Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ütles saates "Esimene stuudio", et kui piirid suletaks, lõppeksid Eesti kanaliha varud 46 päevaga. See on kainestav näide sellest, kui haavatavad võivad olla meie toidusüsteemid, kui välistarneahel katkeb.

Seda arvu tasub tõsiselt võtta, sest probleem ei seisne pelgalt kauba kättesaadavuses. Kanaliha on Eestis enim tarbitav linnulihaliik, kuid selle tootmisahel ei ole iseseisev, see sõltub peaaegu täielikult välismaistest haudemunadest ja tibuimpordist, peamiselt Taanist, Poolast, Soomest ja Hollandist.

Kui need lülid katkeksid, ei väheneks ainult kanaliha kättesaadavus, ka meie võime seda ise toota kaoks vähemalt ajutiselt. Küsimus ei ole pelgalt toidupuuduses, vaid kontrolli kaotamises ühe olulise toiduahela üle.

Tegemist ei ole hüpoteetilise riskiga. Poolas, kust pärineb suur osa meie sisenditest, on 2025. aasta alguses puhkenud ulatuslik linnugripiepideemia. Mõne kuuga on registreeritud 78 haiguspuhangut ning hukatud 6,5 miljonit lindu. Euroopa Komisjon kaalub ekspordipiiranguid mitmetele piirkondadele. 

Mida see Eesti jaoks tähendab? Väga otsekoheselt öeldes: kui meie varustuskindlus sõltub Poolast ning Poola kaotab ajutiselt oma tootmisvõime, tunneme seda oma toidulaual kiiremini kui tahaksime uskuda. Tarneahelate häired – olgu selleks viiruspuhangud või impordipiirangud – ei jää kuskile kaugele. Need jõuavad poodidesse, hindadesse ja lõpuks tarbijate igapäevastesse valikutesse.

Mida enam sõltume sisenditest ja toidust, mida me ise ei tooda, seda enam mõjutavad meid välised kriisid. Tarbija jaoks tähendab see mitte ainult kõrgemat hinda, vaid ka väiksemat valikut.

Lisaks linnugripile levib Euroopas ka suu- ja sõrataud, mis toob päevavalgele veel ühe sageli alahinnatud teema, bioohutuse. Bioohutus on meie toidusüsteemi esimene kaitseliin. See algab farmist, kuid ei lõpe seal. Viirused ei tee vahet tootjal ja turistil ja risk võib kaasneda isegi süütuna näiva loomaaiakülastusega. Oluline on mõista, et bioohutuse nõudeid peavad järgima mitte ainult suured tootjad, vaid ka väikemajapidamised, kus peetakse üht või kaht looma.

Tootjatel peab olema vajalik tugi ja teadmised, et oma farme kaitsta. Samal ajal peab ka tavakodanik mõistma, et tema käitumine mõjutab meie toidulaua stabiilsust. Kas välismaalt tulles desinfitseeritakse jalanõud? Peetakse kinni farmide külastuspiirangutest? Bioohutus on eeltingimus, et me suudaksime ise toitu toota ja tagada selle olemasolu. Ilma selleta muutub iga haiguspuhang majanduslikuks ja sotsiaalseks kriisiks.

Meil on kalduvus mõelda toidujulgeolekust kui "reservist", justkui piisaks kriisi puhul keldrisse kogutud purkidest ja konservidest. Tegelikult tähendab toidujulgeolek igapäevast võimet ise toitu toota, tagada varustuskindlus ning hoida elujõulisena meie maapiirkonnad.

Vältimaks seda, et Eesti jääb kriisiolukorras mõne nädalaga ilma ühe põhitoidugrupita, tuleb juba praegu tugevdada toidusüsteemi vastupanuvõimet. Riik on astunud olulisi samme bioohutuse taseme tõstmiseks farmides ja kriisivalmiduse parandamiseks, kuid pikaajalise kindluse tagamiseks on vaja terviklikku lähenemist. 

Esiteks tuleb taastada ja arendada siseriiklikud tootmisvõimekused – sealhulgas haudemunade ja tibude tootmine –, et vähendada sõltuvust välistest tarnijatest. Samal ajal tuleb jätkata investeeringuid bioohutuse infrastruktuuri ning tõsta teadlikkust nii tootjate kui ka ühiskonna seas, kuna haiguste leviku tõkestamine on meie kõigi vastutus.

Samuti on oluline edendada kohalikku toidutootmist ja mitmekesistada varustusahelaid, et vältida liigset sõltuvust kitsastest allikatest. Tarbijatena saame ka meie oma valikutega kaasa aidata: iga ost loeb.

Lõpuks tuleb toidujulgeolekut käsitleda mitte üksnes põllumajandusküsimusena, vaid riikliku julgeoleku osana. Kui tahame säilitada kontrolli selle üle, mis jõuab meie toidulauale – ja kas see üldse sinna jõuab –, peame seda käsitlema sama strateegiliselt nagu energiajulgeolekut, piirikaitset või digitaristut.