Rahvusluse kohta on öeldud, et see on kõige rahvusvahelisem aatesuund. Uusajast peale on ikka ja jälle keegi kusagil maailmas leidnud, et meie oleme need erilised või vähemalt erinevad. Selle erilisuse tajuni jõudmine, selle põhjal mingi identiteedi ülesehitamine ja lõpuks formaaljuriidilise vormi nõutamine käib aga väga ühesuguste „legoklotsidega“. Kuni retoorika ning tehnikateni välja.

Tänapäeval, mil suur osa rahvusriikidest on juba loodud, on see äravahetamiseni sarnaselt erinevaks pürgimine levinud teistesse eluvaldkondadesse. Hea näide on keskmine teismeline, kes peab end kõige ainulaadsemaks olendiks universumis, kartes samas kramplikult „hõimu“ halvakspanu ja seega ka teistest erinemist.

Päris viimasel ajal aga on kirjeldatu hakanud uuesti tärkama ka poliitikas. Mitte ainult konservatiivsete jõudude tõusu ja rahvusriikluse eest rõhutatult seismise taastulemise tõttu. Neid, kes leiavad, et meie oleme need erilised või vähemalt erinevad – ning seepeale täpselt ühesugused legoklotsid käiku lasevad – leidub kõikides aate- ja ilmasuundades.

Mis seal siis imestada, et samad hoovused jõuavad ka väikese Soome lahe mõlemale kaldale. Heldima paneva südikuse ja (vähemalt näilise) siirusega on nii põhja kui ka lõuna pool lahte tekkinud kaks naljakalt paradoksaalset nähtust: pisut utreerides öeldes parteidevastased parteid ja poliitikavastased poliitilised liikumised.

Esimesi esindavad kenasti Vabaerakond (mingil määral ka Põlissoomlased ja EKRE), Soome veteranpoliitiku Paavo Väyryneni Kodanikepartei ja Kristiina Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakond. Teisi aga kahtlemata viimase kuu aja jooksul avalikkuse ette toodud Liike Nyt ning Eesti 200.

Muidugi oleks kõigi nende kohta täpsem öelda, et nad on seniste parteide ja senise poliitika vastu. Milles omakorda tõuseb eriti selgelt esile see liigutav usk oma ainulaadsusesse ja erakordsusesse. Sellesse, et meie oleme need, kellel õnnestub olla ainukesed, kellele on antud tulla kõike uueks looma. Mis siis, et täpselt samasuguseid ettevõtmisi kerkib kogu maailmas tegelikult nagu seeni pärast vihma.

Ma ei ole kindlasti küünik ega isegi skeptik ning on minulgi olnud oma maailmaparandamistuhinad. Kuid on üsna tõsiasi, et kui uutmine oleks lihtne ja kõige seni valesti tehtu parandamine oleks võimalik uue partei või liikumise loomisega, oleks kõik juba ammu ära tehtud ning ideaalmaastik saavutatud.

Kuid pole lihtne ning pole ära tehtud. Ühiskond on nii keeruline ja suur struktuur – kus pidevalt annab tooni ka erinevate huvidega „inimfaktor“ –, et sellel on justkui omaenese raskusjõud, mis kipub vajutama süsteemi ikka samasse äraproovitud voolusängi, puudulikku, aga halbadest valikutest parimana tunduvasse.

Manifestide kirjutamine on lihtne. Iga natukenegi kogenum arvamustoimetaja suudaks kirjutada manifesti nädalas ja jääks aega ülegi. Kuidas manifestides kirjeldatud õilsad ideed ja ning puuduste kõrvaldamine vormistada toimivateks lahendusteks – ning need siis ka toimivate seaduste-määruste ja tõhusa tegevuskava abil ära teha… see on see küsimuste küsimus.

Ning see on ka põhjus, miks ühiskonda, maailmast rääkimata, muudetakse haruharva uue harta, manifesti või liikumisega. Pigem ikka pika, professionaalse ja põhimõttelise tööga, millest oluline osa tehakse kusjuures ära mujal kui Toompeal või üleüldse pealinnas – ning väljaspool nn suurt poliitikat. Üldsuse jaoks on aga just see päris töö enamasti hirmus igav.

Kuid nii nagu leidub neid, kes igal nädalal võidulootuses lotopileti hangivad, leidub ilmselt lõpmatuseni ka neid, kes usuvad, et nendel on õnnestunud vältida kõigi eelkäijate vigu ning leida parim viis edasi minna. Ja see, et üritamist ei lõpetata, on tegelikult hea. Sest süsteemi arenemise juurde kuulub olulise osana ka elujõuline idealism.

Pealegi – kui nüüd mõelda mitte loto, aga kihlvedude peale, siis selles maailmas on targal, infoga hästi varustatud ning õiget aega tabaval mängijal võimalik paljugi ära teha. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.