Justiitsministeerium tahab karistusregistrisse lisada pedofiilide andmete juurde ka portreefotod, et paremini lapsi kaitsta.

Õigusteaduskond märkis arvamuses seadusemuudatusele, et jagab eesmärki kaitsta lapsi ja vähendada tööandjate halduskoormust, kuid eelnõu nad toetada ei saa.

Juristid tõid välja, et dokumendifoto kuvamine ei aita saavutada soovitud eesmärki, sest foto kuvatakse üksnes positiivse vastuse korral. Samuti saaks õigusteadlaste sõnul automaatkontrolli eesmärgi saavutada oluliselt väiksema andmetöötlusega. 

"Teeme ettepaneku jätta foto kuvamine eelnõust välja ja kujundada automaatkontroll ümber," sedastas Tartu ülikooli õigusteaduskond.

Õigusteadlased selgitasid, et põhiseaduse järgi ei kaota ka kuriteo toime pannud inimene oma inimväärikust. "Sellest lähtub nõue säilitada süüdimõistetule pärast karistuse kandmist tegelik võimalus ühiskonda naasta. See on ka ühiskonna enda huvides: töö, eluase ja toetavad suhted on eeldused õiguspäraseks eluks ning aitavad ennetada uusi kuritegusid," märkisid teadlased.

Juristide sõnul ei saa inimese püsivat tõrjumist käsitada turvalisust suurendava lahendusena. "Eelnev ei välista laste kaitseks vajalikke ja proportsionaalseid piiranguid. Seejuures ei ole inimese avalik häbistamine ega omakohtu võimaldamine õigusriigis lubatav eesmärk."

"Karistusmonopol kuulub riigile just selleks, et kaitsta inimesi kättemaksu eest ja tagada, et kedagi ei karistataks rohkem, kui seadus lubab; ka kuriteo toime pannud inimesele laieneb õigus riigi ja seaduse kaitsele, sh kaitsele teiste eraisikute rünnete eest," märkisid juristid.

Õigusteadlaste sõnul tuleb eristada konkreetse ohu ärahoidmiseks antavat teavet inimese muutmisest püsiva avaliku häbimärgistamise objektiks.

"Riigikohus on hiljuti rõhutanud, et kustutatud karistusandmete avaldamine on "sisuliselt eluaegne sotsiaalne lisakaristus", mis raskendab ühiskonda naasmist ja puudutab ka isiku lähedasi, sealhulgas alaealisi lapsi," sõnasid õigusteadlased.

"Seetõttu ei piisa fotode väljastamise põhjendamiseks seletuskirja väidetest, et laste kaitseks tuleb "haarata kinni igast võimalusest" ning et kuriteo toimepanijad peavad arvestama negatiivsete tagajärgedega. Sellised üldised väited ei asenda proportsionaalsuse analüüsi," lisasid juristid.

Juristide sõnul tuleb põhjendada, miks fotod kaitseksid lapsi paremini kui praegu, miks ei piisa vähem tõrjuvatest meetmetest ning kuidas välditakse meetme muutumist häbimärgistamise ja omakohtu vahendiks. 

Õigusteadlaste hinnangul ei aita foto eesmärki saavutada

Eelnõu seletuskirja kohaselt peab foto aitama olukorras, kus piiranguga isik annab piiranguta nimekaimu isikukoodi. Foto kuvatakse aga üksnes positiivse vastuse korral – piiranguta isiku isikukoodiga päringu vastus on negatiivne ja fotot ei kuvata. 

Juristid tõid välja, et lastekaitseseaduses sätestatud kontrollikohustust ei saa nõuetekohaselt täita, kui isikukood võetakse internetist või töölesoovija suulise ütluse põhjal: töölesoovija peab esitama isikut tõendava dokumendi ja isikukood tuleb võtta sealt. 

"Seletuskirjas kirjeldatud probleem ei tulene seega õiguse puudusest, vaid kontrollikohustuse ebakorrektsest täitmisest, ja foto seda ei lahenda," rõhutasid juristid.

Õigusteadlaste hinnangul on foto tegelik funktsioon üldsuse teavitamine. 

Seletuskirja kohaselt on aga pildi saanud isikul "võimalus teavitada ka oma lähedasi". 

"Kui see on seadusandja eesmärk, tuleb see seletuskirjas selgelt välja öelda ja eraldi analüüsida, sh kas mõni üldsusele suunatud lahendus saaks olla proportsionaalne. Igal juhul ei saa teavitamine toimuda nii, et üksikisik näitab fotot tuttavatele või riputab selle sotsiaalmeediasse," märkisid õigusteadlased.

Register muutub sisuliselt avalikuks 

Õigusteadlased märkisid, et praktiliselt igaüks, kes teab nime ja isikukoodi, saaks kätte isiku praeguse näofoto, mille järgi saab näotuvastusega otsingumootorite abil leida ka tema sotsiaalmeediakontod ja elukoha. 

Lisaks avaldab foto olemasolu kuriteo liigi, mis ei ole juristide hinnangul kooskõlas karistusregistri seaduses sätestatud jah/ei-vastuse eesmärgiga.

Õigusteadlaste sõnul ei ole seletuskirja arutluskäik järjekindel: ühelt poolt peab foto levima ja avaldama "positiivset avalikku mõju", teisalt ei teki avalikustamise negatiivseid mõjusid väidetavalt seetõttu, et andmeid ei tohi selleks kasutada. 

Juristide hinnangul on meede eluaegne, ilma läbivaatamise võimaluseta ja ebavõrdne. 

Samuti ei ole õigusteadlaste sõnul õige ka seletuskirja väide, et noored registrisse ei satu. Nad märkisid, et karistusseadustiku alusel võib karistada ka alaealist, kelle foto kuvataks eluaegselt, sest alaealise karistusandmete erikaitse lõpeb täisealiseks saamisega. 

Teiseks ei näe karistusseadustik ette vanusevahe erandit, mistõttu 18-aastane, kes on vastastikusel nõusolekul suhtes 13-aastasega, mõistetakse süüdi ning saaks eluaegse piirangu ja foto kuvamise, märkisid juristid.

Samuti ei ole teiste heidutamiseks inimese häbimärgistamine kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.

"Ka ministeeriumi enda analüüs ei soovitanud avalikku registrit: see ei vähenda retsidiivsust, tekitab võltsturvatunnet ning, kuna enamik toimepanijaid on lapse pereliikmed või tuttavad, taasohvristaks kannatanuid," märkisid juristid.

Õigusteadlaste sõnul võib meede kahjustada ohvreid, kuna foto kuvamine hõlmab ka perekonnas toimepandud tegusid. "Toimepanija foto levik võib reeta ohvri ning vähendada perede valmidust väärkohtlemisest teatada – see oleks vastuolus laste kaitse eesmärgiga."

Õigusteadlased tegid ettepaneku jätta eelnõust välja dokumendifoto kuvamine ning kujundada automaatkontroll ümber sündmuspõhiseks teavituseks, sätestada andmetöötluse olulised elemendid seaduses ning tagada andmesubjekti teavitamine. Samuti koostada põhjalik mõjuanalüüs ja andmekaitsealane mõjuhinnang. 

"Laste kaitse on äärmiselt kaalukas eesmärk – just seetõttu peavad valitud abinõud olema tõhusad ja tõenduspõhised," rõhutasid juristid.