Kuigi riigieelarve seis on peaminister Kristen Michali sõnul tänavu 800 miljoni euro võrra planeeritust parem, tuleb vaadata, miks. Sellest umbes 600 miljonit on eelmisest aastast üle kantud raha ja oodatust parem maksulaekumine. Eelarve on endiselt 420 miljoni euroga defitsiidis.

Paraku pole 13 protsendi võrra kasvanud maksulaekumine tingitud mitte majanduskasvust ja ettevõtluse aktiivsusest, vaid on maksutõusude ja nende tõttu varasemaks nihutatud tehingute tulem, millest viimased ilmselt aasta peale välja taanduvad. Seega ei saa selle põhjal teha pikaajalisi järeldusi ega anda uusi rahalisi lubadusi. Riigi rahaasjade korrastamises lubatud otsustavaid ja püsivaid muudatusi ei paista ning asjad liiguvad omasoodu edasi.

Kulud on kontrolli alt väljas

Nimelt on riigi kulud kasvanud viimase kuue aastaga 70 protsenti, majandus samal ajal 45 protsenti. See trend on jätkunud tänavu esimesel poolaastal, mil riigi kulud kasvasid 7,4 protsenti ehk poole rohkem kui majandus ja kaks korda rohkem kui riik ise planeeris. Valitsussektori personali- ja majanduskulud on kasvanud kuus protsenti, kuigi valitsus on selles vallas lubanud (protsendi)kärpeid. Kulud on kontrolli alt väljas.

Ainsana, kaheksa miljoni euro võrra (üks protsent), on tänavu esimese poolaasta jooksul kärbitud üldiseid valitsemiskulusid, kuid ülejäänud kulud on jätkanud kasvamist. Eurodes pole seejuures enim kerkinud mitte kaitse-, vaid sotsiaalkulud, mis on vedanud ka viimaste aastate kulurallit. Seda suuresti jätkusuutmatu indekseerimise tõttu, mis ei arvesta majanduse käekäiku ja vajavad ajutist külmutamist ning indekseerimise põhimõtete üle vaatamist.

Laenamine maksab sama palju kui haridus või tervishoid

Seda puudujääki on kaetud maksutõusude, uute maksude ja laenuga ning see on ühiskonnale kalliks maksma läinud.

Näiteks ulatusid laenumaksed tänavu esimese poole aastaga 1,26 miljardi euroni. Sama palju kulutame näiteks haridusele või tervishoiule. Seda on enam kui kümme korda rohkem kui kuus aastat tagasi. Eesti riigivõlg kasvab IMF-i andmetel Euroopas silmapaistvalt kiirelt ja eelarvemiinus süveneb, neljakordistudes järgmisel aastatel nii tänavuse kui varasemate riigi majandusprognoosidega võrreldes. 2029. aastaks ulatub riigi võlg 15,9 miljardi euroni ehk 31 protsendini SKP-st.

Samal ajal tõuseb Eesti maksukoormus sel aastal rekordilise 36,8 protsendi tasemeni. Kuigi see jääb alla Euroopa Liidu keskmisele, on see Ida-Euroopa riikide seas kõrgeim. Meie majanduse konkurentsivõime – eriti eksportivate ettevõtete läbilöömine ja välisinvesteeringute siiameelitamine – sõltub siinsest regioonist rohkem ja võrdlus Euroopa keskmisega näitab meid küll paremas valguses, kuid pole ettevõtluse vaatest nii tähtis.

Osaliselt selgitab riigi kulude kasvu tõesti kaitsesse panustamine ja seda peabki praeguses julgeolekuolukorras tegema. Hästi kaitstud riiki usaldavad ka ettevõtjad ja investorid. Kuid piiratud rahaliste võimaluste juures tähendab see, et muude kulude kasvu tuleb pidurdada. Seda pole suudetud teha.

Majanduse kasvuootuseid lükatakse üha edasi

Kui tavainimesele tähendab riigi üle jõu elamine maksutõuse ja nendest kiirendatud hinnatõusu ning palga ostujõu vähenemist, siis ettevõtluses pidurdab ja peletab investeeringuid ning ettevõtete laienemist. Seda peegeldavad osaliselt jätkuvalt majanduse taastumist edasi lükanud majandusprognoosid.

Ka rahandusministeerium pidi sel nädalal – mitmendat prognoosi järjest – selle aasta kasvuootusi kärpima. Kui eelmisel suvel ootas ministeerium Eesti selle aasta majanduskasvuks 3,3 protsenti, siis värskes prognoosis 0,8 protsenti. See ei näita kuidagi, et majandusel oleks oodatust paremini minema hakanud.

Tööturgu on tugevana hoidnud süvenev vajalike oskustega töötajate puudus ehk tööandjad on inimesi ärimahtude langusest hoolimata palgal hoidnud ja kasumite ning investeeringute tegemise arvelt koondamisi vältinud.

Kuhu on jäänud lubatud maksurahu?

Ettevõtlusele vajalikku ettenähtavust andvast maksurahust on viimase aasta jooksul palju räägitud, kuid jutuks on see jäänud. Lisades sellele väliskeskkonnast tuleneva ebakindluse, valmibki kindlustunnet vähendav ja hirmu suurendav kokteil. Järgmise aasta nelja protsendini SKP-st ulatuv puudujääk ütleb, et maksurahu pole oodata ka tulevikus.

Ühiskond saab võtta maksurahu ja maksude ärajätmise lubadusi tõsiselt ainult siis, kui riik viib kulude kasvu vastavusse majanduse tegeliku arenguga. Selleks on vaja valitsuselt konkreetset piisavat kärpe-eesmärki ja vastutajat. Ilma selleta ei muutu midagi.