Kristina Kallas ajakirjanike risttules: "Eesti 200" mõte ja seisukohad ({{commentsTotal}})

{{1525327980000 | amCalendar}}
Foto: Siim Lõvi /ERR

ERR.ee veebisaate „Otse uudistemajast” erisaates osales uue erakonna loomise mõttega mängiva liikumise „Eesti 200” üks eestvedajaid Kristina Kallas ning selgitas liikumise eesmärke ja äsja avaldatud manifesti sisu. Teda usutlesid ajakirjanikud Toomas Sildam ja Urmet Kook.

Miks just need viis inimest otsustasid manifestile alla kirjutada? Lisaks sinule siis Kristiina Tõnnisson, Küllike Saar, Priit Alamäe ning Indrek Nuume.

Need viis inimest lihtsalt otsustasid, et nemad on valmis oma nimega välja minema ja neile asjadele avalikult hoogu sisse andma. Olgem ausad, on palju inimesi, kes mõtlevad kaasa ja kes tahaks tegelikult ideid edasi lükata, aga on
mitmeid erinevaid põhjuseid, miks nad ei taha seda avalikult veel teha.

Arvan, et varsti lisandub rohkem inimesi, sest neid inimesi, kes on poole aasta jooksul kaasa mõelnud, on ligi 60.

Miks nad praegu ei taha välja tulla?

See ei ole antud hetkel oluline. Peaasi, et on keegi, kes on nõus praegu eesliinile minema.

Kas selle nimekirjaga on seotud ka poliitikuid. Näiteks selliseid poliitikuid, kes on teistest erakondadest välja astunud või sattunud oma erakonnas n-ö opositsiooni. Margus Tsahkna, Marko Mihkelson, Hannes Hanso, Igor Taro?

Jah, need inimesed on aruteludel osalenud. Aga kas või kuidas nad selle liikumisega tahavad seotud olla, peab nende enda käest küsima.

Kui vaadata sotsiaalmeediat, siis üks arutelu ongi see, et miks ülejäänud nimed on salajased?

Aga nad ei ole salajased. Need inimesed on riigi kodanikud. Neil on õigus tulla oma nimega siis välja, kui nad seda õigeks peavad. See ei ole organisatsioon, mis oleks registreeritud või millel oleks liikmed. See on avalikkuse aruteludele teemade sissetoomise survegrupp, kus on praegu viis inimest, kes on nõus teemad lauale panema oma nime alt.

Kas selle survegrupi loomisel on olnud eeskujusid, näiteks Macron Prantsusmaalt?

Otseselt šnitti me võtnud ei ole, sest Eesti olud ja Eesti teemad on väga spetsiifilised. Aga märgata on, et selline parem-vasakskaalal poliitiliste jõudude lahterdamise trend on asendumas teemapõhiste, laiapõhjaliste,
eksperte kaasavate poliitiliste jõududega.

Näiteks Macroni liikumine ei pannud ennast kaardile, et oleme parempoolne rahvuslik partei. Ta on ikkagi laiapõhjaline ja teemaspetsiifiline liikumine. Meil on sama protsess, kus me näeme, et poliitilised parteid on kuidagi kukkunud üksteise vastandamisse. Et kui mina olen vasak ja sina oled parem, siis järelikult mina ei saa sinu teemaga kokku leppida, sest me oleme erineval skaalal. Aga me tahaks rääkida neist teemadest.

Samas, kui selles liikumises on inimesi maailmavaatelt servast serva, siis on väga raske mingites asjades kokku leppida.

Aga neis asjades, mis manifestis kirjas on, oleme kokku leppinud. Tegemist pole mitte ainult maailmavaateliste inimestega, vaid tegu on oma valdkonna ekspertidega, kes tunnevad teemasid läbi ja lõhki.

Ütlete, et tänane riigikorraldus tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas on end ammendanud. Tahate uut riiki?

Tahame teismoodi süsteemi. Lause teine pool ütleb, et need lähtuvad iganenud eeldustest ehk sellest, et meil on pidevalt kasvava rahvastikuga ühiskond. Kõik süsteemid baseeruvad sellel, et on olemas töökäed, kellede arv pidevalt suureneb. Ja nende töökäte pealt loodud ühiskondlik rikkus on see, mis kogu aeg kasvab. Ja selle ümberjagamisel on need süsteemid loodud.

Täna saame aru, et seda eeldust, et meil on kasvav töökäte arv, pole. Seda ei hakka tulema ka. Meil on kahanev töökäte arv. Seega on süsteemid vaja ümber ehitada.

Ütlete, et vaja on rohkem töötavaid inimesi. Kust nad tulevad?

Küsimus on selles, kas need töötavad inimesed on vaja Eestisse sisse tuua, mis on täna olnud üks arutelukoht. Et toome need inimesed sisse, las nad siis meie territooriumil ja õigusruumis toodavad rikkust juurde.

Teine variant on panna mujal maailmas inimesed tööle Eesti majanduse heaks. See on see, mida väga palju teeb näiteks Rootsi, kes piltlikult öeldes ostab kokku teiste riikide majandusi. Ehk käib ja ostab ettevõtteid, kes töötavad Rootsi ettevõtete jaoks näiteks kuskil Hiinas, tootes Rootsi ühiskonna jaoks rikkust ja jõudu.

Peame arvestama, et meil ei kasva inimhulk siin. Massilist sisserännet me Eestisse tekitada ei saa. Valikuline ja tark sisserändepoliitika on oluline, nagu ka teistsugused majanduslikud lahendused, mis on ka võimalikud.

Aga nende eestlaste koju tagasitoomine või meelitamine, kes on siit ära läinud?

Absoluutselt. See on osa targast sisserändepoliitikast.

Hariduse peatükis ütlete seda, et aeg on küps luua ühtne Eesti koolimudel, kus õpivad koos eesti, vene või mõne teise emakeelega õpilased. Mis keeles peaks ühtses koolimudelis õppetöö toimuma?

Üks õppemudel on kahesuunaline keelekümblus, mis sobib teatud Tallinna seltskonnale. Väga paljudele selline keeleõppe mudel ei sobi, sest paljud eestlased ei soovi, et nende lapsed osaliselt vene keeles õpiksid.

Erinevates kohtades tuleb mudeleid erinevalt arendada. Narvas näiteks ei ole eestlasi, keda panna vene lastega kokku õppima. Aga kõigepealt tuleks lapsed füüsiliselt ühte koolimajja õppima saada. Mitte nii, et meil on kohalikus
omavalitsuses kaks kooli ja kui laps saab seitsmeaastaseks, siis ühed lükatakse eestikeelsesse kooli ja teised venekeelsesse kooli. Siis nad käivad kaksteist aastat paralleelmaailmas, mis kandub edasi tööturule ja sissetulekutesse.

Tegeleme lõimumisega praegu momendil, kus see on juba suur probleem. Me tahaks selle probleemi lahendada eos ja panna need lapsed kooli koos õppima. Kuidas keeled lahendatakse, on iga kooli ja kogukonna küsimus.

See tähendab, et need koolid tuleks omavalitsustelt ära võtta?

Ei pruugi. Tuleks hakata omavalitsustega kõigepealt läbi rääkima ja panna eesmärk, et lapsed õpiks koos. Keel ei ole ainuke probleem, mis lahendab kõik ära. Lapsed on vaja füüsiliselt kokku panna, see liidab neid.

Oma manifestis ütlete, et kodaniku ja riigi vahelise suhtluse peamine kanal saab juba täna olla personaalne e-riik, mis on iga kell ja kõikjal kättesaadav, sealhulgas nutitelefoni ekraanilt. Statistikaamet ütleb, et 55- 64aastastest ei kasuta arvutit ega internetti üle 20 protsendi ja 64-74aastastest ei kasuta arvutit ega internetti 46 protsenti. Kuidas nendega suhelda saaks?

Nendega tuleb suhelda nii, nagu tänaseni on suheldud. Lisaks neile vanusegruppidele on väga suur hulk elanikkonda, kellega riik täna saaks nutitelefoni ekraanil suhelda, koondades ekraanile kokku konkreetselt temale vajalikud teenused.

Kas see ei ole rohkem tehniline küsimus? Olen kuulnud, et kõik need asjad on idee kujul ammu valmis mõeldud, kuid pole veel teostatud.

Ta ei ole ainult tehniline, sest paralleelsüsteemide arendamise taga on samad riigijuhtimise silotornid. Igaüks ju arendab oma süsteemi iseendale ja eraldi. Siis hakatakse neid juba väljaarendatud süsteeme omavahel liitma ning
tekivad tehnilised probleemid.

Praegu on pigem küsimus selles, et tuleb need teenuste silotornid lammutada ja liita teenused kokku. Kodaniku kohta olevad andmed koondada ühte kohta.

Kas silotorni jutt on tulnud teile Marek Helmilt ja kas tema on ka seotud liikumisega?

Olen Marek Helmiga suhelnud, aga ma ei ütleks otseselt, et see temalt on tulnud. See oli ka 2015. aasta valimiste ajal teemaks, kui sellest rääkis Ott Pärna riigireformi plaanis. Mis on ikkagi takistused ja miks ei suudeta seda ellu viia.

Saan aru, et teie idee on see, et silotornide kohale tekiks piiratud ametiajaga konkreetsete reformide ministrid?

Kas just nende kohale, aga võib-olla nende kõrvale ja mõnede puhul nende asemele. See ei ole hetkel konkreetselt paigas, et mismoodi. Aga nende konkreetsete reformide või väljakutsete ministrid on põhimõtteliselt juba täna
olemas, aga sellist juhtimist võiks kasutada rohkem.

Mõni näide?

Meil on riigihalduse minister.

Pean silmas mingit probleemi, millele sinu nägemuses peaks looma eraldi ajutise ministrikoha.

Üks probleem on need samad sotsiaalteenused, mis on täna hekseldatud tervishoiusüsteemi, haridussüsteemi ja sotsiaalsüsteemi vahel. Näiteks puudega laps. Ühe konkreetse lapse probleemid on erinevate ministeeriumite
kabinettides.

Et tekitada klienditeeninduse süsteem, kus see laps on keskne, mitte kolm või neli ametit, on vaja suurt reformi, kus tekitatakse klienditeeninduskeskused.

Räägid reformidest, silotornidest. Samal ajal teised erakonnad räägivad sajaeurosest pensionitõusust, tasuta ühistranspordist. Need on väga arusaadavad, lihtsad, käegakatsutavad lubadused. Kuidas te jääte domineerima nende lihtsate lubaduste peale?

Tahaks, et erakonnad ei pääseks nii lihtsalt. Et nad lihtsalt lubavad kahe-kolme sõnaga, kusjuures tihti Eesti riigile ülejõu käivaid lubadusi. Eeldused, millel need lubadused baseeruvad, on tänaseks kadunud. Meil ei ole kulu võimalik lõputult tõsta, sest meil lihtsalt ei ole neid töökäsi, mille pealt makse koguda.

Tahaks suunata erakonnad rääkida suurtest asjadest ja süsteemsetest muutustest.

Mis hetkel te ütlete, et olete õnnestunud. Pääs riigikokku? Või see, et olemasolevad erakonnad võtavad üle need aruteluteemad. Mis on taganemistee?

Õnnestumise hetk on see, kui meie kirjapandud teemad on Eesti poliitilises diskussioonis primaarsed. Et nendega tõsiselt tegeletakse ja on olemas plaan, kuidas neid ellu viia.

Riigikogu valimised ei ole lõppsamm. Isegi, kui juhtub nii, et erakonnad hakkavad otsima lahendusi - meil on 11 kuud, et pakkuda välja potentsiaalsed lahendusteed - siis riigikogu valimised ei ole lõppsamm. Neid on vaja hakata ka reaalselt ellu viima.

Ilmselt see survegrupi mõju peab jääma pikemaks, et jälgida, kas nad ka ellu viiakse. Kas me ise läheme neid teostama, on täna natuke ennatlik või vara küsida. Aga ma ei välista seda.

Mis see tähendab. Kas te loote MTÜ või registreerite organisatsiooni ära?

Tõenäoliselt jah.

500 liiget ja erakond?

Kas see MTÜ erakonnaks muutub, sõltub paljudest asjadest. See sõltub sellest, kui suur hulk inimesi on valmis meiega kaasa tulema ja oma nime ja jõuga panustama. Meil ei ole mõtet luua erakonda ja kutsuda ajaleheartiklis inimesi liituma.

Erakonna loomine ei saa olla eesmärk. Eesmärk on leida inimesi, kes tahavad tegeleda nende asjadega. Kui me suudame selle jõu koondada, on üks asi.

Kui me näeme, et samal ajal ei suuda erakonnad ennast kokku võtta, vaid jätkuvalt tegelevad poliittehnoloogia ja kemplemisega, siis tuleb välja minna erakonnana ise.

Kui vaadata neid viit inimest, kes manifestile alla kirjutasid, siis kõigil teist on oma põhitöö. Mitte keegi teist oma põhitööd ei jäta?

Ei.

Kas teil on plaanis võtta siis mingeid palgalisi inimesi või töötajaid?

Suvi näitab. Kui see tõesti läheb jõuga käima ja tekib väga suur hulk inimesi, kes tahavad nende teemadega tegeleda ja annavad meile jõudu ja hoogu, siis ei ole välistatud, et mõned inimesed meist oma põhitöökohast loobuvad ja tulevad poliitikasse. Keegi ei ole ennast lukku pannud.

Praegu näeme ennast survegrupina, poliitilise liikumisena ja seda on võimalik põhitöö kõrvalt teha küll.

On räägitud, et võib-olla tekib Vabaerakonnast mõne inimese lahkumise järel ka selline poliitiline liikumine. On räägitud, et kui Artur Talvik ei saa parteijuhiks, siis lahkub Vabaerakonnast ja siis koos näiteks Indrek Tarandiga on nad ka loomas mingit sarnast poliitilist liikumist. Või on nad hoopis teie juurde teretulnud?

Ma ei oska seda praegu öelda. Minul nendega rääkimist pole olnud.

Räägime tervisest. Haigekassa senisel kujul tuleks minevikku lükata?

Mitte haigekassa senisel kujul, vaid haiguste ravipõhine tervisepoliitika. Lähenemist tuleb muuta.

Ma saan aru, et mina [Toomas Sildam] maksaks rohkem, nii ülekaalu kui suitsetamise pärast.

See ei ole välistatud. Aga meil ei ole konkreetseid lahendusi. Peame hakkama rääkima sellest, et peame põhimõtted ära muutma, millest lähtub rahastamine.

Nüüd lühivastuste voor. Samasooliste abielu, poolt või vastu?

Poolt.

Palgaarmee või kohustuslik ajateenistus?

Ei oska seisukohta võtta.

Surmanuhtlus või eluaegne vanglakaristus?

Pigem surmanuhtlusele ei.

Triibulised nimekirjad valimistel. Ei või jaa?

Kindlasti rohkem naisi poliitikasse.

Tselluloositehas Tartusse. Ei või jaa?

See on arutamata teema, kuigi oleme kõik tartlased. Olen jätkuvalt veel väga kahevahel.

Rail Baltic?

Pigem jah. Samamoodi on see läbi arutamata.

Magusamaks?

Jah.

Kõikidele hallipassimeestele kodakondsus?

See teema tuleks üles võtta. Kuidas täpselt, pole keegi lahendusi pakkunud. Me ei räägi praegu nullvariandist. See ei ole lõimumises primaarne. Ikka haridus ja kool.

Kas alkoholiaktsiisi langetada?

Pahesid võiks põhimõtteliselt rohkem maksustada, aga maksupoliitikas peab olema tasakaal.

Astmeline tulumaks?

Ei oska seisukohta võtta. Pigem mitte. See on minu isiklik seisukoht.

Eesti NATO-s?

Kindlasti.

Kas Eesti peaks hakkama saama ilma eurotoetusteta?

Peaks on tinglik. See on meie tulevik. See on see, mida peame oma eelarves planeerima hakkama.

Sinu nimekaim, samuti peaministrikandidaat Kaja Kallas ütles hiljuti eurotoetustest rääkides, et Eesti peaks tuginema sellele, et oleme okupeeritud olnud.

Kindlasti oleks vaja, et Euroopa mõistaks olukorda, kust me tuleme. Aga arvan, et selle kaardi mängimine ei oleks Euroopa jaoks mõistetav. Me ei tule enam väga rasketest oludest.

Kui palju usuvad Eesti 200 taga seisjad, et suured erakonnad ilmutavad mõistmist teie tõstatud probleemide suhtes?

Olen poliitikas toores ja roheline. Ma ei oska ennustada, kuidas erakonnad käituma hakkavad. Teatud erakondadelt ootan mõistmist. Mõned võivad pidada meid konkurendiks ja rünnata.

Kuidas te edasi lähete? Täna on terve päev kohtumisi meediaga täis. Mis homme juhtub?

Homme tahan hakata kohtuma nende inimestega, kes täna juba ühendust võtnud on. Hakata neid inimesi koondama. Ideid veel kord läbi sõeluma, täiendama, lahendusi otsima.

Kas Eesti 200 võib edasi minna nii, et te erakonnaks ei muutu ja valimistele välja ei lähe, kuid mõned inimesed teie seast lähevad teiste erakondade ridades kandideerima?

Ma ei välista mitte midagi. Ei välista seda, et inimesed, kes terve suvi meiega kaasas käivad ja arutavad, lõpuks otsutavad ideedega minna teistesse erakondadesse. Mina ei näe selles probleemi. Kindlasti ei ole eesmärk ka poliitilistele erakondadele kasvulava moodustada.

Manifesti viis algatajat on kõik enam-vähem ühevanused, nad on elus heal järjel, neil on Tartu Ülikooli taust. Kas inimeste või teemade ring ei jää liiga elitistlikuks?

Arvan, et ei jää. Tänane päev on näidanud seda, et teemad on käima lükanud eliit, aga kaasa tahab hakata lööma väga suur hulk inimesi. Mis lõpuks välja tuleb, on ülehomse päeva teema.

Kümne kuu pärast on parlamendivalimised. Kuidas sa näed 4. märtsi 2019. Kus sa oled?

Ärme jaga laskmata karu nahka. Minu jaoks on see kauge. Ei ole seadnud endale ambitsiooni riigikokku pääseda.

Kui palju neist ideedest on suurte erakondade valimisprogrammis?

Ma loodan, et kõik.

Toimetaja: Priit Luts



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: