Nad ei luba tasuta kodukulusid. Ega tasuta internetti igasse peresse. Ega kõigile meile kodanikupalka, mis oleks pool riigikogu liikme töötasust või neljapäevast töönädalat. Nad ei luba odavat õlut ega Eesti kodanikele 50-protsendilist allahindlust rahvusliku lennukompanii piletitelt.

Eesti200 manifesti autorid lubavad ambitsioonikalt tõsta poliitilise tellimuse kvaliteeti ja kehtestada kõrgemad nõuded poliitiliste ideede võitlusareenile.

Paljud lihtsate poliitloosungite ja -lubadustega harjunud valijad kehitavad selle peale õlgu, kuigi poliitikud muutuvad tähelepanelikuks.

Tänane riigikorraldus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused, kooli- ja transpordikorralduse süsteem on ennast ammendanud, sest lähtub iganenud eeldustest, tõdevad Eesti200 koostajad ja hoiatavad: aga Eesti on rahvaarvult järjest väiksem ja veel vanem kui täna.

Keeruline, mõtlevad paljud valijad. Siit võib kumada uue partei loomise idee, hakkavad poliitikud muretsema. Ja Toompeal on tunda uudishimulikku ärevust, kus kõlavad poliittehnoloogilised küsimused, et kes selle algatuse taga on, mida nad täpselt tahavad, kes on neid valmis rahastama, kas nad teevadki uue erakonna.

Eesti200 algatusgrupp tahab 10 kuud enne riigikogu valimisi panna nö vanad erakonnad tegelema päris ja suurte teemadega. Neist tõepoolest sõltub, milline Eesti tähistab oma 200. sünnipäeva.

Eesti200 lubab – nagu seda lubati Eestis ka veerand sajandit tagasi, iseseisvuse taastamise järgseid reforme alustades – higi, verd ja pisaraid.

Sotsiaalmeedias ohkab keegi ükskõikselt või lootusetult, et manifestid elu ei muuda. Ent manifesti allakirjutanud viisik on saanud juba esimese poole päevaga kümneid telefonikõnesid ja e-kirju inimestelt, kes tahavad nendega liituda või neile abiks olla.

Eesti200 ei ole läbi jääkeldri rahvakoguni viinud vabakondlik protest sisepoliitilise ülbuse ja võimuerakondade arrogantsi vastu. Eesti200 ei ole ka Vabaerakonna tulek, sest ei räägi karmil toonil ja teravate väljenditega kartellierakondadeks nimetatud parlamendiparteidele vastandumisest. Vastupidi, nad hoiduvad – ja ilmselt teadlikult – Eesti senisele sisepoliitikale omasest vastandumisest. Eesti200 vapinäoks kujunenud Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas ütleb leebelt, et nad on esialgu survegrupp, kes püüab sundida parlamendierakondi tegelema riigihalduse, riigijuhtimise, majanduse, tervis- ja loodushoiu ning hariduselu tugevamatele rööbastele seadmisega. Ja kui parlamendierakonnad ei võta vedu, siis muutub Eesti200 parteina nende konkurendiks.

Eesti üks informeeritum poliitikavaatleja Ott Lumi nimetab järgmiste valimiste võtmeküsimuseks värskust. Eesti200, mis võib-olla sünnib ka poliitilise liikumisena, võib seda värskust kindlasti pakkuda. Vabandust, kõik vanad erakonnad, aga teie kleidid on tõesti tiba kortsus, püksipõlved veidi välja veninud ja pintsakureväärid natuke kõõmased.

Kindlasti napsatakse nii mõnigi Eesti200 manifestis sõnastatud idee teiste parteide valimiste eelsesse sõnapruuki. Laias laastus on aga praegu riigikogusse valitud erakondadel uustulnuka suhtes kolm võimalust. Kas ignoreerida neid. Suhtuda neisse üleolevalt. Või nad surnuks kallistada.

Kesk-, Vaba- ja Reformierakond, sotsid ja IRL valisidki selle viimase võimaluse. Näiteks peaminister Jüri Ratas tervitas Eesti200 manifesti kui algatust, sest poliitika ei tohi – tema sõnul – olla suletud ring, vaid peab olema alati avatud uutele tulijatele, kellel on head mõtted ja värsked ideed. Veelgi enam, Ratas lubas, et Keskerakond on kindlasti valmis tegema Eesti200 poliitilise liikumisega laiapõhjalist koostööd. Sotsist ettevõtluse ja infotehnoloogiaminister Urve Palo kutsus aga kõiki poliitikast huvitatuid liituma praeguste erakondadega.

Eesti200 autorid, kui nad tahavad olla edukad survegrupi või erakonna loojatena, peavad hoidma avalikkuse tähelepanu ja tempot. Nende teemad on olulised Eestile, aga keerulised paljudele Eesti inimestele. Nende teemade tõlkimine ja selgitamine on Eesti200 esimene ülesanne. Kui see õnnestub, ootavad neid valged hobused, kui ei, siis hajub manifest nagu suits ilmaruumis.