Lõppev nädal tõi Eesti poliitikamaastikule elevust juurde. End poliitiliseks liikumiseks Eesti 200 nimetav seltskond esitas oma manifesti, heites seega kinda valimisteks valmistuvatele erakondadele: võtke meie seisukohad omaks või valmistuge valimislahinguks.

Iseenesest on strateegia ju hea: valimiste eel esitavad oma manifeste ja üleskutseid erakondadele paljud kodanikualgatused, kuid Eesti 200 otsustas sõnumile rõhku juurde panna lubadusega vajadusel ise valimistele minna. Kui aga süüvida sisusse, tekib küsimus, kas see, mis erakondadele väljakutsena esitati, on üldse väljakutse ning kuivõrd väärib Eesti 200 liikumise nime.

Uue poliitilise liikumise tekkeks on laias laastus kolm eeldust. Esiteks mingisugune tühimik või katmata lõik poliitikamaastikul. Teiseks ühiskondlik rahulolematus hetkeolukorraga ning soov muutuste järele. Ning kolmandaks selliste liidrite esilekerkimine, kes selle niši ja rahulolematuse ära tunnevad ning suudavad kaasahaaravalt sõnastada liikumise alusväärtused ja eesmärgid.

Eesti 200 täidab nendest kolmest tingimusest umbes poolteist või veidi rohkem.

Kindlasti on olemas teatav ühiskondlik tellimus uue liikumise tekkeks, sest paljud valijad on pettunud oma senises eelistuses. Üks põhjus on 2015. aasta valimistulemustes, mis ei andnud lihtsalt mugavaid kombinatsioone valitsuse moodustamiseks ning sundisid erakondi kas põhimõtteliselt või hädavariantide toel uuenema.

Kindlasti on pettunuid seniste IRL-i valijate hulgas, kes on kõigepealt pidanud alla neelama erakonna kompromissid liberaalses valitsuses ning seejärel ka veel vasaktsentristlikus valitsuses. Samuti on pettunuid sotside valijate hulgas – nii liberaalsemate valijate leeris, kes väärtustavad ehk küll põhjamaist heaolumudelit, kuid kellele ei imponeeri see, kui riik tema elustiilivalikutesse sekkub, kui ka konservatiivsemate valijate hulgas, kelle hinge torgivad sotside kosmopoliitsed vaated.

Reformierakond on küll kuvandiliselt saanud uue esimehega palsamit haavadele, kuid sisemine võitlus on jätnud oma jälje ning kindlasti on ka neid valijaid, kes Reformierakonnale varasemate tegudega seoses viltu vaatavad. Kindlasti on pettunuid ka Vabaerakonna valijate hulgas, kes ootavad ehk midagi uut ja värskemat. Tõenäoliselt on toetust kaotanud ka Keskerakond, kuigi vaevalt et Eesti 200 seniseid Savisaare austajaid kõnetab.

Samuti on Eesti 200 kontekstis esile astunud igati respekteeritud inimesed, kes kodanike rahulolematuse põhjusi sõnastada on püüdnud ning oma programmi välja on pakkunud. Kuid kas kirjapandu on ikka täpselt see, mis praeguste pettunud valijate hingel kirvendab, ning kas Eesti 200 ikka täidab mingit tühimikku?

Nende manifestis on sees mitu olulist poliitikavaldkonda ning häid ettepanekuid, kuid kui võrrelda manifesti sisu kasvõi eelmiste valimiste programmidega ning erakonnajuhtide viimase aja sõnavõttudega, siis midagi revolutsioonilist antud manifestis ei ole. Küsimust, millist tühimikku täidetakse, suunab küsima seegi, et maailmavaateliselt liikumine end veel positsioneerinud pole. Samas selleks, et teha poliitikat, tuleb osata öelda nii seda, mille poolt ollakse, kuid ka seda, millele ollakse vastu.

Ka ei saa öelda, et selline valimiseelse manifestiga väljatulek oleks end tõestanud eduka strateegiana erakonna loomisel. Umbes-täpselt neli aastat tagasi ehk aasta enne eelmisi riigikogu valimisi tuli ju samuti üks seltskond välja manifestiga elamisväärse riigi kohta, mis püüdis kanaliseerida rahulolematust, mis tuli ilmsiks, kui Mari-Liis Lill küsis loomeliitude pleenumil küsimuse: „Mis on sellel pildil valesti?“ Erakonda sellest algatusest aga ei sündinud. 

Aga äkki ongi manifest lihtsalt teatud uute eliitide hüppelaud poliitikasse? Iseenesest on strateegia ju kaval: meediaavalikkus annab uutele tulijatele oluliselt suurema poliitilise kapitali ning ka kollektiivne väljaastumine suurendab nähtavust võrreldes näiteks sellega, kui manifestile allakirjutanud ükshaaval erakondadega liitunud oleks. Ning tundub ka, et uue jõuna poliitikasse tulek on tänapäeval mingis mõttes lihtsamgi kui püüda luua muutust juba olemasoleva erakonna kaudu. Sul ei ole ees juba väljakujunenud ideelisi blokke ja hirmu kaotada seniseid valijaid, kellele mõni sinu programmiline uuendus ei meeldi.

Ka Euroopas laiemalt saab viimasel ajal pigem rääkida uutest, senise erakonnasüsteemi välistest liikumistest kui edulugudest. En Marche Prantsusmaal, Viie tähe liikumine Itaalias, Ciudadanos ja Podemos Hispaanias, ja miks mitte arvata siia nimistusse ka Donald Trump, kes tunnistas vabariikliku erakonna eelvalimistel, et on valmis vajadusel kandideerima ka sõltumatu kandidaadina.

Ent see viitab ka ühele valusale probleemile, mis pole tundmatu ei Eestis ega ka paljude teiste riikide poliitikas: tundub, et erakondadel napib sisemisi uuenemise mehhanisme. Erakonnasiseseid debatte nimetatakse Eestis pea narritavalt sisekaemuse otsimiseks, ideede ja lähenemiste konkurentsi kiputakse meedias serveerima läbi konflikti prisma. Vaadakem kasvõi lähenevate Vabaerakonna sisevalimiste kajastust. 

Iseäranis märgiline näide on muidugi Reformierakonna draama mitmes vaatuses, mille põhilise õppetunnina tõi Hanno Pevkur välja, et võistluslikud valimised erakonna sees on halvad. Parem on, kui on valimised vaid ühe kandidaadiga. 

Kõik see viitab, et erakonnad vajavad sisemisi mehhanisme, mis aitaks kohaneda ümbritseva keskkonnaga ning tegeleda programmiliste seisukohtade pideva arenguga (mitte üksnes eesseisvate valimiste kontekstis) ning teha seda toimivas sisemises dialoogis. Seni on ehk tõesti mõistlikum püüda eetriaega ja laiemat tähelepanu manifestidega. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.