Iisraeli ametnike väitel olid USA ja Iisraeli operatsiooni esimese 60 sekundi jooksul Iraani kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei ja tema lähimad käsilased surnud. 

Väljaanne rõhutab, et täppisraketid, mis tabasid sõja avapauguna Teherani kesklinna, ei lõpetanud üksnes ajatolla elu ega pööranud pea peale poolt sajandit Iraani ajalugu, vaid rõhutasid ka, kelle käes on maailmas tegelik sõjaline võim.

Viimastel aastatel on palju kirjutatud nn multipolaarsusest – ideest, et tärkavad jõud on vähendanud USA ainuisikulist juhtrolli maailmas, mis kujunes pärast külma sõja lõppu.

Neil argumentidel on alus – Hiina tööstusvõimsus ja domineerimine kriitiliste ressursside tarneahelates esitavad väljakutse Washingtoni majanduslikule esikohale. Ka tõusvad keskmise suurusega riigid on taganud selle, et USA-l pole enam igas piirkonnas ainuvõimu.

Kuid mis puudutab sõjalist jõudu, siis siin valitseb USA endiselt suveräänselt – ka USA president Donald Trump on pärast ametisse naasmist korduvalt seda rõhutanud. 

Telegraphi hinnangul kuulub Trump kindlasti kõige mõjukamate Ühendriikide presidentide sekka. Vähesed tema eelkäijad on kasutanud jõudu nii otseselt. Kahe kuu jooksul on Trump kõrvaldanud kaks liidrit kahel mandril: Nicolás Maduro Venezuelas ja Khamenei Iraanis. 

Ligi kaks aastakümmet on Hiina ja Venemaa püüdnud luua globaalset koalitsiooni, et seista vastu USA hegemooniale. Kuid Trump annab lööke nende ambitsioonidele ning on teinud neist kõrvaltvaatajad, kui nende liitlaseid rünnatakse.

Pärast Khamenei surma avaldas Venemaa president Vladimir Putin "sügavat kaastunnet", mõistis hukka "küünilise mõrva, mis rikkus kõiki inimliku moraali ja rahvusvahelise õiguse norme" ning leinas "väljapaistva riigimehe" lahkumist. 

Kuid Putini avalduse toon ei jää märkamata ka teistele isevalitsejatele, kes sõltuvad Moskva eestkostest – kui raketid langema hakkavad, suudab Venemaa pakkuda vaid kaastunnet.

Khamenei tapmine pole loo lõpp

Lähis-Idal on kombeks muuta lääne võidud tuhaks, kuid selle sõja esimesed etapid on saavutanud juba midagi sellist, mida paljud pidasid võimatuks.

Eksperdid uskusid, et Iraani juhid on õppinud vältima ühte kohta kogunemist pärast seda, kui Iisrael tappis eelmisel aastal 12-päevase sõja käigus vähemalt 20 kõrget ametnikku ja tuumateadlast või elimineeris aasta varem Hezbollah' liidri ja siseringi Liibanonis. 

Režiimi asjatundjad väitsid, et julgeolek Khamenei ümber oli "kihiline ja sügav". Juhid liikusid turvamajade võrgustikus, loobusid igasugusest jälgitavast sidetehnoloogiast ning viisid läbi kaadripuhastusi ja hukkamisi, et sulgeda lekked, mille kaudu USA ja Iisraeli luure oli kunagi režiimi imbunud. 

Ekspertide hinnangul eeldanuks igasugune katse ajatolla leida ja tappa pikka ja ohtlikku kampaaniat – nagu 2011. aastal Liibüas, kus NATO-l kulus Muammar Gaddafi leidmiseks ja tapmiseks seitse kuud.

USA luure ja juhtroll sõjalistes operatsioonides

Ometi selgitavad kaks tegurit, miks Washington on 15 aastat hiljem olnud märksa edukam.

Liibüas valis USA strateegia "juhtida tagantpoolt". Toonane USA president Barack Obama, kes soovis vältida kuvandit järjekordsest Ameerika sõjast Lähis-Idas, laskis Suurbritannial ja Prantsusmaal õhurünnakuid juhtida – avastades vaid, et neil puudus tulejõud kiire kapituleerumise saavutamiseks. 

Trump aga ei tunnista koalitsioone, välja arvatud Iisraeliga. Nagu tavaks saanud, ei konsulteerinud ega teavitanud ta Euroopa liitlasi enne rünnakut Iraanile. Tema jaoks on rahvusvaheline legitimatsioon ja riskide jagamine partneritega peaaegu tähenduseta mõisted.

Teine tegur on luure. 

USA luurevõimekus on võrreldes 2011. aastaga määratult arenenud. Lisaks inimluurele kasutab Washington nüüd küberründeid, tehisintellekti ja droone, mis suudavad tuvastada üksikisiku kõnnaku, hääle või elektroonilise signatuuri järgi – enne kui saadab teele raketid, mis sihtmärgi hävitavad. Erinevalt Gaddafi ajastust on peitumine muutunud kordades raskemaks.

Ometi hoiatab ajalugu – eriti Lähis-Idas – liigse võidujoovastuse eest. 

Pärast seda, kui USA väed vallutasid 2003. aastal Bagdadi vaid 21 päevaga, pidas George W. Bush lennukikandjal kõne bänneri all "Missioon täidetud". Järgnenud aastatel hukkus sadu tuhandeid tsiviilisikuid, kui Iraak langes anarhiasse. Trump ei saa kuulutada end võitjaks enne, kui on selge, et Iraan ei lähe sama teed.

Hoolimata esimeste rünnakute edukusest pole sugugi kindel, et Iraani teokraatia on saanud surmava hoobi. 

Ehkki režiim on löödud oma kõrgeima juhi kaotusest ja ladviku eemaldamisest, on revolutsiooniline süsteem loodud selliseid šokke taluma. Võib kuluda nädalaid, et näha, kui nõrgestatud see tegelikult on. 

Isegi kui süsteem kokku variseb, on 90 miljoni elanikuga Iraan äärmiselt haavatav kodusõjale. Kurdid, araablased, aserid ja belutšid hellitavad autonoomiaambitsioone. Islami revolutsiooniline kaardivägi (IRGC) ei loovuta võimu tõenäoliselt vabatahtlikult. Rahulik üleminek tundub vähem usutav kui vägivaldne. 

Kuhu jäi Hiina ja Venemaa toetus?

Hiina ja Venemaa ootavad Trumpi komistamist, kuid Khamenei surm – nagu ka Maduro langus enne seda – on paljastanud nende globaalse mõjuvõimu piirid. 

Mõlemad hoidusid tarnimast Iraanile süsteeme, mis oleksid pakkunud tõelist strateegilist heidutust.

Venemaa, kes sai kasu Iraani droonitehnoloogiast, pakkus vastu vaid õppelennukeid ja ebamääraseid lubadusi õhutõrjerakettide kohta, vältides järjekindlalt S-400 õhutõrjesüsteemide ja Su-35 hävitajate tarnimist, mis oleksid võinud olukorda muuta. 

Hiina, aidates väidetavalt ballistiliste rakettide kütusega, tegi vähe selleks, et aidata Iraanil saavutada lahinguväljal arvestatav võimekus. Mõlemad suurjõud pakkusid majanduspartnerlust, kuid mitte julgeolekutagatisi, mis tagaksid juhtkonna ellujäämise.

Murrang Iraanis toob riske ka neile endile. Iraan tarnib Hiinale umbes 1,4 miljonit barrelit naftat päevas, mis on ligi üheksa protsenti nende kogutarbimisest. Kui Trump peaks saavutama täieliku võidu, on Pekingil ja Moskval raskem veenda potentsiaalseid partnereid, et USA võim on pöördumatus languses. 

Mitteametlik läänevastane blokk CRINK (Hiina, Venemaa, Iraan ja Põhja-Korea) näeb ilma Iraanita märksa vähem usutav välja.

Ometi ei eelda kumbki pealinn, et lugu on läbi. 

Kõrgemad naftahinnad toidavad Putini sõjamasinat ning igasugune takerdumine Iraanis murendaks kiiresti Trumpi äsja leitud usaldusväärsust. 

Kui ärevad Pärsia lahe riigid satuvad kestvate Iraani rünnakute alla ja avaldavad Washingtonile survet tagasihoidlikkuseks, võib USA domineerimine Lähis-Idas mureneda, luues Moskvale ja Pekingile uusi võimalusi.

Ja mis iganes Iraanis ka ei juhtuks – Putin usub, et seal, kus see on oluline, on ta kaitstud. Trump võib taotleda režiimivahetust mujal, kuid Venemaa pole selles nimekirjas. Putin peab ennast selliseks diktaatoriks, kes USA presidendile meeldib.