Teeme ühe rollimängu. Sa oled valitsusjuht parempoolsest erakonnast, kes on võimule tulles rääkinud ennekõike vajadusest jätta inimestele rohkem raha kätte. Ajad on aga keerulised ning kulude kärpimise asemel tuleb sul hoopis neid suurendada, sest esiteks tuleb hüppeliselt tõsta kaitsekulusid ning teiseks sunnib inflatsioon ning elukalliduse tõus tõstma ka toetusi ning riigisektori palgakulusid.

Ei ole mugav seis. Tagatipuks saad sa turmtuld vasakult servalt, sest hinnatõus on tublisti kahandanud inimeste kindlustunnet, paremalt, sest valitsussektori kulud muudkui kasvavad, ja ka ettevõtjatelt, sest maksutõusud tabavad neidki ning uut konkurentsieelist või majanduskasvu lootuskiirt ei paista kusagilt.

Keerulistest aegadest hoolimata aga kihab sinu poliitiline nišš konkurentidest, iga nelja aasta tagant on paremliberaalsesse sektorisse lisandunud uus erakond, mille keskne narratiiv on, et sina ei ole tegelikult mingi õige parempoolne ja nemad teeks samu asju palju paremini.

Siiski, poliitiliste mõttekaaslastega koos olevat lihtsam valitseda ja selget maailmavaatelist joont hoida ja nii leiadki sa end koalitsioonist erakonnaga, mis esialgu pürgis püünele alternatiivina sinu erakonnale. Selg vastu seina, kuna valitsuserakondade koondreiting on 15 protsendi juures.

Ja siis ühtäkki paistab tunneli lõpus valgus: majanduse käekäik on küll vilets, aga enamik püsib siiski hinges, nii et ühe käega tõstetud maksud avavad võimaluse teha teise käega ära maksulangetuse, mida ka valijatele lubatud. Veelgi enam, lühiajaliselt saab raha suunata ka teisteks populaarseteks kuluartikliteks nagu õpetajate või päästjate palgatõus ja äkki jääb üle isegi niipaljukest, et saab ära likvideerida sinu erakonna toetajate silmis iseäranis koleda automaksu.

Aga kergendusohete ja rõõmuovatsioonide asemel kostab hoopis pahameeleporin juba tuttavatest suundadest ehk peaaegu kõikjalt.

Enam ei ole aasta 2005, mil kõik teised erakonnad saatsid avalikke kirju meediakorporatsioonidele, süüdistades neid sinu erakonna põhjendamatus soosimises (vt nt avalik kiri Schibstedile). On hoopis aasta 2025, mil meediamaastik on löönud kahte lehte, konservatiivses väljaandes juhib arvamussaadet sinu põhikonkurent ning liberaalseski lokkavad valitsuskriitilised meeleolud. Ei tea, kas Mooseselgi õnnestuks nende kahe tõusulaine vahelt oma rahvas tõotatud maale juhtida.

Sündmuste käigule ei aita muidugi kaasa ka pidetu kommunikatsioon, kus su koalitsioonipartner on hommikul automaksu kaotamise vastu ja õhtul juba kaotamise poolt, ja kõrvalt proovitakse punktivõitu võtta riigirahanduse kordategemise eest, mis on ilmselgelt ennatlik.

Pikalt poliitikas olnuna tead sa muidugi, et ainult meediapeksu tõttu valimisi ei kaotata. Kui su valija ikkagi märkab, et ta pangakonto laekumised aastake enne valimisi kolmekohalise summa võrra kasvavad, siis on selle mõju arvestatavam kui följetonidel, mis piltlikult öeldes kujutavad sind diivani seest naftat leidmas.

Aga kas sina selleks ajaks enam peaminister oled või läheb see võit kellegi teise kontole, on iseküsimus. Nagu seegi, kuidas järgmine valitsus nn maksuküüru kaotamisele püsivad katteallikad leiab, sest praegused head maksulaekumised tõotavad jääda ühekordseteks.

Mis oleks juhtunud, kui rõõmusõnumite toomise asemel oleks valitsuse kommunikatsioon jäänud põhitooni juurde, millega sa ametis alustasid: hoidke ootused madalad, siis on neid lihtsam ka ületada?

Kindlasti olid omad pooldajad ka sellisel kommunikatsioonil, aga vastas seisid need, kes kohalike valimiste ootuses meeleheitlikult häid uudiseid taga otsisid.

Tõenäoliselt on publik, kes häid uudiseid ka tegelikult ootab, kesine. Avaliku arvamuse uuringutes on kuhjaga teooriaid, näiteks Kahnemani ja Tversky tuvastatud negatiivsuskalduvus, Elisabeth Noelle-Neumanni vaikuse spiraali teooria, George Gerbneri kultivatsiooniteooria, Vallone jt vaenuliku meedia efekti teooria), mis näitavad, et kui uudiste üldine toon on negatiivne, on raske panna avalikkust positiivseid arenguid uskuma, isegi, kui neil on tõepõhi all. Halval ajal heade sõnumite toomine on samuti kõrgem kunst.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.