Alo Savi: kutsehariduse uus rahastusmudel ei ole kulu, vaid investeering

Kui soovime, et meie noored õpiksid ametit, millel on tulevik, ja et kutseharidus oleks tõsiseltvõetav valik, siis peab ka rahastus seda toetama, kirjutab Alo Savi.
Eesti kutseharidus on jõudnud murdepunkti. 2023. aastal käivitunud kutsehariduse reform seab eesmärgiks muuta meie kutsekoolid atraktiivseks valikuks noortele, kes soovivad omandada oskusi ja teadmisi, mis viivad edasi nii kõrgkooli, tööturule kui hakkama saamist võimaldavale iseseivale elule.
Ükski reform ei saa toimida ilma sellele vastava rahastuseta, mistõttu ongi uue rahastamismudeli loomine kutsehariduse tuleviku küsimus, mitte lihtsalt tehniline ümberarvutus.
Miks muutust vaja oli
Senine kutseõppe rahastusmudel oli ajale jalgu jäänud. See toetus suuresti õppijate arvule, mitte koolide tegelikele vajadustele, ega eristanud piisavalt noorte ja täiskasvanute õpet.
Tulemus oli lihtne: enam kui pooled kutsekoolide õppekohtadest olid täidetud 25+ vanuses täiskasvanutega, samal ajal kui õppimiskohustuse eas noored jäid tihti kõrvale. Põhjus polnud huvipuudus, vaid süsteem ise, mis soosis sessioonõpet ja lühemaid täienduskursusi, mitte täiskoormusel noorte õpetamist.
Kui eesmärk on tagada, et iga põhikooli lõpetanud noor leiaks endale motiveeriva õpitee, siis peab ka rahastus suunama ressursid sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse, noorte kutseõppesse.
Uus rahastusmudel muudab põhimõtteliselt prioriteete. Kui seni rahastati lihtsalt õppekohtade täitmist, siis nüüd seatakse esikohale õppimiskohustuse eas noored ja nende täiskoormusel õppimine erialadel, mille järele on ka tööturul nõudlust.
See tähendab, et riik panustab senisest oluliselt enam rakendusliku keskhariduse õppekavadesse, mis ühendavad kutseoskused ja tugeva üldhariduse. Noored saavad nelja aasta jooksul nii praktilise erialaoskuse kui ka võimaluse sooritada riigieksamid ja jätkata hiljem õpinguid kõrgkoolis.
Täiskasvanute sessioonõppe rahastus väheneb, aga mitte sellepärast, et see oleks ebaoluline, vaid kuna see on oma olemuselt paindlikum ega vaja samas mahus kontakttunde kui noorte päevane õpe. Kuivõrd täiskasvanud õppijad üldjuhul ka töötavad ning suudavad oma õpingute eest tasuda, asendub osa senisest tasuta kutseõppest tasulise kutseõppega.
Õpetajate töö väärtustamine
Reformi teine keskne eesmärk on kutseõpetajate võrdne kohtlemine üldhariduse õpetajatega.
Uue mudeliga lisandub õpetajate palgafondile diferentseerimiskomponent, mis annab koolijuhtidele rohkem võimalusi rakendada, tunnustada ja motiveerida parimaid õpetajaid. See pole lihtsalt palgalisa, vaid väga oluline samm karjäärimudeli rakendamise suunas, mis väärtustab õpetaja arengut ja professionaalsust.
Kutseõpetajad on need, kes viivad noored oskusteni, mida Eesti majandus vajab. Kui nende töö ei ole ühiskonnas võrdselt tunnustatud ja tasustatud, siis ei ole võimalik tagada ka kvaliteetset kutseharidust.
Tugevamad koolid ja kindlam rahastus
Uus rahastusmudel austab koolide autonoomiat ja panustab koolide kindlustundele. Koolijuhil on vabadus otsustada, kuidas kasutada eelarvet õpetajate toetamiseks, õpikeskkonna parandamiseks ja uute õppesuundade avamiseks.
Kindlustunde kasvu toetab muudatus seoses halduskuludega: need ei sõltu enam ainult õpilaste arvust, vaid kooli tegelikest majandamiskuludest. See muudab süsteemi stabiilsemaks ja õiglasemaks, eriti maapiirkondade koolidele, kus õpilaste arv võib aastati kõikuda ja kus on erinevalt linnakoolidest lisaks õppehoonele veel hulk muid objekte, mille haldamine on kulukas nagu näiteks kasvuhooned või pargid.
Uus rahastusmudel ei ole pelgalt tabelite ja koefitsientide ümberkirjutamine. See on haridusuuendus, mis aitab viia kutsehariduse senisest lähemale tööturu ja ühiskonna vajadustele. Selle keskmes on noored, õpetajad ja koolid, kolm tugisammast, millele Eesti tulevik toetub.
Kui soovime, et meie noored õpiksid ametit, millel on tulevik, ja et kutseharidus oleks tõsiseltvõetav valik, siis peab ka rahastus seda toetama. See on investeering, mis tasub end tagasi paremate oskuste, tugevama tööturu ja õiglasema haridussüsteemina.
Kutsehariduse uus rahastusmudel ei ole kulu, vaid investeering. Investeering sellesse, et iga noor saaks õppida, iga õpetaja tunneks end väärtustatuna ja iga kool saaks keskenduda sellele, mida ta kõige paremini teeb, õpetamisele.
Toimetaja: Kaupo Meiel




