Lugesin hiljuti politseistatistikast, et korruptsioonikuritegevus Eestis väheneb. Kahjuks selle uurimisel ja ERJK-s töötamisel põhinev isiklik kogemus seda positiivset uudist ei kinnita.

Keskerakonna valik

Poliitikas peab tegema valikuid. Valik tegutseda ausalt ja oma töös läbipaistvalt on valik nagu kõik teisedki, kuid selge erisusega: sellise käitumismalli eeldus on selged moraalsed põhimõtted. Moraal ja ausus on ühiskonnas kokku lepitud väärtushinnangud, mis on omavahel tugevalt seotud. Nende järgi elamine on aga igaühe valiku küsimus. See mõttekäik viib meid Tallinna linnavalitsuse, Stolitsa, PBK ja Tondiraba jäähalli juurde. 

Need avalikuks saanud lood näitavad, et Tallinna linnavalitsuses ei ole tehtud moraalset valikut olla aus ja läbipaistev ning pooldada selget asjaajamist. Tundub, et eesmärk ongi vassida ja pidevalt piire kombata – kas jääme vahele või ei. 

PBK ja Stolitsa näitel on pealinna juhtimises tehtud otsus leida lubatavuse hall tsoon ning kasutada seda enda huvides niipalju kui võimalik, sest arve maksab linnakodanik. Selline tendents on Tallinnas kestnud aastaid ja ilmselt ei lõpe see enne, kui võim linnas muutub.

Ilmselt lootsid paljud 2016. aasta novembris toimunud Keskerakonna kongressi järel, et ehk muutub juhi vahetusega ka poliitiline kultuur. Asi on ju tahtmises. Kahjuks pole see muutnud, kultuuritus on juurdunud.

Korruptsiooniradari nõuandev kogu andis möödunud aasta lõpupäevadel endisele Tallinna abilinnapeale, nüüdsele volikogu esimehele Mihhail Kõlvartile valge kampsuni tiitli. See on subjektiivne hinnang Tondiraba jäähalli moraalselt taunitavale juhtimisele ja tahtmatusele teostada võimu läbipaistvalt ja avatult. Selle otsuse tegemise ajal ei teadnud me veel PBK hämaratest suhetest Tallinna linnavalitsusega. Seega läks nõuandva kogu hinnang ja valge kampsun eriti õigele aadressile.

Milleks võim?

Keskerakonnas on vähemalt Tallinnas mingil seletamatul põhjusel levinud arusaam, et võimupositsioon eelkõige selleks ongi, et olla ülbelt tähtis, kindlustada see positsioon endale ning kasutada seda enda huvides, olgu siis otseselt majanduslikes huvides või kaudselt oma erakonnale või oma toetajatele soodustuste tegemiseks. Tallinlase valitud esindajad ei tegutse enam valijate huvides ning neil on tekkinud mingi täiesti omaette „poliitiline agenda“. 

Selline mõtteviis on põlistunud pikema aja jooksul ning seda soodustab noorte poliitikute üleskasvamine erakondades keset sedasama „kilekotikultuuri“, kus erakondlik huvi ja erakonna rahastajate huvi on ühiskonna huvidest eespool. See on toiduahel, mille kõik liikmed osalevad truult valede võrgustiku ehitamises ning selle hoolsas hoidmises. 

Kohalike omavalitsuste tegevust sätestav õigusruum on puudulik (vt ka õiguskantsleri vastav pöördumine riigikogu poole) ning see on loonud olukorra, kus omavalitsuste valitsemisstruktuurid saavad sisemiselt olla toiduaheldatud ning iga volikogu liige, kelle vastutus on valvata linna- ja vallavalitsuse üle, pannakse sellesama valitsuse poolt tasustatud nõukogusse, komisjoni või omavalitsuse allstruktuuri ametisse.

Nii on suur osa volinikke linna- ja vallavalitsusest rahaliselt sõltuvad, mis tagab viimastele vaba voli oma huvide eelistamiseks. Soovimatus sellist toiduahelat katki lõigata on lakmuspaber, mis näitab poliitiliste juhtide tahet või tahtmatust korruptsiooniga võidelda. Võimalus see ratas teistpidi tiirlema panna (mille keskne eesmärk peab olema volinike sõltumatuse tagamine) oli Tallinna uuel volikogul ja linnavalitsusel. Paraku jätkab see samamoodi nagu Savisaare ajal.

Kuidas edasi?

Kuidas aga tuulutada valedest ja pettustest paksu õhku ning muuta mentaliteeti ja inimeste mõtteviisi ning tuua ühiskonda ausust ja õiglust?

Muutus algab inimese moraalsest valikust. Kui puudub soov valitseda ausalt, siis ikka saab leida mõne JOKK skeemi, mille abil seadusest mööda hiilida. Alles siis, kui moraalne valik on tehtud aususe kasuks, saab rääkida seaduse tundmisest.

Erakonnaseaduse ja korruptsioonivastase seaduse täitmine, aus poliitiline tegevus ja huvide konflikti vältimine pole võimatu. Kui seda soovitakse, kui luuakse juhtimiskultuur, mis seda tingimusteta nõuab ning koolitatakse kõik omavalitsusjuhid seaduse nõudeid oskuslikult täitma. Kui see tehtud, siis rakenduvad kontrollimeetmed.

Kas lahendus on järelevalve tugevdamine? 

Volikogude revisjonikomisjonid koosnevad poliitikutest või kohalikest aktivistidest, kel puudub kontrollitöö kogemus ning ka juriidilised ja finantsteadmised keerukate peitkuritegude avastamiseks. Suur osa revisjonikomisjoni liikmetest on koalitsioonierakonnast ning nad ei ole motiveeritud „omade“ pahesid paljastama. Tallinnas ega Tartus – rääkimata Kohta-Järvest või Jõhvist – ei ole volikogu revisjon ega linnavalitsuse sisekontroll ise ühtegi korruptsioonijuhtumit avastanud. 

Mis tahes sisekontrolli üksused on alati valla- või linnavalitsuse mõju all ja seetõttu korruptsioonile sisuliselt impotentsed. Sisekontroll ongi eelkõige omavalitsuse sisemise töö kontrollija, mitte niivõrd korruptsiooni avastaja või ennetaja. Leidub ka omavalitsusi, kus sisekontrolli ametikoht üldse puudub – Viimsis näiteks. 

Riigikontroll aga lihtsalt ei jõua iga üksiku omavalitsuse üle järelevalvet teostada. Maavanemad kaovad ja ka nende poolne järelevalve jääb edaspidi tegemata. Linna- või vallasekretärid võtab tööle omavalitsust valitsev koalitsioon ning on seetõttu sõltuvad nad kaudselt poliitikutest. See takistab neil seista erapooletult valijate huvide eest, sh takistada selliste aktide vastuvõtmist ja lepingute sõlmimist, mis on vastuolus avalike huvidega. 

Stolitsa kogemus

Nii ongi, et ka kohalike omavalitsuste meediaalane tegevus on kontrolli alt väljas ja ERJK peab kohati käituma nagu keskaegne tsensor, mis kehtestab, mis on lubatud ja mis mitte.

Minu 8. veebruari (esmakordne) kogemus Stolitsaga oli masendav. Jah, ma olin kuulnud – nagu ka paljud teised –, et seal avaldamist leidev ei ole tasakaalus, aga ma ei kujutanud ette, et see on sellisel moel tasakaalust väljas. Seetõttu peaks Taavi Aas esmalt vaatama linnavalitsuse alluvuses töötavate isikute ja teda mõõdutundetult ilustavate „ajakirjanike“ töö kvaliteeti ning tegelema oma majapidamise kordategemisega, mitte osatama kontrollorgani suunas, kes oma tööd teeb. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.