Täpsemalt puudutas Angela Merkeli paremtsentristide - Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) bloki - ja Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD) vaheline vaidlus seda, millised Saksamaale asumise õigused oleksid inimestel, kelle pereliige on saanud Saksamaal täiendava kaitse, mitte aga täieliku pagulase staatuse. CDU/CSU oli vastu sellele, et sellistel põgenikel oleks võimalik tuua riiki ka oma perekond, SPD oli aga toetaval seisukohal.

Saksamaa võimud on andnud umbes 280 000 varjupaigataotlejale täiendava kaitse staatuse. Täiendava kaitse saaja on inimene, kes ei kvalifitseeru pagulasstaatusele, kuid kelle tagasipöördumisel oma koduriiki ähvardaks teda oht ning kellele on riik seetõttu andnud rahvusvahelise kaitse. Seega on juriidiliselt tegu pagulase staatusest nõrgema staatusega ja see tähendab ka seda, et õigus oma perekond Saksamaale järele tuua nendele inimestele hetkel ei laiene.

Täiendava kaitse andmist alustasid Saksamaa võimud massiliselt 2015. aasta rändekriisi ajal ning märtsi keskel peaks sellise kaitse tähtaeg täis saama. Merkeli bloki eesmärgiks on lihtsalt seda tähtaega pikendada. Samuti soovib Merkeli blokk kehtestada ülempiiri, mille kohaselt võtab Saksamaa aastas vastu kuni 220 000 põgenikku.

Kompromissiks kujunes Reutersi andmetel see, et 31. juulini seatakse sisse üleminekuperiood, et vahepeal põhjalikum põgenikepoliitika välja kujundada.

Üleminekuperioodil saaks iga kuu tuua Saksamaale kuni 1000 inimest, kes on Saksamaal viibivate täiendava kaitse saanud põgenike pereliikmed.

Kuigi Merkeli blokk võitis septembrikuised valimised, kaotati rohkelt saadikukohti ning endiselt pole õnnestunud luua teovõimelist valitsuskoalitsiooni. Novembris kukkusid kokku Merkeli valitsuskõnelused Vaba Demokraatliku Partei (FDP) ja rohelistega (Bündnis 90/Die Grünen).

Samuti ajalooliselt nõrga tulemuse saavutanud ja seni Merkeliga koalitsioonis olnud sotsiaaldemokraadid teatasid kohe valimiste järel, et jäävad opositsiooni.

Hiljem, pärast Merkeli esimeste koalitsioonikõneluste nurjumist, asusid aga sotsiaaldemokraadid oma seisukohta tasapisi muutma. Ilmselt oli üheks oluliseks mõjutajaks ka president Frank-Walter Steinmeier, kes on sotsiaaldemokraatide eksjuht ja kes on korduvalt sarnaselt Merkelile rõhutanud, et nii Saksamaa kui ka kogu Euroopa vajavad kiiremas korras stabiilset valitsust. Üle-eelmisel nädalal otsustaski SPD lõpuks ametlikult, et erakond asub Merkeliga koalitsioonikõnelusi pidama.

Kui praegused koalitsioonikõnelused peaksid aga samuti liiva jooksma, võib Merkel moodustada ka vähemusvalitsuse, samas on võimalikud ka uued parlamendivalimised.