Seoses eesootava reformiga on üleeuroopaline kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem ETS sattunud kriitika alla nii Eestis kui ka Euroopas. Heidetakse ette, et CO₂ hinna kujunemine on meelevaldne ja see teeb meie energia kalliks või et süsteem on lihtsalt ebatõhus või ebavajalik.

Tegelikult on CO₂ hinna kujunemine otseselt seotud kasvava vajadusega teha investeeringuid CO₂-heite vähendamiseks ning turupõhine süsteem peaks Eestile kui turuusku riigile sobima paremini kui poliitiliselt fikseeritud süsinikumaks. Kõrgete energiahindade põhjuseks on poliitiline vastutöötamine, mis on vajalikke investeerimisotsuseid Eestis aastaid edasi lükanud.

Milleks meile CO₂-ga kauplemise turg?

Kui ettevõte reostab vett, tekitab jäätmeid või paiskab õhku kahjulikke aineid, peab ta nende mõjude eest maksma. CO₂ on nagu kõik teised saasteained, mille negatiivset kulu ei saa ainult ühiskonna kanda jätta. CO₂-heite õiglase hinnastamise kaudu luuakse võimalus ja motivatsioon ettevõtjatele teha pikaajalisi ja keskkonda säästvaid investeeringuid.

Kriitikud on teinud ettepaneku CO₂-ühikute "börsi" asendamiseks kindlaksmääratud CO₂-tasuga sarnaselt teiste saasteainete tasudele. CO₂-ühiku hinna kujunemine kauplemissüsteemis on nende sõnul liialt spekulatiivne ja juhuslik. Siin tuleb meelde tuletada põhjuseid, miks süsteemi loomisel aastal 2005 eelistati seda ühetaolisele CO₂-maksule.

Esiteks tagab kauplemissüsteem erinevalt süsinikumaksust suurema kindlusega soovitud keskkonnatulemuse. Nimelt CO₂-maksu puhul oleks väga keeruline otsustada, kui suurt tasu kehtestada ning kas ja kui palju see praktikas mõjutaks heitkoguste vähenemist.

Kauplemissüsteemi loogika on vastupidine. Euroopa Liit sätestab vaid vajaliku heitkoguste vähenemise määra, mis põhineb teadlaste soovitusel selle kohta, kui kiiresti ja kui palju tuleks piirata inimestele ohtlikku õhusaastet ja kliima soojenemist. CO₂ hinda Euroopa Liit ise ei määra, vaid see kujuneb vastavalt sellele, kas ja kuidas ettevõtjad tegelikult oma heidet vähendavad.

Niisiis kujuneb heitkogustega kauplemise süsteemis CO₂ hind turuloogika alusel nõudluse ja pakkumise koosmõjus. ETS kui turupõhine lahendus loob majandusliku stiimuli vähendada CO₂ saastet seal, kus see on kõige kulutõhusam, ning laseb ettevõtjatel ise otsustada, kuidas ja millal seda teha.

Turuusku riigina peaks selline paindlik mehhanism meile sobima enam kui jäik ja poliitiliselt fikseeritud süsinikumaks. Kauplemissüsteem on seega tegelikult vähem meelevaldne, rohkem turu- ja teaduspõhine ning ka tulemuslikum kui võimalik alternatiiv.

ETS on harva esinev näide tõhusast keskkonnapoliitikast

Kui poliitika on järjepidev ja eesmärk – CO₂ heite vähendamine – selgelt sõnastatud, reageerib sellele ka kapital. Taastuvenergiasse tehtud investeeringud on maailmas kasvanud igal aastal ning ulatusid 2025. aastal üle kahe triljoni dollari. Euroopa Liidu kindel kliimapoliitiline kurss tõi lõppenud aastal kaasa 455 miljardit dollarit investeeringuid ehk 18 protsendi võrra kasvu ühe aastaga. See näitab, et stabiilne ja etteaimatav poliitika loob investeerimiskindluse.

Alates ETS-i kasutuselevõtust 2005. aastal on Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogused vähenenud 39 protsenti, samal ajal kui uus puhas majandus on nendes sektorites kasvanud 71 protsenti. Edukaid keskkonnapoliitika näiteid, mis on reaalselt heidet vähendanud ning põhinevad turupõhisel hinnasignaalil, ei ole maailmas palju. Just seetõttu on oluline väärtustada neid meetmeid, mis on töötavad.

ETS loob täiendavat tulu investeeringuteks

Euroopa Liit on arvestanud, et üleminek puhtamale majandusele ei mõjuta kõiki riike võrdselt. Seetõttu on heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest loodud eraldi kesksed toetusmehhanismid – eelkõige moderniseerimisfond –, mis aitavad just väiksema jõukusega riikidel nagu Eesti teha vajalikke investeeringuid. Need toetusmeetmed täiendavad turupõhist hinnasignaali ning muudavad ülemineku majanduslikult teostatavaks. Fondide jätkumine ka pärast 2030. aastat on kriitilise tähtsusega.

Ka liikmesriikide tasandil ei ole ETS-i tulu läinud lihtsalt eelarveaukude lappimiseks. Eesti riik on nende vahenditega toetanud nii kodude renoveerimist, elektritranspordi edendamist, taastuvenergia kasutuselevõttu, ettevõtete teadus-arendustegevust kui ka looduskaitset. Direktiivi järgi tulebki edaspidi kogu kauplemissüsteemi tulu kasutada just kliima- ja energiapoliitika eesmärkide täitmiseks.

Eestis on seni vähe arutatud selle üle, et liikmesriigid võivad ETS-i tulu suunata investeeringutoetustena tagasi erasektorile elektrikäitiste moderniseerimiseks. See sõltub kohalikust poliitilisest otsusest ja on seega kaalumist väärt idee. Riskigruppide toetamiseks luuakse ETS2 tuludest eraldi kliimameetmete sotsiaalfond, kust saab jätkuvalt soodustada näiteks hoonete renoveerimist ja ühistranspordi edendamist.

Probleem pole ETS, vaid uute elektrijaamade puudus

Mitmed poliitikud räägivad, justkui oleks CO₂ kulu süüdi Eesti selle talve kõrges elektri hinnas ning ilma selleta võiksid põlevkivielektrijaamad toota meile lõputult odavat elektrit. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et sügaval nõukogude ajal rajatud jaamad on jõudnud paratamatult oma tehnilise eluea lõppu.

Kui vanade põlevkivikatelde renoveerimine, nagu mõned erakonnad soovivad, oleks kulutõhus või perspektiivikas investeering, siis oleks seda juba tehtud või vähemalt plaani võetud. Eleringi viimases varustuskindluse aruandes tõdeti aga hoopis, et Eestis on vaja järgmise kümne aasta jooksul rajada vanade põlevkiviplokkide asemele kuni 1000 MW täiesti uusi juhitavaid võimsusi.

Tegelikult peitub elektri kõrge hinna põhjus selles, et oleme lootusetult hiljaks jäänud uute ja CO₂ kulukomponendist sõltumatute elektritootmisvõimsuste rajamisega. Puudu on nii tuuleparkidest, salvestitest kui ka neid täiendavatest reservvõimsustest, kus oleks võimalik kasutada kodumaiseid gaasilisi või tahkeid biokütuseid või muid taastuvkütuseid.

Uute jaamade rajamine ootab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitikute otsustusjulgust kehtestada vastavaid planeeringuid ning läbi viia vajalikke vähempakkumisi või hankeid. ETS on vajalik abinõu, kuid ilma muid takistusi ületamata sellest üksi ei piisa, et uusi elektrijaamu turule tuua.