Mitte kellegi kallal ei tohi vägivallatseda. Ometi on riigikogu liige Varro Vooglaid nimetanud naiste ja laste turvalisuse rahvusvaheliseks kaitseks loodud Istanbuli konventsiooni "ideoloogiliseks Trooja hobuseks" ning EKRE on algatanud eelnõu Eesti lahkumiseks konventsioonist. Milles naised ja lapsed süüdi on?

Selle asemel, et rääkida vägivalla vähendamisest ja inimeste kaitsest, otsitakse vaenlast nähtamatus "radikaalses sooideoloogias". Asi selles, et konventsiooni järgi ei tohi peksta naisi ega ka neid, kes ennast naiseks peavad. See pisike detail konventsioonis ei mõjuta muide kuidagi näiteks sportlaste otsuseid selle kohta, et keda lubada kelle vastu suusarajal või poksiringis, kõik need otsused teeb sportlaskond sõltumatult ise.

Küll aga on Istanbuli konventsiooni taga inimlik mõistmine, et osa inimesi ühiskonnas on nõrgemad ja nende kaitse on arukas riikide vahel kokku leppida.

Tuletame meelde, et miks on olnud mõistlik selline lapsi ja naisi kaitsev kokkulepe teha. Meil on üldiselt tunnustatud teadmine, et mehed on keskeltläbi võttes füüsiliselt jõult naistest tugevamad. Samuti on meil üldteada, et naiste elus on väga õrnu perioode, kui ollakse teistest paratamatult kõiges väga sõltuv, näiteks raseduse ja imetamise ajal. Ka on eakamad naised nii jõult kui ka varakuselt keskmiselt palju hapramad võrrelduna meesterahvastega.

Statistika näitab, et lapsed ja naised saavad üldiselt meeste käest palju rohkem peksa kui juhtub vastupidist. Ning et mõnigi kord on selline "naise koht on rusika ja pliidi vahel" suhtumine kultuuriliselt aktsepteeritud. 

Faktid kinnitavad, et kaitset on vaja. Ainuüksi 2024. aastal registreeriti Eestis 3373 perevägivallakuritegu ja 78 protsenti ohvritest olid naised ja tüdrukud. Seksuaalkuritegude ohvritest 90 protsenti on naised. Need ei ole marginaalsed juhtumid ega "ettekujutatud probleem". See on meie Eesti, need on meie pered ja meie ohvrid.

Vältimatult tekib küsimus, kes kuulutab mõtteliselt "sõja" naiste ja laste kaitsele ja miks. Istanbuli konventsioon ei ole ideoloogiline projekt, vaid soov kaitsta inimõigusi. See ei muuda Eesti perekonnaõigust, ei nõua sooneutraalset ühiskonda ega sea kuidagi kahtluse alla perekonda kui ühiskonna vundamenti.

Konventsioon ütleb midagi sootuks muud. See ütleb, et naised ja mehed kogevad vägivalda erinevalt ning riigil peab olema toimiv raamistik, kuidas neid kaitsta. Ning jah, kui keegi näeb välja nagu naine ja ühtlasi ka tunneb ennast nagu naine, siis kogeb temagi vägivalda erinevalt tavalisest jõupullist mehest ning loomulikult me arvame inimestena, et kaitset vägivalla eest vajavad kõik ligimesed.

Statistiliselt on Eestis umbes 60 inimest, kelle kromosoomikombinatsioon pole tavapärane XX või XY, vaid midagi muud. Päriselt, needki inimesed ei ole mitte kuidagi ära teeninud vägivalda.

Ehkki me oleksime Eestis seisnud vägivalla vastu ka ilma konventsioonita, on rahvusvahelisel koostööl olnud päriselt käegakatsutav mõju. Tänu konventsioonile on Eestis loodud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, kehtestatud uued süüteokoosseisud nagu ahistav jälitamine ja seksuaalne ahistamine ning vastu võetud vägivallaennetuse kokkulepe.

Riigikogus on arutlusel niinimetatud nõusolekuseadus, mis viib meie karistusõiguse vastavusse 97 protsendi eestimaalaste ettekujutusega väärtusnormidest, et seksuaalsuhe eeldab mõlema poole selget ja vabatahtlikku nõusolekut.

Need on mõned näited tegevustest, mis on reaalselt päästnud inimelusid, pakkunud tuge ja andnud turvatunde tagasi neile, kellelt see kord jõuga võeti.

Konventsiooni oluliseks tugevuseks on ka rahvusvaheline koostöö tüdrukute ja naiste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemisel, kuna paljud vägivalla vormid ületavad täna juba riigipiire. Näiteks Saksamaal 18–65-aastaste naiste seas läbi viidud uuringust ("Un_Safe Spaces Report: Gender-based violence experienced by young women in Germany") selgub, et iga teine 18–35-aastane naine on saanud sotsiaalmeedias sõnumeid või kommentaare, mida nad on pidanud seksuaalselt solvavaks. Lisaks on 40 protsenti kokku puutunud neile saadetud soovimatute intiimpiltide või pornograafiaga ning 34 protsenti kogenud internetis ahistamist või küberjälitamist.

Meist keegi ei taha, et meie ema, vanaemad, abikaasad, elukaaslased või tütred satuks näiteks alasti piltide tahtevastane levitamise või küberahistamise ohvriks, ent paraku on just need kuriteoliigid seotud mujal toimetavate kurjamitega. Seetõttu on Eesti koostöö teiste riikide ja organisatsioonidega äärmiselt vajalik, et sellist kurja tegemist üheskoos tõhusalt ennetada ja tõkestada.

Seega on eriti kõnekas, kui ohvrite – kelleks on peamiselt naised ja lapsed – turvavõrku hakatakse kirjeldama kui Trooja hobust, millest tuleks lahti saada. Selline suhtumine ei ütle midagi konventsiooni kohta, küll aga ütleb palju selle kohta, milline maailmavaade seda edendab.

Milline inimene peab võitlusväärseks eesmärgiks just nende meetmete tühistamist, mis kaitsevad kõige haavatavamaid? Emasid ja tütreid, hapraid naisi? Milline poliitiline loogika seab ideoloogilise võitluse ettepoole inimeste eludest, tervisest ja väärikusest?

On hirmutav mõelda, kuhu me jõuame, kui poliitilised ambitsioonid kaaluvad üles inimväärikuse. Istanbuli konventsioon ei ole Trooja hobune. "Ideoloogiline Trooja hobune" on hoopis katse veenda ühiskonda, et naiste ja laste kaitse on midagi, millest võib kergekäeliselt loobuda.