Vikerraadio saates "Rahva teenrid" räägiti, et Eesti 200 puhul ei ole teada nende ambitsioonid ja seisukohad.

Hundimägi ütles, et selles ei ole midagi üllatavat, arvestades, et tegemist on uue jõuga, kes soovib, et nendega liituksid paljud inimesed.

"Kui need viis inimest oleksid tulnud välja konkreetsete lahenduste ja muudatusettepanekutega, oleks debatt läinud ettepanekute peale ja siis oleks suurem võimalus, et nad oleks kohe auklikuks lastud," selgitas ta.

Sulev Vedler Eesti Ekspressist märkis, et variante on kaks: kas võtta võim või istutada oma ideed kellegi teise pähe. Eesti 200 on jätnud lahti mõlemad võimalused.

"Inimesed muidugi ihkavad kogu aeg midagi uut, janunevad uute ideede järele. Selles mõttes võiks neil ju turgu olla," sõnas ta.

Saatejuht Mirko Ojakivi sõnul tundus manifest pisut ebaühtlane - osa teemasid olid põhjalikult läbi mõeldud, mõned, näiteks haridus ja tervis, aga mitte. "Samas annan aru, et ühe manifesti piires ei olegi võimalik kõike kirja panna," lisas ta.

Ojakivi hinnangul saaks uue jõuga liita neid, kes pole praegu poliitikas tegevad olnud. Manifesti autoreid ühendab see, et tegu on 30ndate eluaastate lõpus või 40ndate alguses olevate inimestega, kes ei ole kasvanud ja sündinud poliitikas ja kel ei puudu esimene elukutse, erinevalt näiteks Kalle Pallingust, Taavi Rõivasest või Hanno Pevkurist.

Hundimägi ütles, et see võib samas olla ka kari, sest viie inimese vahel on lihtne asju selgeks arutada, aga kui tahta teha erakonda, on vaja mitusada inimest nende ideedega nõusse saada ning see võib olla keeruline.

"Toetus on ühiskonnas olemas sellistele poliitilistele jõududele, seda oleme näinud ka erinevatel valimistel,"lausus ta.

Ühiselt tõdeti, et liikumise tuleviku prognoosimiseks on neist praegu liiga vähe teada. Nõudlus on olemas, aga kas toode massidesse läheb, on vara öelda.