Viimastel nädalatel on kõlanud mitmetelt looduskaitseorganisatsioonidelt kriitikanoote, mille kohaselt vajab Eesti looduskaitsepoliitika ümberhindamist. Kuid vaadates tagasi selle sajandi alguse arengutele looduskaitses, võib õigustatult küsida, kas rahulolematus on ikka põhjendatud.

Edulugu, mille üle peaks looduskaitsja uhkust tundma

Esmalt peab välja tooma, et praeguseks on looduskaitsealuste metsade osakaal statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel 31,6 protsenti kogu metsamaast, sealhulgas on range kaitsega ehk majandustegevus täiesti keelatud 18,4 protsenti metsadest (keskkonnaagentuur, 2025).

Kaitstavate metsade osakaal on Eestis viimastel kümnenditel pidevalt kasvanud. Kui sajandi alguses oli erineva rangusega kaitse all metsi veidi üle 500 000 hektari, siis nüüdseks on see näitaja ületanud 700 000 hektari piiri. Seega on viimase kahe kümnendi jooksul kaitse alla läinud ligi 10 000 hektarit metsa aastas.

Valitsuse suunas fikseerida kaitsealuste ja majandatavate metsade osakaal ei ole midagi uut. Plaan panna kaitstavate metsade osakaalule ülempiir 30 protsenti kõikidest metsadest sai põhjalikult ja laiapindselt läbi arutatud metsanduse arengukava aastani 2030 koostamise protsessis. Arengukava koostamise juhtkogusse kuulus kolm teadlast Eesti Maaülikoolist, kolm teadlast Tartu Ülikoolist ja üks Helsingi Ülikoolist (sh kaks Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikut ja üks Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige).

Selle sajandi alguses oli rangelt kaitstavate metsade osakaal 6,4 protsenti (Aastaraamat Mets, 2002) ja käis elav arutelu selle üle, kuidas leida üles kõikide metsaelupaikade kõige esinduslikumad osad ning tagada neist vähemalt 10 protsenti range kaitse alla võtmine.

Numbriline eesmärk saavutati 2019. aastal kui valitsus lisas tüpoloogilise esinduslikkuse saavutamiseks kaitse alla täiendava hulga laane- ja salumetsi (Riigi Teataja, 2019). Kaitse alla võeti siis veel 26 715 hektarit riigimetsa, millega hõlmati 6731 hektarit laanemetsi, 9850 hektarit salumetsi ja 4183 hektarit soovikumetsi (keskkonnaministeerium, 2019). Kuigi lisandunud alade seas oli ka noorendikke, mis alles hakkavad metsaks sirguma, siis kuuluvad nad kõik sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud.

Euroopa Liiduga liitumisel tuli Eestil kaardistada üleeuroopalise tähtsusega elupaigad ning liita need Natura 2000 võrgustikuga. Kaitstavate alade pindala suureneski oluliselt 2004. aastal, kui moodustati Natura 2000 võrgustik. Selle tulemusena tõusis kaitstavate alade osakaal maismaast 11 protsendilt 17 protsendini, jätkates seejärel tasapisi suurenemist veelgi (keskkonnaagentuur, 2025). Kaitsealuse metsamaa osakaal tõusis 22 protsendilt aastal 2001 31 protsendini aastal 2005 (Aastaraamat Mets 2002 ja 2005, keskkonnaagentuur).

Lisaks looduskaitselistele meetmetele on metsaelupaikade kaitset toetanud vääriselupaikade vabatahtlik kaitse eramaadel ja nende range kaitse riigimetsades. Riigikogu menetluses olev looduskaitseseaduse muudatus arvab Natura 2000 metsaelupaigad piiranguvööndites ja hoiualadel range kaitse alla.

Kui riigimaadel oli seal tegutsemine peatatud RMK juhatuse otsusega aastast 2018, siis eramaadel jõustuvad uued piirangud peale seaduse jõustumist. RMK kasutada olevatest riigimetsadest on kaitse alla jõudnud tänaseks SMI andmetel juba 47 protsenti metsadest ja järjest raskemaks muutub RMK pakutavate avalike teenuste (sh looduskaitsetööd) rahastamine.

Nii Natura 2000 võrgustiku loomine kui ka metsade range kaitse eesmärkide täitmine on olnud Eesti looduskaitse suured saavutused. Euroopa Komisjon on korduvalt esile toonud Eesti edu kaitstavate elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamisel (European Environment Agency, 2020). 

Lisaks on oluliselt suurendanud kaitstavate alade pindala tuntud võtmeliikide, nagu metsis (Tetrao urogallus) ja lendorav (Pteromys volans), elupaikade kaitse ja sageli tähendab see kümnete tuhandete hektarite majandamisest eraldamist (kliimaministeerium, 2025). Ainuüksi nende kahe liigi kaitseks on moodustatud ligikaudu 500 erinevat püsielupaika, hoiuala või looduskaitseala üle Eesti (Eesti looduse infosüsteem, 2025).

Lisaks ei tohi unustada, et ka majandatavad metsad pakuvad elupaiku ja toetavad liigirikkuse säilimist. Mets, kus inimene on istutanud puid, teinud harvendus- või uuendusraiet ei ole sellele vaatamata pelgalt puudega ala, kus ei kasva ühtki samblikku või sammalt ega ela ainsamatki lindu või looma.

Uued kaitsealad ja taristuprojektide mõju

Looduskaitsealasid ei ole lisandunud üksnes traditsiooniliste kaitsemeetmete kaudu. Viimastel aastatel on looduskaitselisi (asendus)alasid loodud ka seoses taristuprojektidega. Näiteks on Rail Balticu rajamisel loodud ulatuslikud leevendusmeetmed ja -alad, et tagada trassi mõjualas elutsevate liikide, näiteks metsise, säilimine ja elupaikade asendamine (Rail Baltic Estonia, 2023).

Samuti on rahvusparkide laiendamise ja uute moodustamise kaudu looduskaitsealuste metsade pindala laienenud, viimati Alutaguse rahvuspargi moodustamisel. Hiiumaa küll rahvuspargi staatust ei saanud, kuid selle moodustamiseks peetud arutelude käigus võeti sealgi täiendavalt kaitse alla 7000 hektarit metsa. Selle tulemusena on saare metsadest looduskaitse all 30 protsenti. Jätkuvad arutelud kohalikul tasandil majandusmetsadele piirangute seadmiseks ja seda mitte ainult Hiiumaal.

Elurikkuse strateegia ja uued sihid

Euroopa Komisjon on elurikkuse strateegia (EU Biodiversity Strategy for 2030) kaudu kutsunud liikmesriike üles võtma maismaast ja merest kaitse alla 30 protsenti. Eestis on see üleskutse jõudnud uue sihina ka avalikku diskussiooni.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda tegi seepeale ettepaneku lisada Euroopa Komisjonile esitatavasse nimekirja täiendavalt 300 000 hektarit elurikkaid ja süsinikurikkaid metsi, 138 000 hektarit soid ning 7000 hektarit pärandkooslusi. Samuti rõhutati, et uus kaitse peab olema tõhus ja metsade puhul tähendab see näiteks uuendusraiete lõpetamist ning soode puhul kuivenduse mõju vähendamist (EKO, 2023).

Kliimaministeerium seadis looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga 30 protsenti maismaa kaitsest riikliku kaitse eesmärgiks (kliimaministeerium, 2024). Viimastel andmetel on Eesti maismaast (sh siseveekogud, välja arvatud Võrtsjärv ja Peipsi järv) kaitse all 20 protsenti (keskkonnaagentuur, 2025).

Kvaliteet kvantiteedi ees

Hoolimata muljetavaldavast arengust ei ole kõik metsade kaitsega seotud probleemid lahendatud. Kõikide metsaelupaikade seisund ei ole hea, sajandeid kestnud inimmõju tõttu vajavad need taastamist. Selleks on sageli vaja ka aktiivseid looduskaitsetegevusi, näiteks kisklussurve vähendamine, et maaspesitsevate lindude arvukust parandada. Paraku puuduvad Eestis piisavad ressursid looduse seisundi põhjalikuks seireks ja taastamiseks ning looduskaitse tulemuslikkuse hindamise süsteem on ebaühtlane või puudulik.

Lisaks toob pidev uute ja sageli väiksema loodusväärtusega alade kaitse alla võtmine kaasa üldise looduskaitselise seisundinäitaja languse. Nüüd ongi õige aeg teha strateegiline pööre ja keskenduda looduskaitse kvaliteedi parandamisele.

Kvaliteetne looduskaitse peab arvestama ka maaomanike õiguste ja huvidega. Eelmisel kevadel kogunes Toompeale üle 700 maa- ja metsaomaniku, kes protestisid looduskaitseliste piirangute kehtestamise vastu ilma piisava ja õiglaselt kompenseeritud hüvitisteta.

Rahulolematus on ilmne ning looduskaitsealade laiendamise eestkõnelejatel oleks tark ühiskondlikku sidusust silmas pidades seda arvestavalt ka lahendusi pakkuda. Kui kogu maailmas otsitakse võimalusi vabatahtliku looduskaitse laiendamiseks, siis oleks see üks maaomanikke kaasav ja lahendusele suunatud viis ka Eestis.

Kokkuvõtteks

Veerandsada aastat tegutsemist on toonud looduskaitses märkimisväärseid saavutusi: range kaitse all olevad metsaalad moodustavad 18,4 protsenti kõikidest metsadest ehk rohkem kui 400 000 hektarit. Natura 2000 võrgustik on esinduslik ja uued kaitsealad taristuprojektide mõjualadel on kõik märgid küpsest ja arenevast keskkonnapoliitikast.

Ent ees ootavad veel keerulised ülesanded: looduskaitse tulemuslikkuse hindamine, kiiruga kaitse alla võetud väheväärtuslike alade kaitse alt välja arvamine, väärtuslike alade kaitse tõhustamine, loodusväärtuste seire arendamine ning looduskaitseliste otsuste sidumine ühiskonna ootuste ja maaomanike õigustega.

Eesti looduskaitse seis pole lootusetu, pigem vastupidi, aga tee edasi peab olema sisukam kui vaid protsendi tagaajamine. Eesti looduskaitse ei vaja rohkem hektareid, vaid rohkem mõtestatust.

Allikad

• European Environment Agency (2020). State of Nature in the EU.
• Riigi Teataja (2019). Laane- ja salumetsade kaitseks looduskaitsealade moodustamine ja kaitse-eeskiri
• Keskkonnaamet (2021). Metsise ja lendorava kaitse tegevuskava.
• Rail Baltic Estonia (2023). Looduskaitselised leevendusmeetmed Rail Balticu trassil.
• Eesti Keskkonnaühenduste Koda (2023). Ettepanekud elurikkuse sihtide täitmiseks Eestis.
• Euroopa Komisjon (2020). EU Biodiversity Strategy for 2030.
• Kliimaministeerium (2024). Metsa- ja looduskaitseseaduse muudatused.
• Kliimaministeerium (2025). Riik võtab kaitse alla uued metsise püsielupaigad.
• Keskkonnaagentuur (2025). Looduskaitse statistika.
• Keskkonnaministeerium (2019). Riik moodustab laane- ja salumetsade kaitseks 58 uut looduskaitseala.