Veel viis kuud tagasi elas 69-aastane Lääne-Virumaa mees Vello Jõe igati tegusat elu ja tegi tööd ehitustarvetefirma kullerina, aga täna on ta kodune ja invaliid. Vello enda sõnul arstide praagi tõttu, vahendas "Pealtnägija".

Elu jooksul harva arste külastama pidanud mehel avastati viis-kuus aastat tagasi teise tüübi diabeet ja tervis hakkas tasapisi streikima. Vello kirjeldas, et talviti tal kogu aeg jalad külmetasid ja seda rääkis ta ka perearstile, kelle hinnangul oli mehel jalgades vilets verevarustus.

Asi läks aga aina hullemaks. 2017. aasta oktoobris pöördus ta paistes ja valutava jalaga esimest korda Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda ehk EMO-sse. Valvearst märkis ravidokumentidesse, et Vello Jõe parema jala väike varvas on must ning jalalaba turses.

"Võeti verd alguses ja siis vaadati, kuulati ja siis käis mingi kirurg sealt läbi ja ütles, et oh pole siin hullu midagi ja et küll see tablettidega kõik maha läheb," meenutas Vello.

Ta teadis, et üks diabeedi võimalik tüsistus on gangreen, mis võib halval juhul lõppeda jäseme amputeerimisega. Mehele määrati antibiootikumikuur ja aeg veresoonte kirurgile, mis oli alles kuu aja pärast, 16. novembril. Novembris sekkus juba ka tütar Jaanika, kes viis isa käekõrval Mustamäele perearsti juurde.

"Kui see jalg lahti tehti, siis juba siduja ütles, et siin ei ole ju, kallid inimesed, midagi teha, et see roiskunud hais, see must osa jalast, see tuleb lihtsalt ära lõigata," rääkis Jaanika.

Vello sõnul soovitas perearst minna EMO-sse ning kirjutas välja ka saatekirja, et jalg vajab kiiresti spetsialisti sekkumist ja haiglaravi.

Samal õhtul kiirustaski Vello koos tütrega Ravi tänavale samasse EMO-sse, kust ta kaks nädalat varem kodusele ravile saadeti. Vello sõnul hoiti teda EMO-s neli-viis tundi ja siis saadeti koju. Teist korda EMO-st koju saatmine tekitas peres jõuetuse tunde.

Planeeritud arsti vastuvõtuni jäi veel kümme päeva.

Patsientide liit ja haigla on eriarvamusel

Foto, mille Jaanika tegi samal õhtul, kui isa EMO-st koju saadeti, tekitavad Eesti patsientide liidu esindajate ning ITK kirurgia osakonna juhis vastukäivaid reaktsioone.

"Ausalt öeldes see esimene reaktsioon oli suhteliselt ehmatav. /.../ Ma ei tea, kas mina oleksin jalaga lihtsalt ära läinud ja jäänud ootama või ma oleksin näiteks ikkagi püüdnud leida teist arsti, kes oleks andnud sellele olukorrale hinnangu," kommenteeris patsientide liidu juhatuse liige Kadri Tammepuu.

ITK kirurgiakliiniku juhataja Andrus Araku sõnul võib mittemeedikule pilt tunduda hirmuäratav.

"Arstid on sellise pildiga väga rahul, sest ikkagi see koekärbuse piir hakkab väga selgelt välja kujunema, et meil pole vaja tõenäoliselt minna selle amputatsiooniga väga kõrgele," lisas ta.

Arak Vello raviga otseselt ei tegelenud, aga on pärast haiguslooga tutvumist alluvate tööga rahul.

Tema sõnul võeti juhtumit tõsiselt, jalga vaatas mitu erialaspetsialisti ja ravi algas juba esimesest visiidist, isegi kui Vello ise sellest võib-olla aru ei saanud. Väited võimalikust raviveast on tema sõnul jaburad.

"Patsiendi enda arvamus oli tõesti see või põhjus pöördumiseks, et gangreen on läinud suuremaks ja valu tugevamaks, siis tegelikult valvekirurgi sissekandest on ikkagi näha seda, et see seis oli pigem pisut parem selles mõttes, et see viienda varba kärbumine oli küll endine, aga oli näha ikkagi, et infektsioonitunnused on taandunud või taandumas, aga mitte täielikult ja see oli ka otsus, et ikkagi jätkata antibakteriaalset ravi," selgitas Arak.

Tema sõnul jätkati algul antibiootikumidega, sest põletikus jala opereerimisel olnuks liiga suur risk veremürgistuseks.

"Mõte oligi see, et kui infektsioon on maha surutud, siis astutaksegi järgmised sammud ehk tegelikult see ei olnud mingisugune üllatus arstide jaoks või mingisugune erakorraline situatsioon, vaid see oligi plaan, mis juba oli algselt tehtud esimesel korral konsulteerinud veresoonte kirurgi poolt, et /.../ kõigepealt infektsioon maha suruda, seejärel püüda võimalikult taastada verevarustus, et ülejäänud varvastes, mis on ka niisuguses gangreenieelses seisundis, verevarustust parandada ja piirduda võimalikult väikese amputatsiooniga," rääkis ta.

Kadri Tammepuu hinnangul oli aga näha, et olukord oli läinud halvemaks ja esimene raviplaan ei aitanud.

"Selle asemel, et korrigeerida raviplaani ehk öelda, et sa ei pea enam seal järjekorras seisma, vaid nüüd me võtame su kohe ette, saadeti ta ikkagi minema. See on ilmselt kõige vaieldavam koht kogu nendes arstlike otsuste jadas," ütles ta.

Tammepuu on hariduselt proviisor, mitte arst, aga tema sõnul on inimese nii raskes staadiumis kodusele ravile saatmine küsitav, seda enam, et veresoonte kirurgi vastuvõtuni jäi veel ligi kaks nädalat.

Ka ITK rõhutas "Pealtnägijale" saadetud kirjas, et gangreeni diabeetilist haavandit iseloomustab kiire kulg ning sageli ei pruugi olla enam aega plaanipärast arsti vastuvõttu oodata, kuid doktor Araku sõnul oli Vello puhul kõik siiski kontrolli all.

Osa jalalabast lõigati maha

Araku sõnul oodati põletiku alanemist, et aru saada, kui palju on vaja lõpuks opereerida, aga kui Vello 13. novembril ehk kolm päeva enne planeeritud vastuvõttu haava sidumiseks haiglasse pöördus, tõstis medõde häiret. Järgmisel päeval ärkas Vello narkoosist, kolmandik jalalabast maha lõigatud.

Vello usub, et kui tema kaebusele oleks kohe tõsisemalt reageeritud, oleks ehk suudetud jalg päästa või vähemalt poleks pidanud nii palju maha lõikama.

Vello küll liigub kuidagi, aga elu on saanud suure tagasilöögi - kui eelmisel sügisel käis Vello tööl, siis nüüd istub kodus, korralikult paranemata haav takistab isegi lemmikhobi, mesindusega tegelemist, tantsimisest rääkimata.

Ametlikku kaebust Vello ei esitanud ja seetõttu pole tema juhtumit detailselt uuritud ning ei saa öelda, kas mingi viga toimus või mitte.

ITK pareerib Vello süüditusi väitega, et ta ise oli lohakas, ei hoidnud raviplaanist kinni, käis suhkruhaige kohta liiga harva perearsti juures ning üldsegi jätkas hobidega, mis on diabeedikute puhul mittesoovituslikud – näiteks tantsimine ja metsatööd.

Eksperdid soovitavad küsida teist arvamust või pöörduda ekspertkomisjoni

Nii eksperdid kui ka patsientide esindusorganisatsioonid soovitavad kui ühest suust – kui kahtled, küsi, uuri ja vajadusel pöördu tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) poole.

"Tervis on ikkagi minu oma, see ei ole arsti oma ja tihti on ikkagi nii, et inimestel on erinevad arvamused, ka arstidel on erinevad arvamused ja ma arvan, et see ei takista mul arste mitte usaldada, vaid lihtsalt, kui ma ise olen teisel arvamusel, siis mul peab olema õigus ja ongi õigus tegelikult küsida teise arsti arvamust," selgitas Tammepuu.

Eelmise nädala reedel panigi Vello paika paberid, mis ekspertkomisjonile saata.

17-liikmeline ekspertkomisjon töötab sotsiaalministeeriumi alluvuses. Komisjoni juhi Marika Väli sõnul on objektiivsus ja usaldusväärsus garanteeritud isegi siis, kui eksperdid ja arstid on käinud samas ülikoolis.

"Kui nüüd on tegemist konkreetse haigla juhtumiga, siis need haiglas töötavad arstid, kes meil komisjonis on, taandavad ennast, nemad komisjoni tööst osa ei võta. Me kindlasti ei küsi arvamust samast haiglast, kui meil on vaja mingi eraldi eksperdi arvamust. Kui näiteks on Põhja-Eesti regionaalhaigla asi, siis me küsime võib-olla Tartust," selgitas Väli.

Vello kaebus võeti vastu, kuid mehe tunded on vastuolulised. Ta on tulemuse osas üsna skeptiline, aga loodab, et vähemalt avalikust rääkimisest on abi teistele.

"Seda ma ei usu eladeski, et keegi hakkab mulle kompenseerima, aga vähemalt õppetund on olemas, et see on avalikustatud ja see on, nagu öeldakse, ka suur samm edasi," ütles Vello.

Pöördumine TKE-sse on kasvanud

Eelmisel aastal menetles TKE 191 avaldust ning tuvastas 41 korral vajakajäämisi, neist arstliku tegevuse vigu oli 27.

2016. aastal tehti TKE-sse 147 avaldust, mille hulgast tuvastati vajakajäämisi 35 korral. Veel aasta varem menetles komisjon 106 juhtumit, millest 23 juhul leiti vajakajäämisi.

Erialati oli 2017. aastal enim kaebusi hambaravi (36), peremeditsiini (22), kirurgia (14), ortopeedia (14) valdkondades.