Kolmapäeval kuulsime valitsuse liikmetelt suurepäraseid uudiseid: raha jätkub kõigeks! Peaminister Kristen Michal ütles, et palgatõusud tulevad, saime eelarve korda, rahandusminister Jürgen Ligi kiitis takka, et "jutt maksutõusude kaskaadist on häbematu". Eesti 200 juhi, haridusministri Kristina Kallase panus oli veel jõulisem: "Meil on raha s*taks! Nüüd tunnen esimest korda, et meil on raha ka populaarsete otsuste tegemiseks."

Sellenädalase kiidukõne taga haigutab aga Euroopa kiireim hinnatõus ja kiduv majandus. Vastupidiselt valitsusest tulnud sõnumitele näitavad rahandusministeeriumi värsked prognoosid, et Eesti hinnad kasvavad kiiremini kui kuskil mujal Euroopas, samal ajal vindub kogu meie majandus languse piiril. Põhjuseks on valitsuse küündimatud otsused.

Swedbanki hinnangul tuleb ligi pool Eesti hinnatõusust tõstetud ja lisatud maksudest. Kui mullu prognoosis rahandusministeerium selle aasta majanduskasvuks 3,3 protsenti ja tänavu kevadelgi prognoositi kasvuks veel 1,7 protsenti, siis nüüdseks on valitsuse tegevuse tulemusel majanduskasvu prognoos kukkunud vähem kui ühe protsendi kanti. Samuti on vabalanguses tarbijate kindlustunne, mis püsib kolmandat aastat järjest ajaloolises madalpunktis.

Valitsuse poliitilise küündimatuse – kehtestatud 27 maksutõusu ja uut maksu – maksavad juba praegu kinni Eesti inimesed oma ostujõu kaotamisega. Euroalal on inflatsioon taandunud kahe protsendi juurde, kuid Eestis püsib see rahandusministeeriumi ennustuste kohaselt enam kui viie protsendi tasemel.

Keskvõimu kulud viimase kuue aastaga kasvanud 70 protsenti, samal ajal kui majandus on kasvanud ainult 45 protsenti. Eelarvepuudujääk, mis tänavu maksutõusude arvelt ajutiselt väheneb, paisub juba järgmisel aastal prognoosi järgi nelja protsendini SKP-st ehk ligi kahe miljardi euroni.

See ei ole kaitsekulude küsimus, nagu valitsuse liikmed muudkui väidavad. Tegelik probleem on see, et sotsiaalkulud, riigiametnike palgad ja valitsemiskulud kasvavad juba praegu kontrollimatult, kui siia lisada veel praegu häälte ostuks pakutav palgatõus, on järjekordsed maksutõusud juba vältimatud.

Selle valguses tuleb peaminister Kristen Michali lubadust, et kohe-kohe lööb majandus õitsele ja elu läheb pauguga käima, pidada küüniliseks valeks. Lühidalt: meil ei ole valitsuse lubaduste täitmiseks raha, ükskõik kui sugestiivse häälega valitsusjuht ka vastupidist ei väidaks. Praegu ei ole aeg, mil riigipalgaliste töötajate tasusid tõsta ja riigieelarve reegleid painutada. Keskvõimu kulud peavad majanduse võimekusse ära mahtuma ja kõik kulutused, mis seda ületavad, teevad kõiki tööinimesi otseselt vaesemaks. Punkt.

Hiljuti tunnistas endine rahandusminister Mart Võrklaev ERR-i portaalis, et riigitöötajate palga tõstmine suurendaks eelarvepuudujääki veelgi. Ent ei tema ega üksi teine võimupoliitik ei küsi kordagi, miks selliseid lubadusi üldse antakse, kui riigikassa on juba tuleval aastal jälle sügavas, kahe miljardi suuruses miinuses.

Meil ei ole praegu luksust laiutada maksumaksja rahaga ega kasvatada laenu eest kulusid, mis pikemas plaanis vaid paisutavad intressikoormust. Avaliku sektori kulud tuleb külmutada, mitte neid vastu valimisi paisutada. Inimeste usaldus riigi vastu kahaneb iga kord, kui nad näevad, et riigi kulutused, näiteks ametnike palgad tõusevad, kuid nende endi ostujõud väheneb.

Makse tuleb langetada, mitte rääkida erinevatest käibemaksueranditest; mitte lubada plaanitud maksutõuse ära jätta, vaid just nimelt praeguselt tasemelt tuleb madalamaks tõmmata. Parempoolsed on pakkunud lahenduse: tulumaks 18 protsendile, käibemaks 20 protsendile.

Raha selleks on olemas. Näiteks pool miljardit eurot vabaneks, kui lõpetada sotsiaalkulude automaatne tõstmine ehk indekseerimine. Veel 550 miljonit eurot leiaksime, kui tulumaksuküüru kaotamine edasi lükata. Sellest tuleb kokku juba üle miljardi euro.

Kui lisada veel valitsuskulude kärped riigieelarves, siis sellest piisab nii maksulangetuste elluviimiseks kui ka kaitsekulude tõstmiseks viie protsendini SKP-st. Esmajoones leidub riigieelarves hulk kärpekohti just järgnevatel valdkondades:

•     vähendada keskvalitsuse ametnike arvu vähemalt 20 protsendi võrra;
•     külmutada riigipalgaliste palgafond;
•     muuta sotsiaaltoetused vajaduspõhiseks;
•     lükata edasi mitte hädavajalikud investeeringud;
•     kaotada ettevõtlus- ja regionaaltoetused, mis ei kasvata tootlikkust.

See kõik ei ole utoopia, vaid poliitilise otsuse küsimus. Just niimoodi tuleb riigieelarvet korrastada, mitte kulude kasvatamise ja sellele vältimatult järgnevate maksutõusude, vaid kulukärbete kaudu.

Kui valitsus räägib kaitsekuludest kui paratamatust maksutõusu põhjusest, siis tegelikult on see lihtsalt kattevari omaenda vastutustundetule rahanduspoliitikale. Mäletatavasti jõuab kõigist julgeoleku nime all kehtestatud maksudest reaalselt kaitsevaldkonda, kaitseministeeriumi eelarvesse ainult 27 protsenti. Kaitsekulud on Eesti ellujäämise hind ning need on kaugelt liiga tähtsad, et sel teemal vähimatki vassimist kannatada.

Mart Võrklaev ütles ühte asja aga väga õigesti: "Ei ole mõtet teha uut maksu, kui sealt ei tule minimaalselt 100 miljonit tulu." Täpselt nii ongi, automaks on oma olemuselt maaelu suhtes vaenulik, majandusele kahjulik ja kõige tipuks suurte halduskuludega. Tänavuse aasta esimene pool on näidanud, et automaksu tõttu on autode müük kokku kukkunud, mistõttu oodatud mahus tulusid ei laeku. Selle maksu halduskulud ja erandite administreerimine neelavad tõenäoliselt lõviosa osa kavandatud tulust. See maks tuleb kohe tühistada.

Lõputud maksutõusud ja jätkusuutmatute riigivalitsemise kulutuste katteks laenu võtmine ei vii Eestit seisakust välja. Edasi viib ainult täielik keskendumine majanduse taaskäivitamisele ja kiirele kasvule. Selleks on vaja maksukoormust vähendada ja riigiaparaati koomale tõmmata – nii kindlustame inimeste jõukuse ja riigi julgeoleku.