Kui me oleme kogu aeg oodanud, et tuleks tuuletootjatele vähempakkumisi, siis nüüd on valitsus otsustanud hoopis selle kasuks, et viiakse läbi enampakkumised riigimaade kasutamisele andmiseks (Neljapäeval teatas peaminister Kristen Michal, et oksjonile läheb 2640 hektarit riigimaid, kuhu on võimalik tuuleparke ehitada – toim). Miks me oleme nüüd säärasesse olukorda jõudnud?

Tegelikult on need kõik omavahel seotud ja moodustavad ühe terviku. Enampakkumine ei ole ju esimest korda – see on nüüd teine enampakkumine, mille me ette valmistasime ja täna ära kinnitasime.

Üks loogiline põhjus ongi selles, et need maad on välja valitud koostöös arendajatega. Esmase loetelu andsid nemad. Valitud alade seast on välja jäetud need, kus olid näiteks riigikaitselised või looduskaitselised piirangud. Samamoodi jäid välja alad, kus oli käimas kohtuvaidlus planeeringu üle või kus otsustati planeeringut mitte algatada. Nende kriteeriumite järgi need maad valiti. Väga paljudel juhtudel on need ka kõrvuti juba eraaladega, kus arendajatel oleks niikuinii huvi tuuleparki rajada. Nii see loogika käis.

Valitsuskoalitsiooni lepingu järgi pidi tuuleenergia ostuks toimuma vähempakkumine septembrikuus. Praegu on meil varsti juba märtsikuu käes, aga ei kippu ega kõppu. Milles asi on?

Oleme sellest päris mitu korda vestelnud, kaasa arvatud ERR-iga. Täna oli koalitsioonipartneril veel paar küsimust just selles vaates, et kui lähiaastatel tuuleparke juurde tuleb, siis kas need mahuvad turule. Selle kohta on tehtud TalTechi uuring, mis näitab, et kui Eestis oleks tuult ja päikest kuni 70 protsenti tarbimise mahust, oleks sellel elektri hinnale positiivne ehk alandav mõju. Seetõttu on ka väga loogiline, et me tuuleparkide rajamisega edasi liiguksime.

Näiteks Leedu on praeguseks installeerinud neist kolm korda rohkem maismaa tuuleparke ja seal on tuuletoodang olnud väga hea. Kaasaarvutud täna, see oleks kattunud ka meie tipukoormuse. Nii et selles mõttes ei ole küsimust, kas tuuleenergiat on juurde vaja – jah, on.

Koalitsioonipartneri küsimus puudutas just seost suuremahulise salvestusega, et kui tuuleparke tuleb juurde, kas see kõik ikkagi elektrisüsteemi jaoks toimib. Nagu ma ütlesin, siis TalTechi uuring kinnitab, et see kõik saab tegelikult ilusti koos toimida.

Ehk siis Eesti 200 juhi ei usu TalTechi uuringuid teie arvates?

Ei, ma arvan, et Eesti 200 kindlasti TalTechi uuringut usub. Nad saavad selle ise veel üle vaadata ja usun, et saame siit edasi liikuda.

Mis see edasiliikumine ikkagi tähendab? Saate öelda ka mingeid tähtaegu? Kas me kuuleme selle vähempakkumise väljakuulutamisest märtsis või jääb see suveks-sügiseks või juba järgmise valitsuse aega?

See ajaaken on ikkagi selle aasta esimene kvartal, rohkem ei saa sellega viivitada.

Kui suures ulatuses see tuleb?

Need parameetrid on muutmata ehk mahus üks teravatt-tund aastas, võimalusega suurendada huvi korral kuni kahe teravatt-tunnini aastas.

Mis seis meil meretuuleparkide arendamisega on? Kas need mõtted on sisuliselt kõik maha maetud? Sinna vähempakkumist korraldama ei hakata, kui investorid tahavad, siis ehitagu, aga tundub, et ka seal huvi ei ole.

Olen korduvalt öelnud, et minu silmis meretuulepargid mahuvad Eesti energiaportfelli ja sobivad sinna. Nendega on arvestatud ka energiamajanduse arengukavas. Selleks et meretuulepargid jõuaksid arendusetappi ja investeerimisotsuseni, on vaja turukindlust nii investoritele kui ka pankadele. Kuna hinnavaheleping Eestis ei sobi, siis jätkame tööd alternatiivse finantsinstrumendiga, mis peaks aitama seda investeerimiskindlust luua.

Selle ettevalmistamine võtab aega, sest tegemist ei ole standardse turutootega. Hinnavaheleping on kõigile arusaadav ja nende mahud Euroopas on kahekohalistes miljardites. Kui soovime teha kõrvale midagi, mis teenib sama eesmärki, aga on investorite ja pankade jaoks vähem mugav, siis see protsess võtabki omajagu rohkem aega.

Töötame edasi, et lahenduseni jõuda, sest suures pildis on kogu regioonis tootmisvõimsusi puudu. Seda näitas hästi külm jaanuar, kus hinnad olid üleval, mitte ainult Eestis, Lätis ja Leedus, vaid ka Soomes, Rootsis ning isegi Norras, sest nõudlust oli rohkem kui tootmisvõimsust.

Kui frustreerunud te ise olete, kui mõtlete sellele, kuidas peate Eesti 200 inimestele juba kuude kaupa selgitama, et meil on vaja maismaa tuuleparkide vähempakkumisega lõpuks edasi, nagu on kokkulepitud?

Optimistliku inimesena tegelen veenmistööga ja usun, et jõuan positiivse tulemuseni. Nii palju mul on aastatega elukogemust kogunenud, et sirge tee ei ole alati kõige kiirem ja asjad võtavad vahel rohkem aega, kui võiksid, aga kõige olulisem on jõuda tulemuseni.

Nüüd riigimaade kasutamise juurde tulles – mida see tähendab, kas need antakse rendile?

Täpselt nii see plaan on. Hoonestusõiguse periood on kuni 40 aastat, millest arendusperiood on kuni viis aastat. Väga olulisena on ette nähtud, et kui tuulepargi eluiga saab läbi, vastutab utiliseerimise eest pakkumise võitja. Kindlasti ei jää need kulud kohaliku omavalitsuse kanda.

Kas on välistatud, et keegi võidab enampakkumise, aga ei ehita sinna tuulikuid, vaid hoopis midagi muud?

Selleks et sinna ehitada tuulikuid on vaja jõuda ehitusloani ja ehituseni. Kuna luba antakse just tuulikute ehitamiseks, siis ma ei kujuta ette, kuidas saaks sinna ehitada midagi muud.