Kas Donald Trump ja Putin võivad peale kohtumist iseendaga rahul olla?

Ei, ma arvan, et ei või. Ainuke mõõdupuu, mis maksab, on, kuidas sõda lõppeb. Ja vara on veel püssi põõsasse visata, vara on šampust juua – ma arvan et ka Putini jaoks, kuigi me muretseme peaasjalikult selle pärast, kuidas Ukrainal ja Euroopal on põhjust sellesse kõigesse suhtuda.

Oleme pidanud liitlastega 24 tundi tihedat nõu ja vaadanud, mida liidrid on avalikult öelnud, ja ausalt öeldes ei saa aru, et Putin mingitki märki järeleandmistest oleks näidanud. Niisiis kordame ka meie – tee õiglase ja püsiva rahuni läheb läbi agressori survestamise ja ohvri toetamise.

Euroopa liidrid on omavahel vestelnud Trumpiga ja Zelenskiga. Mida Zelenskile ette pannakse, mida on kokku lepitud, mida esmaspäeval (kohtumisel Trumpiga Washingtonis) tegema hakatakse?

Põhiline, millega eurooplased on tegelenud, et ometi ei juhtuks, et surve liigub nüüd agressori pealt ohvri peale. Survet tuleb hoida ikkagi agressoril. Ja pole vaja käia vaid Ameerikas palumas, vaid astuda ka ise samme ja alustada kiiresti järgmiste sanktsioonipakettide ettevalmistamisega. See on meie võimuses.

Teiseks tuleb Zelenskit toetada diplomaatiliselt, et ei kukuks välja nii, et temalt pressitakse välja konkreetseid järeleandmisi ja vastu saab midagi ümarat ja üldist – sest nagu Putin selgeks tegi, tema ei ole oma eesmärke muutnud ja mingisugust territooriumite vahetamist rahu vastu kuskil tähtedes või kaartides pole.

Financial Times kirjutab, et Putin nõudis, et Ukraina tõmbuks välja Donetski oblastist ja vastutasuks võib ta külmutada rindejoone Hersoni ja Zaporižžje oblastis.

Niisuguseid vihjeid kuulsime me ka, aga kuulsime rääkimas ka Putinit ennast, kuidas tuleb adresseerida niinimetatud juurpõhjuseid; kuidas ta viitas ettepanekutele, mida ta tegi 2022. aasta alguses, 2021. aasta lõpus. Me mäletame neid ettepanekuid küll ja me oleme kogu aeg öelnud – need ettepanekud pole muutunud, need käsitlevad kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri pea peale pööramist, ja oleme korduvalt vastanud, et need ei tule kõne allagi. Nagu ei tule kõne alla ka see, et näiteks Eesti tunnustaks piiride muutmist, mis on toimunud relva jõul.

Üks huvitavaid asju, mis on viimase 24 tunni jooksul muutunud või vähemalt millest on märgid, et võib muutuda, on seotud julgeolekugarantiidega. On tähtis, et liitlased, USA sealhulgas, pakuksid Ukrainale võimalikult konkreetses sõnastuses seda, mida nad on valmis tegema kohe, kui relvad vaikivad.

Mis on need garantiid – relvad?

Pikas perspektiivis ei ole kahtlust, et ainuke toimiv julgeolekugarantii siin maailmajaos on NATO-liikmesus, aga NATO-t ei ole võimalik üleöö laiendada. Niisiis peab tulema midagi NATO-liikmesusele võimalikult sarnast. Relvad – loomulikult. Toetus Ukraina kaitsevõime arendamiseks samamoodi. Aga ühtlasi lubadus Ukrainat siis kaitsta, kui Venemaa peaks nüüd sõlmitavaid kokkuleppeid uuesti rikkuma, sest ärgem unustagem – pole vist ühtki kokkulepet, mida Putin poleks viimase paari aasta jooksul rikkunud.