Maikuu lõpp osutus Eesti poliitikas sisutihedaks: mõnepäevase vahega said avalikuks nii uuenduskuuri läbinud valitsuse koalitsioonilepe kui ka rahvusvahelise valuutafondi (IMF) Eesti kohta käiv aruanne. Kuigi kahest dokumendist saab leida ka ühiseid jooni, valitseb tugev ebakõla valitsuse maksupoliitiliste otsuste ning IMF-i soovituste vahel maksureformi elluviimiseks.

Alustame koalitsioonileppest. Selles sisaldub ainult kaks punkti otseselt maksupoliitika kohta, ning juba esimene neist (punkt 303) kuulutab uhkelt välja: "Taastame ühetaolise tulumaksusüsteemi, kus 700 eurot tulumaksuvaba miinimum kehtib kõigile. Me ei rakenda tulumaksu 1. eurolt ja loobume kasumimaksust ettevõtetele. Nii tulumaksu kui käibemaksu määraks saab olema 24 protsenti, et rahastada riigikaitse täiendavaid vajadusi."

Sisu poolest pole punktis midagi uut. Juba enne koalitsioonileppe valmimist teatasid Reformierakond ja Eesti 200, et nii füüsiliste isikute tuludele kui ka juriidiliste isikute kasumile rakenduva kaheprotsendilise julgeolekumaksu asemel tõstetakse tavapärase tulumaksu määra 24 protsendi peale. See tähendab, et juriidilised isikud maksavad edaspidigi tulumaksu ainult jaotamata kasumilt ehk dividendidelt ja teistelt kasumieraldistelt, jaotamata kasum jääb maksuvabaks.

Ka maksuküüru kaotamine – millest Reformierakonna enda maksukalkulaatori järgi ei saa alla 1200 euro kuus teeniv isik peaaegu mitte mingit arvestatavat kasu, küll aga võidavad isegi kahekordse Eesti keskmise palga (4000 eurot) saajad üle tuhande euro aastas – on olnud pikalt ette teada. Samamoodi nagu on avalikkus juba ammu olnud teadlik käibemaksu tõstmisest 24 protsendi peale.

Võrreldes mainitud otsustega on lastega peredele automaksu leevendust sätestav leppe punkt 304 pigem kosmeetilist laadi.

Kuid milline on IMF-i hinnang nendele maksumuudatustele ning Eesti rahanduspoliitikale laiemalt?

Loomulikult ei hakka mainekas rahvusvaheline institutsioon koalitsiooni tegevust teravalt arvustama – erinevalt opositsioonipoliitikutest on IMF-i eesmärk nõu andmine, mitte kritiseerimine –, kuid rahvusvahelise valuutafondi aruande ridade vahelt saab kergesti välja lugeda skepsist Eesti valitud maksupoliitilise suuna kohta.

Aruande punktis 4 tunnustab tegelikult IMF valitsuse otsust suurendada maksukoormust eelarvepuudujäägi vähendamise eesmärgil, loetledes riigieelarve vältimatu kulusurvena põhjustena vananevat elanikkonda, energiajulgeoleku tagamisega seotud kulusid, kliimamuutustega kohanemise vajadust ning riigikaitsekulude kiire tõstmise vältimatust.

Ometi juba järgnevas, 5. punktis hoiatavad IMF-i eksperdid, et Eesti riigieelarve rahanduslik tasakaalustamatus ajapikku kasvab, kuna EL-i eelarvereeglite leevendus riigikaitsekuludele ning Eesti madal võlakoormus võimaldavad paindlikkust ainult lühiperspektiivis.

Aruannet edasi lugedes kõlavad kriitikanoodid veelgi valjemalt.

Punkt 6 algab tõdemusest, et majanduskasvu soodustav konsolideerimine ehk maakeeli eelarvepuudujäägi täiendav vähendamine on vajalik juba alates 2026. aastast. Vajaliku konsolideerimise mahuks peab IMF 0,5 protsenti SKP-st, mis tähendab praeguse SKP mahu juures 200 miljoni euro võrra püsivaid maksutõuse ja/või kärpeid aastas.

Ja siin jõuabki IMF Eesti maksusüsteemi valukohtadeni. Läbi lillede antud hinnang on tegelikult karm: kuigi ekspertide sõnul on tulu- ja käibemaksutõusude püsivaks tegemine teretulnud otsus, "võib liigne tuginemine kõrgematele maksumääradele lõpuks vähendada maksubaasi ning õõnestada kõrgema maksutulu teenimise eesmärki".

Mida pakuvad mainekad eksperdid alternatiiviks? IMF-i ettepanekud on loetletud aruande punktis 7. Kui Äripäeva toimetus luges antud punktist välja vähemalt kahe uue maksu kehtestamise ettepanekut, on neid ettepanekuid veelgi rohkem. Mis on pea kõigile nendele ettepanekutele omane, on see, et need ei lange sugugi kokku Reformierakonna dogmadega.

IMF nendib, et Eesti maksusüsteem on niigi toetunud pikka aega tarbimismaksudele, ning valitsuse viimased otsused "veelgi nihutavad maksukoormust antud suunas." Aruandes rõhutatakse, et kõrgemad riigieelarve kulud võivad nõuda laiemat maksubaasi.

See, kuidas IMF pakub maksubaasi laiendada on Reformierakonna poliitikutele mõru pill.

Maksuküüru kaotamise kohta ütleb IMF, et kuigi on see mõne aspekti poolest teretulnud, vähendab see tunduvalt riigieelarve tulusid. Mis on IMF-i alternatiivettepanek? "Kutsume valitsust üles kaaluma eelarveneutraalseid alternatiive ning kaaluma, kas rakendatavad muudatused tagavad kavandatud progressiivsuse taset".

See on ju sisuliselt üleskutse astmelise tulumaksu kehtestamiseks. Muuseas, astmeline tulumaks kehtib konsulteerimisagentuuri PwC andmetel kõikides EL-i riikides peale Bulgaaria, Rumeenia, Ungari ning Eesti. Kahjuks kuulutab koalitsioonilepe uhkelt, et toimub naasmine ühetaolise maksusüsteemi juurde.

Kohe järgmises lauses seab IMF kahtluse alla ka Reformierakonna teise pikaajalise dogma. Koalitsioonileppega kinnitatakse järgmiseks aastaks varem kavandatud kasumimaksu kaotamist, kuid see-eest kerkib dividendide maksumäär 24/76-ni.

IMF on ka selle otsuse suhtes kriitiline. "Kõrgemad dividendide maksumäärad võivad viia edasisele kasumite jaotamata jätmisele, mis õõnestab tulevatel aastatel maksubaasi." Alternatiivina soovitakse "üle vaadata ettevõtete tulumaksustamise süsteemi, kaaludes alternatiivseid variante ja võimalikke mõjusid maksutulude mobiliseerimisele ning pikaajalisele investeerimisele."

Mina loen siit välja – ning sarnast tõlgendust on väljendanud ka Äripäev – ettepanekut kaaluda klassikalist ettevõtete tulumaksu, mis rakenduks kogu kasumile ehk märksa laiemale maksubaasile, kuid mille maksumäär saaks see-eest olla madalam, eelarvetulusid vähendamata.

Kuigi Reformierakond on aastakümneid korranud mantrat, et jaotamata kasumi maksustamata jätmine parandab Eesti investeerimiskeskkonda, pole Eestiga sarnast süsteemi ükski riik peale Läti EL-is kasutusele võtnud. Ning nagu viitab IMF, võib kõrge dividendide maksumäär olla suuremaks takistuseks investeeringute meelitamisele kui madalam ühtlane maksumäär kogu kasumile. Põhjus on lihtne: investeerimisotsused tehakse ikka selleks, et teenida kasumit ja dividende välja võtta.

Kui dividendide väljavõtmist karistatakse klassikalist ettevõtete tulumaksu eelistavate naaberriikidega võrreldes ebamõistlikult kõrge maksumääraga, pole Eesti enam nii atraktiivne välismaiste investorite jaoks. Boonusena algavad skeemid kasumi varjatud väljaviimiseks ning erakulude kandmiseks ettevõtete kuludesse.

Äkki oleks mõistlikum maksustada kogu kasumit, kuid praegusest dividendide maksumäärast madalamalt? Miskipärast meeldivad aga lihtsus ja ühetaolisus Reformierakonnale ainult eraisikute, mitte ettevõtete maksustamise puhul.

Lõpetuseks soovitab IMF Eestil alustada tehnilisi ettevalmistusi kinnisvaramaksu kehtestamiseks keskpikas perspektiivis. Ning kui sotsiaaldemokraatide poliitikud – kaasa arvatud siinse kommentaari autor – on korduvalt pakkunud kehtestada kinnisvaramaksu kogu kinnisvarale peale inimese kodu, arvab Reformierakonna tipp-poliitik Annely Akkermann, et varamaksud ei väärivat Eestis kogumist.

Mis siis, et riigikogu juures tegutseva Arenguseire Keskuse arvutuste järgi saaks kinnisvaramaksu abil koguda kõigest 0,5-protsendilise maksumäära juures kinnisvara väärtusest üle 340 miljoni euro aastas. Meenutagem, et IMF-i andmete järgi vajab Eesti riigieelarve täiendavat kohandamist aastas ca 200 miljoni euro ulatuses. Mõistliku suurusega varamaksude abil saaks Eesti eelarveprobleemid lahendatud ning jääks rahagi üle, näiteks rahapuuduses vaevleva avaliku tervishoiu jaoks.

Kokkuvõttes soovitab maailma parimaid majandus-, maksu- ja rahanduseksperte koondav IMF Eestile kindlas kõneviisis varamakse ning veidi looritatult ka astmelist tulumaksu ja klassikalist ettevõtete tulumaksu. Ennast rahanduses ja majanduses kodukasvatatud ekspertideks tituleerivad reformierakondlased on aga iga loetletud ettepaneku vastu. Isiklikult usaldaksin rahandus- ja maksuküsimustes rohkem IMF-i.