Kas kõik, mis loota võis, kiideti heaks? Jäi midagi puudu. Kuidas te hindate neljapäevast kohtumist?

Kõik, mida plaaniti täna kinnitada, sai ka kinnitatud, nii et ma hindaks tulemust üsna positiivseks. Väljapoole läheb ikkagi sõnum, et Euroopa võtab kaitsmist tõsiselt.

Me sõnastasime uued muutused eelarvereeglites. Ehk siis lihtsamalt võib öelda, et Euroopa sai käed lahti kaitseinvesteeringute tegemiseks, Eesti kaasa arvatud. Teiseks tuleb laenu võimalus ja see laen on siis selline, et iga riik, kes selle ise võtab, ise siis maksab ka tagasi. Võetakse selle võrra soodsam ja ilmselt see ei lähe ka defitsiidi sisse. Aga need detailid siis käiakse veel üle.

Kokkuvõttes Ukraina-arutelu tõi ka selle, et kõige kindlam tagatis praeguses olukorras – ja seal tundus olevat ikkagi enamuse tugi sellele mõttele – on aidata Ukraina võimalikult tugevasse positsiooni. Toetades Ukraina armeed rahaliselt ja relvadega. Erinevad riigid sellesse panust ka teevad, nii et ma ütleks, et tänane Ülemkogu läks igati asja ette.

Kaja Kallase ettepaneku juurde, et mingi konkreetsem relvapakett Ukrainale teele saata, selleni päris täna ikkagi ei jõutud. Mis seis sellega jäi?

See on ära märgitud kommünikeedes ja ma loodan, et järgmiseks ülemkoguks, mis meil tuleb samamoodi kohe märtsis ehk saame ka täpsema ülevaate, kuhu sellega siis jõuda võiks. Kaja Kallase kabinet töötab sellega edasi.

Orbaniga läks ikkagi tüliks. Oli see suur tüli? Või on see pidev, et üks ei ole nõus ja tegelikult saab asju teha ka ilma temata, ei ole hullu midagi?

No eks seal ikka seda dramaatikat on. Orbani vaated muidugi ju erinevad sellest, kuidas meie näeme Ukraina konflikti lahendamist ja kuidas Venemaaga peaks suhtlema ja kõike muud, aga ta ei ole seda kunagi varjanud, et tema vaade on teistsugune. Nii et seda kõike teades Ülemkogul on võimalik need asjad niimoodi toimetada, otsustada, et Orban ja tema riik jääb asjadest välja. Praegu nii juhtus.

Kui Orban on mõistlik ja ta on nõus välja jääma, siis me saame niimoodi toimetada. Kui mitte, siis tuleb leida teisi lahendusi, kuidas samamoodi mõtlevad riigid edasi lähevad ka täna Euroopas.

Siin ikkagi arutati ka seda, et Ukraina kulutuste katmisel on vaja rohkem neid samameelsete riikide koostööformaate. Näiteks Norra, kes on Ukraina suur aitaja, Ühendkuningriik, kes tegelikult ka panustab sellesse ja paljud teised, et nad siis oleksid ka selles meeskonnas.

Mis kaitsevõlakirjade mõttest saab? Võtta ikka konkreetne ühislaen, mis tähendaks seda, et Euroopa Komisjon laenab ja jagab kasvõi toetusi? Kas võiks tegelikult tahta veel midagi kaitsevõlakirjade asjus? Või praegu võib öelda, et saime selle lahenduse kätte, mis pakutakse. Oleme rahul ja enamat ei nõua?

Ma ütleks pigem nii, et kui midagi enamat tahta, siis mina tahaks seda, et me lepiks Euroopas ühiselt kokku aidata Ukrainat nüüd kohe ja rohkem. Seda ma tahaks.

Meie oma kaitsekulutuste tegemise jaoks – lähinädalatel tuleb kaitseminister valitsuskabinetti meie NATO väevõime eesmärkidega ja siis hindame ajaliselt, millal täpselt midagi teeme.

Saime käed rohkem lahti nende uute reeglitega. Eesti jaoks on hea, et me saame edasi liikuda oma eesmärkide ja kaitsevõime kasvatamisel.

Laenu puhul see mehhanism, et võetakse ühiselt laenu, mis siis ei lähe defitsiidi sisse, on mõnevõrra soodsama intressiga, aga igaüks maksab seda ise tagasi. Ma arvan, et see sobib ja lisaks sinna tulevad veel juurde Euroopa Investeerimispanga erinevad initsiatiivid, et erasektor ka rahastaks erinevaid kaitseettevõtmisi.

Nii et ma ütleks, et tänane ülemkogu ja kogu see pakett on on igal juhul tohutult suur samm edasi, mida võibolla pool aastat tagasi keegi ei eeldanud, et juhtub. Nüüd sai see tehtud ja siit tuleb jälle edasi minna.

Kas me peame nüüd jääma ootama, et detailid veel paika seataks? Komisjon peab ju õigusliku ettepaneku tegema. See tuleb heaks kiita. Või oleme saanud selle signaali kätte, et kui vaja, saame laenu võtta ja selle eest meid ei karistata?

Mina ütleks niimoodi, et vähemalt Eesti vaatest loomulikult me ei tegutse kuidagi vastutustundetult, aga me ootama kindlasti ei kavatse jääda. See põhimõtteline arusaamine on Euroopas olemas, et kaitsesse on vaja rohkem panustada.

Kui siin on mingid protseduurid-sõnumid, siis me ei jää selle taha. Me teeme ära, mis on vaja teha. Kui hiljem tuleb Brüsselis klaarimist, küll saame sellega tehtud.

Meie teeme ära mis vaja, ei jää ootama. Vabad käed on antud kõigile, aga kas hispaanlased teevad, mis vaja? Kas me peaks me peaks nõudma neilt mõistlikumat koorma jagamist?

Me kindlasti ka tulevastel ülemkogul ja eri formaatides arutame seda, mis on need kuumad kohad Euroopas, millesse on vaja rohkem panustada.

Ma siiski meenutan teatud aega, kui koorma jagamist Põhjamaades veidi külma pilguga vaadati, kui räägiti põgenikevoost, öeldi, et kuidas see meie asi on. Mulle tundub, et nüüd kõik mõistavad, et mured tegelikult on ühised.

Nii et ilmselt tuleb lõunapiiril astuda teatud samme immigratsiooni, terrorismiga ja idapiiril, mis meie juures, tuleb vaadata seda, et see piir peaks, sest see tegelikult hoiab ikkagi Euroopat ka vabana Vene mõjust.

Mida teie ikkagi arvate sellest, kuidas Donald Trump on käitunud? Ovaalkabinetis sõnelus, Ukraina abi peatamine, samal ajal maavaralepinguga ikkagi edasiminek. Kaheti mõistetavad sõnumid, aga ka ikkagi Vene propaganda kordamine, mis Eesti kõrvale kostab koledalt.

Ma ütleks nii, et meie ülesanne on oma liitlasele, ja Ühendriigid, hoolimata sellest parajasti, milline president, milline partei seal võimul on, on ikkagi transatlantilises mõttes meile suur liitlane olnud läbi aegade, ka meenutada, mis on õige ja mis on vale.

Meie siin ju teame fakte. Et sõda Ukrainas lõppeks kohe, kui Venemaa väed peatuks, kui Putin otsustaks kutsuda ära oma väed tapmast sealt. Samamoodi ei ole diktaator kindlasti mitte Ukraina president, vaid Venemaa president on diktaator, kes juhib inimesi surma teise riigi territooriumile.

Seda, et Ameerika poliitika on mõnevõrra heitlikum ja mõnevõrra meediakesksem, on nüüd ilmselt ajastu märk. Eks aeg näitab, kuhu see tee viib.

Mis ikkagi juhtus sellega, et meid Londonisse ei kutsutud ja Pariisi ka mitte. Oli see selline tööõnnetus? Või oli see ikka see, et me oleme nii väike? Seisukohad on nii selged, et pole mõtet meiega pikemalt rääkida.

Eestis muidugi võib jääda mulje, et ainult meiega kogu aeg juhtub midagi. Aga ilmselge on, et Euroopa Liidus on erinevaid riike, keda kõikide laudade taha alati ei taheta kutsuda, kes ei otsusta nii kiiresti. Tekib erinevaid ekspromptformaate. Vahel need kattuvad NATO-ga, vahel kattuvad Euroopa Liiduga, vahel üle selle piiride.

Kombeks on väga dramaatiline olla ja arvata, et sellest midagi tingimata juhtub, kui su sõbrad on koos ja sind ei ole. Aga nad on meie sõbrad ka, hoolimata sellest, kui nad ühe korra jätavad meid kutsumata või eeldavad, et väiksemas formaadis saab kiiremini liikuda.