Eliisa Pass: kliimaministeerium lammutab looduskaitseseaduse põhitõdesid

Eesti looduse terviklik seisund on olnud aastakümneid langustrendis. Kaduva elurikkuse ning kõrge tööstussurvega ajastul on looduskaitseseaduse tugevdamine hädavajalik. Kliimaministeerium hiilib aga üsna varjamatult sellest riikliku tähtsusega vastutusest kõrvale ning on läinud tööstuse soosimise teed, kirjutab Eliisa Pass.
Lisaks aastaid kestnud üleraiele survestavad Eesti loodust ka suuremahulised riigikaitse-, tööstus- ja taristuobjektid, mida praegu planeeritakse rohkem kui kunagi varem. Nende hulka kuuluvad näiteks Rail Balticu hiigeltrass ning kümnetesse tuhandetesse hektaritesse ulatuvad kaitseväe harjutusväljad.
Üks karmimaid näiteid on Nursipalu harjutusväli, mis rajati Kagu-Eesti ühele suurimate loodusväärtustega nn tuumalale, mis pakkus elupaika vähemalt 47 haruldasele ja kaitsealusele liigile. On ilmne, et praeguses julgeolekuolukorras peab riik oma kaitsevõimet tõstma, kuid kuna inimtegevuse mõju Eesti loodusele on ülikõrge, tuleb elustiku hävimise järel tekkinud kahju loodusele kompenseerida.
Hüvitamise põhimõte kaotab sisu
Haruldase looduskoosluse asemele hiiglaslikku tehisobjekti rajades moodustatakse selle lähedale hüvitusalad ehk uued kaitsealad, kus loodus saaks omasoodu taastuda ning haruldased liigid leiaksid aja jooksul uue elupaiga. Kuna hüvituseks pakutavad alad ei ole nii loodusväärtuslikud kui hävinud kooslused, on tarvis nende tarbeks eraldada suurem pindala, mis korvaks kadunud loodusväärtustega ala.
Nii on ekspertteadmiste ja põhjaliku töö tulemusel leitud näiteks Nursipalu hävinud elupaikade asemele 7206 hektari jagu uusi looduskaitsealasid, sama kehtib Rail Balticu kohta. Tõsi, RMK raius ligi 200 hektari ulatuses Rail Balticu hüvitusalasid maha, pälvides sellega ühtlasi koos keskkonnaameti metsaosakonnaga 2024. aasta kõige keskkonnavaenulikuma teo tiitli. See näitab, et hüvitusalade kaitsmine on juba praegu pehmelt öeldes problemaatiline, kuid seadusemuudatused süvendaksid probleemi veelgi.
Planeeritav looduskaitseseaduse muudatus seab Eesti kaitstava maismaa piirmääraks 30 protsenti, kusjuures selle hulka hakkavad kuuluma ka kõik hüvitusalad, ka Nursipalu ja Rail Balticu omad.
Esmapilgul mittemidagiütlev punkt muudab sisutuks looduskaitseseaduse peamise eesmärgi (kaitsta loodust), sest hüvitusalade määramise korral tuleb seega toimivaid looduskaitsealasid hoopis kustutada, kuna 30 protsendi lagi on ees.
Kokkuvõttes ei hävi mitte ainult riiklikult tähtsa objekti asukohas olnud looduskaitseala, vaid selle hüvitamiseks arvatakse veel seniseid kaitsealasid kaitse alt välja, mis koos hüvitamiseks määratud aladega ei mahu enam 30 protsendi hulka.
Kõige väärtuslikumad loodusharuldused jäetakse kaitseta
Esimesse kaitsekategooriasse kuuluvad liigid, kes on Eestis hävimisohus või haruldased. Nende hulka kuuluvad kõik kotkaliigid ja must-toonekurg, kelle pesapuu ümber moodustatakse 100–250-meetrise raadiusega kaitsepuhver, mida nimetatakse püsielupaigaks. Seadusemuudatus tunnistaks pesapuud ümbritseva püsielupaiga kehtetuks, kui enne pesapuu leidmist on samal alal algatatud detailplaneering või tegevusluba. See hõlmab ka lageraieteatisi.
Kui varem pidi raietööde käigus leitud kotkapesa tõttu raie koheselt peatama ning raieluba tühistati, siis uus muudatus lubaks haruldase linnu elupaika rahus edasi raiuda, nii et püsti jääks üksnes pesapuu.
Kuna esimese kaitsekategooria linnud on pesapaiga suhtes väga valivad inimpelgurid, jätavad nad raiesmikule jäetud pesapuu maha – pole kotkast, pole probleemi. Veelgi enam, erametsades on raie lubatud ka kevadisel pesitsusajal, mis omakorda tähendaks leitud kotka- või must-toonekure pesakonna kindlat hukku. Esimese kategooria liikide elupaikade kaitse on üks looduskaitse põhiprintsiipe, aga kahjuks on kliimaministeerium seda looduskaitseseaduse eelnõuga lammutama asunud.
Seadusemuudatuse taga terendab metsatööstuse huvi. Kotkad ja must-toonekurg rajavad oma pesad vanadesse loodusväärtuslikesse metsadesse, ent väljaspool looduskaitsealasid on üle 120-aastaseid metsi alles vaid alla kahe protsendi. Seadusemuudatus lubaks aga neis raiumata, kuid mitte veel kaitse alla võtmata loodusmetsades toimetada tööstuse suva järgi, isegi siis, kui sealt leitakse kogu Euroopas haruldaseks jäänud suur-konnakotka pesa või Eestis kriitilises vähenemises oleva must-toonekure elupaik.
Kõrge raiesurve tõttu on metsaelustik on kiirelt kahanemas. Kotkaste ja must-toonekure kaitsepuhvriga püsielupaigad on väljaspool kaitsealasid asuvates metsades elustiku tulipunktid (nn biodiversity hotspots) ehk kohad, kus peale pesitseva linnuharulduse on elupaiga leidnud ka paljud teised samasugused liigid.
TÜ uuringust selgus, et isegi mahajäetud must-toonekure püsielupaikades leidus sadu punasesse nimestikku kuuluvaid kahaneva arvukusega linnu-, taime ning seeneliike. Selliseid mahajäetud pesi on tarvis kaitse all hoida elurikkuse hoidmiseks tugeva tööstussurvega maastikes, aga ka kriitilises languses olevate esimese kaitsekategooria liikide arvukuse parandamiseks.
"Kuidas oleks võimalik liigi arvukuse taastumine (soodsa seisundi saavutamine), kui ei ole säilinud talle kohaseid elupaiku?" küsis kliimaminister Yoko Alender oma augustikuises sõnavõtus, kus astus elanikuta püsielupaikade kaitseks välja. Selleks, et minister nüüd oma sõnu sööma ei peaks, tuleks seaduse eelnõu ümber teha nii, et esimese kategooria elupaigad oleks kaitstud ka pärast tegevusloa või planeeringu algatamist. Vastasel juhul oleks kriitiliste liikide arvukuse paranemine välistatud.
Minnes praeguste seadusemuudatustega edasi vilistab riik oma loodusväärtuste hoidmisele. Kuna Eesti metsaelustiku kahanemistrend on kestnud juba aastakümneid, süveneb aeglane ent järjepidev hääbumine tööstuse edendamise nimel. Selle ärahoidmiseks tuleb looduskaitseseadust tugevdada, mitte tööstuse huvides lõdvendada.
Toimetaja: Kaupo Meiel