Koolid on läbi, võidupüha on läbi, jaanipäev on läbi, võidupüha paraad on peetud ja isegi staaride paraad on peetud. Nüüd saab keskenduda ootusele, et tulevad viimaks soojad suveilmad ja lõplik rahu Lähis-Idas, mis võivad saabuda või ka tulemata jääda. Ideaalses maailmas saaksime anda veidi oma rahust Lähis-Idale vastutasuks veidikese nende soojuse eest, aga see on diil, millega ei saaks, jumal paraku, hakkama isegi mitte Donald Trump.

Kui igavesed jututeemad, nagu rahu kõigile maailma rahvastele ja kõigi aegade kõige kehvema ilmaga juunikuu, kõrvale jätta, siis vajame jätkuvalt midagi suurt, olulist ja käegakatsutavat, mis meid rahva, inimeste ja kogukonnana ühendaks.

Õnneks toob juba peagi algav juulikuu kaasa sündmuse, mis kõigi eestimaalaste südame ühes rütmis põksuma paneb, sarnased mõtted pähe ja ühesugused sõnad huulile toob. Võiks oletada, et see on laulu- ja tantsupidu "Iseoma", aga veelgi mastaapsema mõjuga on järjekordne maksutõus.

Käibemaksutõusul, mis jõuab eestlasteni paar päeva enne laulupidu, on õigupoolest Tallinna lauluväljakul toimuva rahvusliku suurüritusega mõndagi ühist. Mõlemad puudutavad otseselt sadu tuhandeid inimesi, mõlema vaimne mõju kestab kaua-kaua ja mõlema puhul mängib olulist rolli eesti rahva püsimajäämine. Laulupidu demonstreerib, kuidas me laulva ja tantsiva rahvana oleme kõigi võõrvõimude all alles jäänud, ja käibemaksutõus on riigijuhtide kinnitusel vajalik selleks, et meie riik ka edaspidi püsiks, sest kaitsekulud vajavad tasumist ja selle saavutamiseks laulust ja tantsust ei piisa, tuleb sajalisi luhvtitada.

Laulupidu on teadagi populaarne sündmus, järjekordne maksutõus mitte nii väga. Võib-olla oleks valitsus pidanud rahvusliku kommunikatsioonikunsti eestvedajana korraldama midagi sarnast, nagu oli laulupeo tule tulemine.

Samamoodi kui tõrvik tulega rändab praegu läbi kõigi Eesti maakondade, võinuks igasse edumeelsesse ja mahajäänud valda jõuda käibemaksutõrvik, et kõik teaksid, milline suursündmus meid ees ootab ja et see on üks hea asi. Eks ole paljud inimesed kuulnud, kuidas siin või seal riigi raha heleda leegiga põleb, aga hoopis teine asi on seda oma kodukandis oma silmaga ise näha. See täidab südame... ma ei oskagi öelda, millega see südame täidab, aga süda on igatahes täis.

"Aktuaalne kaamera" vahendas, et kui juulis tõuseb käibemaks 22 protsendilt 24 protsendile, siis kõige valusamalt tajuvad ostjad seda toidupoodides, kus hinnatõus on tänavu olnud niigi märkimisväärne ja müügimahud langenud, ning mõjuta ei jää ka bensiiniaktsiisi tõus viis protsenti.

Kui käibemaks eelmine kord kaks protsenti tõusis, siis jätsin enne maksutõusu toidukaupluses meelde, et üks toode, mida aeg-ajalt ostan, maksab kaheksa eurot. Pärast käibemaksu kaheprotsendilist tõusu võtsin oma vähese arvutamisoskuse kokku ja läksin sama toodet ostma kaheksa euro ja 16 sendi eest.

Selgus, et minu põhikoolis matemaatika õppimisele kulutatud aeg oli täielikult maha visatud, kuna poes ilmnes, et enne kaheksa eurot maksnud kaubaartikkel maksab pärast kaheprotsendist käibemaksu tõusu hoopis 15 eurot. Kui nüüd juhtub näiteks piimaga samamoodi minema, eks tuleb neil, kes on harjunud piimaga kaerahelbeputru tegema, vahetada piim vee vastu. Ja kui ikka kulub liiga palju raha, jätke kaerahelbed ära.

Toiduhindade tõusu puhul pole lõppkokkuvõttes vahet, kas selle põhjuseks on käibemaksutõus, bensiiniaktsiisi tõus, tootjakulude kasv või hinnalisa kaupmehelt, tulemus on sama, sest üks tingib teise ja teine kolmanda ja nõnda edasi. Maksutõusude ja hinnatõusude üle nurisemine on sisuliselt riigivaenulikuks teoks kuulutatud, mistõttu tuleb nende eest pigem tänulik olla ja pealegi suureneb tühja kõhuga inimesel mitte ainult kaitsetahe, vaid ka ründetahe. Tõstame käibemaksu veel kaks protsenti ja siis võtame juba Pihkva ja Peterburi ära maksimaalselt kolme ja poole päevaga.

Kui toidupoest tulles on hinges ja ilmselt ka rahakotis sama pidulikult tühi tunne nagu lauluväljakul pärast seda, kui on kõlanud "Mu isamaa on minu arm" ja laulupeotuli kustunud, siis tasub vaadata enda sisse, et teha kindlaks, kas kuum tunne sisemuses on südames põlev tuli või hoopis kõrvetised.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.