Kas see on politsei töö mõttes katastroof, et ei saa enam neid kaameraid kasutada ja numbreid automaatselt tuvastada?

Katastroof on võibolla liiga liialdatud ja emotsionaalne sõna, aga kindlasti on see väga suur probleem, sest me näeme igapäevaselt, et neid kaameraid oleks vaja, see tõstaks meie tegutsemise kiirust, me saaksime parema selguse. Väga äärmuslikel juhtudel saaksime päästa inimelusid, selle juures teha seda mõistlikult ressurssi kasutades, sihistatult, kui me saaksime ka numbrituvastuskaamerad kasutusele võtta ja kasutuses hoida. See on väga suur ja igapäevane probleem meie jaoks.

Kui te siit intervjuult ära lähete politseimajja tööle, siis, ilma andmeid täpselt avalikustamata – mis teie töölaual on, kus hädasti oleks vaja kaamerat ja kaamerate pilti kasutada, aga te ei saa seda lihtsalt teha?

See spekter on üsnagi lai, aga rõhutan, et need kaamerad olid kasutuses ikkagi kõige raskemate juhtumite puhul. Näiteks eilsest on väga hea näide Pärnumaalt, kust tuli teade, et inimene topiti pagasiruumi, mähiti vaibakesse ja sõideti teadmata suunas minema. Oligi teada ainult umbmäärane auto, välimus ei olnud teada, numbrimärki ei olnud teada ega liikumissuunda. Loomulikult politsei rakendab kõik jõud, et tuvastada, mis juhtus, et kui hull olukord on ja siin oleks väga suur abi olnud numbrituvastuskaameratest – vähemalt liikumissuund hea õnne korral teada saada ja siis saata patrullid asjaolusid kontrollima.

Aga seda võimalust ei olnud, me pidime minema oluliselt ressursikulukamate variantide peale – alustama kriminaalmenetluse, võtma prokuröri mängu, tegema päringuid, sõltusime ettevõttest, kes päringutele vastas, oli majutusasutusega tegemist.

Juhtum lahenes positiivselt, tuli välja, et lihtsalt perekonnal ei olnud autos ruumi ja laps pandi pagasiruumi, aga see (selgusele jõudmine) võttis mitmeid tunde. Patrullpolitseinikud, uurijad olid sellega seotud ja meil oli väga oluline hoob puudu.

Kuidas see perekond seda kõike seletas, et nad panevad lapse pagasiruumi lihtsalt seepärast, et autos ei ole kohta?

Pealt näinud inimesele tundus see situatsioon veidi ohtlikum, kui see tegelikult oli.

Pagasiruumi inimese panek on siiski üsna ohtlik.

On ohtlik ja see on liikluses selge ohuolukord, aga jällegi – mitte nii hull, kui alguses arvata oli, et seal võis tegemist olla kas vabaduse võtmisega või millegi hullemaga. Selliseid teateid me saame iga päev ja see on ülioluline, et me saaksime võimalikult kiiresti inimesega kontakti, liikumissuunad teada ja üks oluline hoob olid numbrituvastuskaamerad.

Aga on ka teisi näiteid. Näiteks rahvusvahelised kurjategijad, kes tulid Eestisse ühte kilo alfa-PVP-d, mis on väga tugeva toimega uimasti, levitama. Seal oli õnnemäng, et Läti kolleegid, kes olid neil sabas, suutsid piiri peal luua kontakti maksu- ja tolliameti inimestega, kes suutsid Eestis infot liigutada ja me suutsime hea õnne peale need kurjategijad tabada ja kätte saada olulise koguse uimasteid. Jällegi – kui seda infovahetust ei oleks hea õnne peale õnnestunud teha, siis meil oleks numbrituvastuskaameratest väga suur abi olnud.

Aga samas see jutt, mis te räägite, see kõik ju tõestab ka seda, et saab ka teisiti, et ei pea olema neid numbrituvastuskaameraid.

Aga küsimus on jällegi ressursis – kui me hiljuti lugesime uudist, et uurijaid on vähe, nad on ülekoormatud, siis kõik need teised viisid võtavad oluliselt rohkem aega, me kaotame aega ja inimressurssi, ja me võiksime selle võrra teha rohkem teisi menetlusi. See on oluliselt raskendatud, kui meil on numbrituvastuskaamerad mängust väljas.

Kas sellesama Pärnumaa ja pagasiruumi panemise juhtumi puhul sellel teekonnal, kuhu see auto sõitis, oleks olnud olemas numbrit tuvastavad avalikud kaamerad, millele politseil on juurdepääs?

Jään vastuse võlgu, mis teed pidi nad liikusid, sest kui me saime inimesega kontakti, veendusime, et kõik on korras. Seal tõesti oli väiksema rikkumisega tegemist võrreldes sellega, mida me alguses kahtlustasime, see liikumisteekond enam ei omanud tähtsust.

Aga on näiteks juhtumeid, kus me teame, et liiklusõnnetuse põhjustanud juht, kes on potentsiaalselt raske kehavigastuse tekitanud, on põgenenud. Me teame, et trassile jäid numbrituvastuskaamerad, me ei saa neid kasutada, kasutame teisi avaliku ruumi kaameraid, suutsime teatud maa seda inimest või autot jälgida, aga me ei suutnudki lõpuni tuvastada, sest tuli välja selle juhtumi puhul, mis Tallinnas juhtus paar nädalat tagasi, et autot oli korduvalt edasi müüdud, registris vastav märge puudus. Ja siiamaani – inimene on nüüd küll õnneks kodusel ravil – sõiduk on tabamata ja isikud on tabamata ja seal ilmselt võib tegu olla tõsiste liiklushuligaanidega. Ongi juhtumid, mis jäävad lahenduseta.

Aga mida te ütlete nendele, kes on kriitilised (numbrituvastuskaamerate kasutamisse) suhtunud ja ütlevad, et see on ju privaatsuse suhteliselt räme rikkumine, et need kaamerad üldse on, sest et algne luba on puudutanud väga väikest hulka kaameraid? Nüüd see võrgustik on laienenud pea et kõikjale, pisikese liialdusega öeldes. Privaatsuse küsimus on inimeste jaoks väga tähtis tänapäeva maailmas, kus andmed on väga olulised, ja andmed inimese enda kohta on tema kallis vara.

Täiesti mõistetav ja ma arvan, regulatsioonide selgus on kõigi huvides. Aga me otsime pidevalt tasakaalu privaatsuse ja ühiskondliku turvatunde vahel. Ma arvan, et me Eestis oleme saavutanud väga hea taseme turvatundes, turvalisuse tagamisel ja üks komponent on ka need numbrituvastuskaamerad. See ei ole ainuke ja määrav, aga me oleme midagi õigesti teinud ja igasugune tööriistade äravõtmine seob meie käed selja taha, ühe käega me ei saa korralikult võidelda, me ei saa korralikult tegutseda kurjategijate vastu. Loomulikult – regulatsioonid korda, aga kui me vaatame ka meie sisemise järelevalve tulemusi, siis tegelikult väärkasutust ei esinenud, andmed olid lühiajalised, poolteist kuud keskmiselt säilisid. Ma politsei vaates ütleks, et tasakaal oli täielikult olemas eraelu riive ja selle kasu vahel, mida me saime nendest kaameratest.

Seesama politsei sisejuurdlus oli küll suhteliselt lühikese perioodi kohta, seal need andmed käisid vist kuu aega.

Minu meelest vaadati ikkagi põhjalikult ja laiemalt sisse. Ma tean, et kolleegid andsid väga selgelt aru, mis põhjustel, mis alustel neid kaameraid vaadati ja seal saigi kinnitust, et ainult raskemate juhtumite puhul ja põhjendatud juhtumitel.

Veel kriitikute nootidele vastust otsides – nad ütlevad, et politsei suur unistus oleks see, et oleks kõikjal need kaamerad ja ka näotuvastus oleks olemas, sest see hõlbustaks veel rohkem pättide kinni püüdmist, sest et kui autot ei ole, aga pätt on jalgsi tegutsenud, tema nägu on pildile jäänud, siis kuskil teisel linnatänaval jääb ta ka kaamerasse ja saab ta kenasti kinni nabida.

Ma arvan, et politsei hindab inimeste privaatsust väga kõrgelt ja sinna sekkutakse äärmisel vajadusel ja ainult seaduse alusel või vastavate aluste olemasolul. Ma arvan, et Eesti ei ole kaugeltki esirinnas igasuguste jälgimissüsteemide kasutuses. Me pigem näeme suheldes välismaa kolleegidega, et neil on oluliselt laiemad võimalused, nad kasutavad tehnoloogiat, mis tänapäeval on täiesti elementaarne ja kasutavad seda turvalisuse tagamisel oluliselt laiemalt.

Hiina riiki te ei soovi, kus inimese sotsiaalne krediit tekiks selle järgi, kui hästi ta on tänavaid ületanud.

Ei, kindlasti mitte, meie tahame ainult tagada selle, et me suudame olulised rasked juhtumid kiiresti lahendada, me suudame inimelud päästa, tervise päästa, kurjategijad tabada ja teha seda õigel viisil ja et inimesed teavad, millised on politsei hoovad ja keegi pea muretsema, et tema andmed on kusagil kas ripakil või väärkasutatud. Politsei ei tegutse selliselt.