Madise märkis kirjas majandusminister Erkki Keldole (Reformierakond), et kui valitsus kavandatava muudatuse heaks kiidab ja seaduseelnõu riigikogus algatab, tuleb silmas pidada õiguskantsleri võimalikke rollikonflikte riikliku lepitaja ja teiste temale pandud ülesannete täitja vahel.

"Näiteks võib muret tekitada võimalik olukord, kus õiguskantsler peab riikliku lepitajana lahendama kollektiivset töötüli valdkonna x töötajate ja tööandja vahel, ning samal ajal viima läbi põhiseaduslikku järelevalvet normi osas, mis lubab või keelab valdkonna x töötajatel streikida," lausus Madise.

Madise selgitas, et sellest, kas töötüli võib viia streigini või mitte, sõltub teatud ulatuses lepitusmenetluse iseloom, sest seaduse järgi peab riiklik lepitaja määrama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ettevõtetes ja asutustes kindlaks hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, kui töötüli pooled selles kokkuleppele ei jõua.

Seaduse järgi peab valitsus kehtestama ka elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu.

"Seda pole valitsus teinud. /---/ Igal juhul pean vajalikuks, et enne riikliku lepitaja rolli võimalikku ümberkujundamist kehtestaks valitsus kollektiivse töötüli lahendamise seaduses ette nähtud loetelu või lahendaks selle küsimuse muul põhiseaduspärasel moel," ütles Madise.

Madise märkis ka, et valitsusel tuleks veel kaaluda, kas loodetav kulude kokkuhoid kaalub üles võimaliku konflikti sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahel.

"Õiguskantslerile tuleks täiendava ülesande täitmiseks eraldada riigieelarvest täiendavalt ligikaudu 80 000 eurot aastas lepitusprotsessi eest vastutava ametniku ja ekspertide palkamiseks ja tõenäoliselt lisanduks ka muid kulusid," sõnas Madise.

Madise tuletas meelde, et streik on vabas maailmas üks legitiimseid oma õiguste kaitsmise viise. "Sellega seoses tuleks kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise kontekstis analüüsida täiendavaid võimalusi, kuidas saavad oma õiguste – töötingimused, töötasu, puhkeaeg – eest seista nende asutuste ametnikud ja töötajad, kellele laieneb streigikeeld või ulatuslikud streigipiirangud," ütles õiguskantsler.

Madise märkis ka, et kuigi eelnõu seletuskiri väidab, et riikliku lepitaja koormus pole siiani olnud suur ega õigusta seetõttu eraldi asutuse pidamist ega sellele praeguses mahus raha eraldamist, ei tähenda see, et lepitaja töökoormus ei võiks tulevikus suureneda näiteks kestva majandusliku surutise olukorras, riigieelarves tehtavate kärbete või muude asjaolude tõttu.

Madise sõnul mõistab ta sotsiaalpartnerite ehk tööandjate ja töövõtjate ettevaatlikkust ja tõrksust riikliku lepitaja institutsiooni ümberkujundamisse, sest eelnõu ettevalmistamisesse neid ei kaasatud ja seega on ka vajalik usaldus loomata.

"Eelnõu ettevalmistamisel tuleks aeg maha võtta ning anda ministeeriumile, riiklikule lepitajale, sotsiaalpartneritele ja õiguskantslerile võimalus kavandatavate muudatuste vajalikkust ja põhjendatust arutada," sõnas Madise.

Praeguse riikliku lepitaja Meelis Virkebau hinnangul on majandusministeeriumi algatatud eelnõu panna riikliku lepitaja ülesanded õiguskantslerile kahetsusväärne ja ebaõnnestunud, sest lammutab veerand sajandit toiminud tõhusa kollektiivsete töötülide lepitamise süsteemi.

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo saatis kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks eelnõu, millega antakse riikliku lepitaja ülesanded üle õiguskantslerile. 16. septembril välja saadetud ettepanekule oodatakse kommentaare 18. septembri jooksul.

Eelnõu seletuskirjas märgitakse, et riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile aitab tõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja efektiivsust tulenevalt õiguskantsleri kantselei suuremast võimekusest. 

Praeguse riikliku lepitaja Meelis Virkebau hinnangul on majandusministeeriumi algatatud eelnõu panna riikliku lepitaja ülesanded õiguskantslerile kahetsusväärne ja ebaõnnestunud, sest lammutab veerand sajandit toiminud tõhusa kollektiivsete töötülide lepitamise süsteemi.