Eesti200 üks algataja Priit Alamäe: ümarpuitu ja ajusid ei tohi välja viia ({{commentsTotal}})

Priit Alamäe intervjuu Toomas Sildamile
Priit Alamäe intervjuu Toomas Sildamile Autor/allikas: Priit Mürk

Mis on Eesti200? Kas sõpruskond, mõttekoda, kohe parteiks muutuv ühendus? Ja mida nad omavahel arutavad? IT-ettevõtja Priit Alamäe teab, aga kõike ära ei räägi. Ajakirjanik Toomas Sildam tegi katse vaadata Eesti200 kardina taha.

Alustuseks üks mõttemäng. Kui Eesti200 oleks juba partei ja koalitsioonis, siis mida ütleksite valitsuse istungil, kus tuleb otsustada, mida teha Emajõe-äärde kavandatava puidurafineerimistehase eriplaneeringu algatamisega – kas sellega edasi minna ja edasi uurida või kuulutada kõik lõppenuks?

Kas Eestil on ka tulevikus tööstust vaja? Jah, on küll. Mina ei ole paadis, kus arvatakse, et oma majandust saame arendada ainult metsas elades ja arvutiga töötades. Teiseks, kas Tartu äärelinnas võiks olla tselluloositehas? Siin jään pigem Tartu inimeste poolele, et see koht ei ole kõige paremini valitud.

Kui täna räägitakse mingi tehase võimalikust tulekust, siis kohalik kogukond ei näe, miks see võiks olla neile pikaajaliselt kasulik. Töökohad, jah. Ent seadusandlus ei motiveeri kohalikke kogukondi läbi rääkima otse ettevõtjatega, et sinna investeeritaks. Ettevõtte lõplikust tulust sinna väga palju ei laeku. Nii ei ole meil praegu võimalik pidada mõistlikku diskussiooni, et ettevõtjad lähevad kogukonna juurde: me tahame teie juurde teha tehase, mis võibolla kaks päeva ka haiseb, kas olete seda valmis kannatama, kui meie ehitame teile uue kooli, lasteaia, finantseerime neid järgmised kümme aastat.

Kui selline diskussioon tekiks, oleks ka avalikkuse reaktsioon hoopis teistsugune.

See on kompromissi otsimine avaliku arvamuse ja ettevõtluse toetamise vahel? 

Olen 100 protsenti poolt, et kohalikul kogukonnal peaks olema väga selge kaasamõtlemise ja –ütlemise õigus, mis sinna ehitatakse. Täna nad ei näe, mis neile sellest tagasi tuleb. Tartu-suurusele linnale 200 töökohta ei ole argument. Aga võibolla mõnele teisele piirkonnale oleks. Eriti, kui mingi osa ettevõtte tulumaksust laekuks nende eelarvesse, näiteks.

Kui Eesti200 – toona veel sõpruskonnana – tuli maikuu alguses välja oma manifestiga, siis lubasite: "Vaatame ühiskondlikku reaktsiooni ja selle pealt mitte meie ei otsusta, kas sellest peaks tekkima mingi erakond, vaid inimesed otsustavad, kas selline vajadus on üldse olemas." Mida inimesed tänaseks on otsustanud?

Inimesed ei ole tänaseks mitte midagi otsustanud. Paarist avaliku arvamuse küsitlusest, kuhu ka meid on sisse pandud, saame tugeva avansi, mis näitab, et on teatavaks võetud fakt, et me oleme olemas, on mingi toetus meie ideestikule... Oleme väga luksuslikus olukorras, kus saame rääkida täpselt seda, mida arvame. Sest, meil ei ole ühtegi valijat, keda kardame kaotada. Mis edasi, seda näeb sügisel, oleme veel nii noored, toored ja värsked.

Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi arvas juunikuus kolm protsenti valimisealistest kodanikest, et valimistel võiksid nad kindlasti hääletada Eesti200 poolt ja 12 protsenti, et pigem jah. Kokku 15 protsenti. Pole paha?

Pole paha, nagu üks poliitik kunagi ütles. Muidugi võtame seda suure komplimendina.

Võrdselt 21 protsenti vastas, kas kindlasti ei või pigem ei. Kuidas te neid ümber veenate?

Me ei kavatse hakata ühiskonnale pakkuma sõnumeid, mida arvame, et ühiskond võiks oodata. Räägime sellest, mis meie hinnangul on Eestile mõistlik. Kavatseme seda joont jätkata.

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Kas jätkate seda joont nii, et vahepeal mittetulundusühinguna registreeritud Eesti200 saab parteiks?

Seda näitab sügis. Keegi meist ei ärka hommikul mõttega: oh, kurat, õudselt tahaks erakonda teha. Või: oi, saaks vaid riigikokku. Eesti demokraatlikus süsteemis on võimalik meie soovitud muutusi täide viia läbi riigikogu, sinna pääsemiseks on vaja teha erakond, aga, kas me erakonna teeme, sõltub ühiskonna reaktsioonist. Kui septembris näeme, et viis protsenti inimestest arvab, et me räägime mõistlikku juttu, siis mis huvi peaks meil olema edasi minna?

Siis te pääsete parlamenti.

Aga see ei ole kellegi eesmärk.

Kui suur teie toetus peaks siis olema? 20 protsenti ning kolmas koht pärast Kesk- ja Reformierakonda?

[Eesti200 üks algataja, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor] Kristina Kallas ütles väga õigesti: kui seda mängu minna mängima, siis minna võitma.

Seega – härra peaminister?

Ei-ei-ei... (Naerab) Aga kui tahad oma asju ellu viia, peab sul olema piisavalt suur mandaat. Kui näeme, et meie ideedele ja mõtetele on suur toetus, siis... See ei ole meie otsus, vaid Eesti inimeste otsus, kas nad tahavad seda kõike.

Ja toetus peab olema nii suur, mis teoreetiliselt viib teid valitsusse?

Kuidas teistmoodi saakski oma ideid ellu viia?

Opositsioonipingil küll mitte.

Tõsi. Ei saa.

Väga kõrged eesmärgid.

Ei ole mõtet väikesi eesmärke seada.

Meie miinimumeesmärk on, et suudaksime mingitel teemadel diskussiooni nii käima tõmmata, et Eesti inimeste poolt tekiks tugev tellimus ja ootus – ükskõik millisele poliitilisele jõule – meie teemade oma programmi lülitamiseks.

Maksimumeesmärk on, et kui näeme, et meil on nii suur toetus, et võiksime valijalt saada mandaadi oma ideid teoks teha, siis seda me ka kasutame.

Et pidada diskussiooni, on vaja nimesid. Eesti200 nimede väljatulemine on teil aga keeruline ja salapärane tegevus. Miks?

Poliitikahuvi esimesel tasemel kõik me kirume ja arutame mingeid asju saunas, söögilauas või lõkke ääres. Järgmine tase on siis, kui inimene võtab mõtted kokku ja kirjutab arvamusartikli, mida on paljud meist teinud. Aga seda, et tulla oma nimega välja ja öelda, et nüüd hakkame midagi tegema, seda ei taha inimesed väga teha.

Mis iganes põhjustel on tänane ühiskondlik suhtumine niikaugel, et kui keegi defineerib end poliitiliselt aktiivsena, võib lugupeetud ettevõtjast või arstist saada ühe sekundiga räpane poliitik. See on probleem. Inimesed ei taha öelda, et on poliitiliselt aktiivsed, sest saavad kohe musta märgi otsaette.

On ju räägitud nimedest Carri Ginter, Ando Kiviberg, toetajana Margus Linnamäe... On need õiged nimed?

Ando Kiviberg kirjutas hiljuti avalduse, et astuda Eesti200 MTÜ liikmeks. Aga mina ei hakka ühtegi nime enne kommenteerima, kui nad on teinud enda sisemise otsuse tulla välja enda nime ja näoga. Muidu on see lihtsalt arutu spekulatsioon.

Kas te lugesite Postimehest [ettevõtja] Meelis Niinepuu artiklit "Kuidas tugevdada parlamenti?" Tõepoolest, kui suudaksime teha muudatuse, kus inimese poliitiliselt aktiivseks muutumisega ei ole ta sunnitud kriipsu peale tõmbama oma eelnevale karjäärile ja tegelikult ka tulevasele, siis saaksime aktiveerida Eesti ühiskonnas palju rohkem inimesi. Niinepuu ettepanek oli legaliseerida riigikogu praegune töökoormus. Ka mina olen rääkinud parlamendisaadikutega ja nad tunnistavad, et keskmiselt tehaksegi riigikogus aktiivset tööd nädal aega kuus. Teeme siis muudatuse, kus paneme riigikogu tööle samamoodi, nagu töötavad praegu volikogud. On üks nädal kuus, mil tehakse väga aktiivset tööd, see on istungite ja otsustamiste nädal ning kolm nädalat tegelevad nad oma senise tööga. Kirurg saab olla kirurg, ettevõtja olla ettevõtja, dirigent olla dirigent...

Aga kas siis pole ohtu, et riigikogu muutub tõepoolest kummitempliks, kes lihtsalt tembeldab valitsuse algatusi?

Mina arvan just vastupidi. Kui lõikad poliitikasse minnes enda senise karjääri läbi, näiteks kirurgina enam tegutseda ei saa, siis paratamatult tekib sisemine surve saada valitud ka järgmisesse riigikogusse. Nii kaob palju oma arvamusest ja riskijulgusest, kuna tead, mida ei tohi kaotada. Kindlasti on [parlamendis] neid, kes nii ei mõtle, aga kindlasti on neid, kelle põhiline motivatsioon on saada tagasi valitud, sest see garanteerib nende senise elujärje kestmise. Kui need hirmud maha võtame, muutuvad inimesed oma personaalsetes otsustes oluliselt vabamaks. Sest nad teavad: nende kvalifikatsioon säilib, nende karjäär läheb edasi ja kui neid järgmistel valimistel tagasi ei valita, saavad jätkata oma muu eluga.

Konks on selles, et osa riigikogu liikmeid ei olegi peale poliitika mujal karjääri teinud.

Tõsi ta on.

Kui paneksime siia juurde veel lahtiste nimekirjade – riigikokku saavad need, kes saavad valimistel rohkem hääli – põhimõtte, võiks see meie tänast poliitilist diskussiooni oluliselt elavdada.

Põhiküsimus, millele vastata, on: kes ja miks kandideerivad riigikokku.

Teie olete öelnud, et ise ei kandideeri.

Jah, sest ma peaksin kogu oma elu noaga läbi lõikama. Aga kui riigikogu töötaks nädal kuus, siis ma täitsa kaaluksin. Paljud inimesed, oma ala professionaalid, kes on öelnud, et tahaksid panustada – mitte raha pärast, vaid neis on patriotismi vedru ja tahaksid ühiskonnale midagi tagasi anda –, aga nad ei taha hakata professionaalseteks poliitikuteks.

Kas see tähendaks, et riigikogu liikmete kuupalk oleks ka kolm-neli korda väiksem kui tänane ca 3500 eurot?

Absoluutselt, mina toetan seda. Nende töö tuleb kompenseerida, näiteks Eesti keskmise palgaga. Sealt vabaneb terve hulk raha, mida saab kasutada parlamendisaadikute professionaalsete abide palkamiseks, kes aitavad läbi töötada seadusandluse, valmistavad ette taustad. Me ju ootame riigikogu liikmetelt, et nad teeksid õigeid otsuseid, selleks me valimegi nad parlamenti. Nende põhiline väärtus on otsustamises.

Ja kui oleksid avatud nimekirjad, siis see suurendaks isiku rolli ja vähendaks erakondade rolli.

101 liiget võib riigikogusse jääda?

Jah. Kas Eesti parlamendis on 101 või 81 liiget, on kosmeetika. Kes ja miks seal on – sellest tuleb rääkida.

Olite ammu-ammu Isamaaliidu noorteorganisatsiooni Noor-Isamaa aseesimees, te peaksite ju teadma, kui keeruline on erakonda käigus hoida?

Mina astusin Isamaaliitu puhtast idealismist, see oli huvitav võimalus oma aktiivsust rakendada. Väga lahe tunne oli, et saadki ühiskonda mõjutada.

Miks siis möödunud aastal IRL-ist välja astusite?

See ajajärk sai minu jaoks ümber.

Kas sai ümber koos IRL-i eelmise esimehe Margus Tsahkna lahkumisega erakonnast?

Arvan, et see ei ole otseselt seotud.

Paljud ütlevad, et Margus Tsahkna on üks Eesti200 niiditõmbajaid.

Defineerige "niiditõmbaja". Margus on minu vana sõber, tunneme teineteist paarkümmend aastat ja ei ole mingit saladust, et ta on osalenud paljudel meie koosolekutel. Kui aga tahate otsida halle kardinale ja niiditõmbajaid, siis see [Eesti200] on vale koht, kust otsida. Meie punt on täna veel nii väike, et siin ei ole ruumi hallidele kardinalidele. Igal inimesel, kes täna on meiega kaasas, on oma tugev hääl ja me liigume sinna, kuhu enamik meist tahab liikuda.

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Aga – no names?

Mis mõttes? Ega me ole varjanud, et Margus [Tsahkna] on meiega väga palju kaasa mõelnud.

Kuivõrd moodustab teie tuumiku sõpruskond, kes enam-vähem ühel ajal õppis Tartu Ülikoolis ja on seotud korporatsiooniga Sakala?

Selle lause esimene pool on väga hea definitsioon. Me olemegi enam-vähem ühel ajal õppinud kõrgkoolides ja sealt on tekkinud tutvuskond, võrgustik, isiklikud sidemed. Sealt me tuleme.

Kuidas Eesti200 oma tegevust rahastab?

Kõik, kes on osalenud, on jõudmööda ise raha alla pannud. Me kulud ei ole ka väga kõrged.

Kui palju te ise olete sellele peale maksnud?

(Naerab) Mina olen olnud üks neist, kes on maksnud kinni meie... vorsti, leiba ja mõnikord pudeli õlut.

Saate ju aru, et samal hetkel, kui Eesti200 muutub erakonnaks, muutub avalikuks ka teie rahastamine?

Absoluutselt. Täiesti loogiline. Me oleme selleks valmis, loomulikult.

Reformierakonna veteran Jürgen Ligi ütles Eesti200 kohta "õletuli" ning lisas, et erakonna loomine on väga suur töö ja see, mida teie olete välja hõiganud, on lugupidamatuseavaldus sellele tõsidusele. Kuidas tundub?

Oleme võtnud väga selge põhimõtte: me ei kritiseeri teisi erakondi ja teisi poliitikuid. Me ei taha sisse minna igapäevasesse poliitkemplusesse.

Kui te erakonnaks muutute ja valimistel osalete, siis pole valikut, sest valimisdebatil küsitakse kindlasti, mida te arvate sellest või teisest parteist.

Ma arvan, et tegelikult meil on valik. On iga poliitilise jõu valik, millest ta räägib, kas ja kuidas ta kritiseerib teisi, palju ta räägib päevapoliitikast versus suurtest asjadest.

Kas te olete nõus EKRE-ga, kes ütleb, et kohtunike pead peavad veerema?

Ma ei kommenteeri praegu ühegi teise erakonna seisukohti. Me ei lähe selle mänguga kaasa, meil on oma teemad.

Kas Eesti vajab justiitsreformi? Selline neutraalne küsimus. Ehk teisisõnu: kas kohtunikud peavad olema valitavad?

(Paus) Sel teemal mul ei ole arvamust. Küll aga on mul tugev arvamus teemal, et kui tahame, et Eesti oleks 20 aasta pärast väga hea majanduskeskkonnaga riik, siis on üks võtmesõna toimiv ja kiire, ka rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteediga kohtusüsteem. Näitlikult: kui täna on kvaliteedimärk Stockholmi Arbitraaž, siis meie eesmärk võiks olla, et kui 10 aasta pärast teevad Soome ja Rootsi ettevõtte mingi diili, lepivad nad kokku, et vaidlused lahendatakse Tallinna Arbitraažis. See näitaks tunnustatud kvaliteeti.

Teiseks, kui tahame rääkida Eestist kui riigist, kus ja mille kaudu on hea äri teha, siis kohtusüsteemi kiirus on väga oluline. Täna oleme Euroopas pigem plusspoolel, aga eesmärk võiks olla, et meie kohtusüsteem oleks Euroopa kõige kiirem. See oleks meeletult tasuv investeering, sest usaldus kohtu kiirusesse ja kvaliteeti kandub edasi kogu riigile.

Reformierakonna uus esimees Kaja Kallas reageeris teie stardimanifestile üleskutsega "Eesti200: tulge meiega, teeme ära!". Teil pole tahtmist imbuda teistesse erakondadesse ja üritada seal ära teha?

Selle ettepaneku eelduseks on arvamine, et meie inimeste ülim eesmärk on riigikogusse kandideerida. Ei. Meie eemärk on tõmmata teemad käima ja juhul, kui saame piisava toetuse, siis tagada, et need teemad ära tehtaks. Kui praegustel erakondadel oleks siiras veendumus, et just need ongi need [vajalikud] teemad Eesti ühiskonnale, oleks nendega juba varem tegeldud.

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Kes saab Eesti200 vapinäoks?

Seda on meilt küsitud algusest peale. Mina ei usu, et eestlased on inimesed, kes kangesti tahaksid ühte kõva käega liidrit.

Vaadake [endise peaministri] Andrus Ansipi valimistulemusi, näiteks.

Ajad muutuvad. Mina usun sellesse, et eesmärk pole üks tugev liider, vaid meie keskmine kvaliteet on nii kõrge, et sul on kümme inimest, kes võiksid olla liidrid.

Erakonna esimees saab olla ainult üks inimene.

Jah, aga kui sul kümme inimest, kelles igaühes on see potentsiaal, siis on palju parem olukord, kui sul on üks inimene, kelle ümber üritad koondada teisi, kes tema tuules edasi seilavad.

Kas Eesti200 on need kümme inimest olemas, kelle tuules vähemalt 490 seilata tahaksid?

Seltskonnas, kes on läbi käinud meie erinevatelt aruteludelt ja mõttevahetustelt, on potentsiaalse liidri omadustega inimesi piisavalt.

Võinuks see olla endine välisminister ja Reformierakonna üks presidendikandidaate Marina Kaljurand, kelle te sotsidele kaotasite?

Ei oska kommenteerida väidet sotsidele kaotamisest, sest Marina Kaljurand pole kunagi meie oma olnud.

Aga te tahtsite teda endale saada?

Mina ei ole kordagi Marina Kaljurannaga kohtunud. Olen kindel, et erinevad inimesed on temaga palju rääkinud. Aga, meie eesmärk ei ole otsida ühte käilakuju. Oluline pole mitte üks liider, kuivõrd üks nägemus, mille ümber koondub palju inimesi.

(Küsija on kimbatuses)

See pole ehk väga traditsionaalne mõtlemine, aga see on meie mõtlemine. Kui valid inimese välja ja hakkad tema ümber ehitama erakonda, siis see on kellegi võimule viimise projekt. See ei ole meie point. Meie point on oluliste teemade ülestõmbamine.

Võibolla Marek Helm, maksu- ja tolliameti endine peadirektor ja nüüdne Nortali töötaja Araabia maades, mõjuks Eesti200 käilakujuna väga usaldusväärselt?

Marek on absoluutselt väga tark ja iseseisev inimene, kes teeb ise oma otsuseid. Mina tema eest ei räägi.

Olete ise öelnud, et teie teemad "ei ole sellised positiivsed, toredad hääli toovad asjad, millest oleks inimestega tore rääkida" ja need on "vastikud, pikki arutelusid nõudvad asjad". Aga just inimeste hääli on teil ju vaja?

Te võtate vale eelduse, nagu oleks meie eesmärk hääled.

Ilma häälteta ei pääse parlamenti ega valitsusse.

Praegu on meie jaoks test-periood, kas suudame oma mõtted Eesti ühiskonnale arusaadavaks teha või maha müüa, kuidas iganes öelda. Nagu ütlesin: kui näeme, et meie mõtetel ei ole kandepinda, siis seda ei ole. Ent meie usume, et on. Nüüd siis testime, kas seda usume ainult meie, või veel 20, 30, 50 protsenti Eesti inimestest.

Räägime neist vastikutest asjadest. Teie manifestis on lause, et loodusvarade kasutamine peab olema võimalikult suurt lisandväärtust loov ja keskkonda minimaalselt koormav. Kuidas neid kahte ühitada?

Metsaraie kui nähtus on normaalne. Eestis on mets väga oluline loodusvara ja me ei usu, et metsaraie peaks ära lõpetama. Seda tuleb teha mõistliku raiemahuga, mis tagab metsa vajaliku juurdekasvu ja säilitab looduslikud kooslused.

Küsimus on, mis me metsaga edasi teeme.

Ümarpalk veereb sadamasse ja...

Vaat selle vastu me olemegi tugevalt. Eestis on täna kolm loodusvara: meil on mets, meil on inimeste ajud kui kõige suurem loodusvara ja põlevkivi. Olen siiras uskumuses, et me ei tohiks oma loodusvarasid ümarpalgi moel välja vedada. See käib ka ajude kohta.

Kui räägime, et toome siia mõne järjekordse suurettevõtte tootmise või arenduskeskuse, siis oleme selle ettevõtte väärtusahelas väga all. Oleme neile kulukeskus. Ettevõtte huvi on aga kulusid minimeerida ja kasum viiakse sinna, kus on ettevõtte peakorter, kus on aktsionärid ja kus tehakse otsuseid, kas järgmine tehas ehitatakse Eestisse, Lätti, Brasiiliasse... Meie eesmärk peaks olema, et need otsused tehakse Eestis, kust ei veeta metsa ja ajusid  ümarpalgina välja, vaid siin need väärindatakse.

Et meil ei ole vaja Elcoteq'i koostetsehhi, vaid nende peakorterit?

Täna on meil vaja siia ka Elcoteq'i koostetsehhi. Aga ambitsioon võiks olla, et 10-20 aastaga kasvavad Eesti ettevõtetest hargmaised ettevõtted, kelle peakorter asub Eestis, aga kelle heaks töötavad inimesed väga paljudes riikides.

Vägagi nähtavas tulevikus kaob meie tööturult 60-80 tuhat inimest. See on 10 protsenti praegusest töötajaskonnast! Tühi on lootus, et saame samasugust riiki ülal pidada ka 10 aasta pärast ilma, et toome sama palju inimesi sisse võõrtööjõuna või hakkavad Eesti heaks tööle inimesed teistes riikides, toetades meie sotsiaal- ja pensioni-, tervishoiu-, haridussüsteemi ja kõike muud. Eesti ühiskond ei ole valmis, et toome 80 000 inimest kuskilt sisse. Tegelik alternatiiv ongi see, et meie heaks töötavad inimesed teistes riikides.

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Tahate lõpetada praeguse "postiindeksi loterii", kus inimese õnn või ebaõnn saada osa ühiskonna jõukusest sõltub sellest, millises Eestimaa nurgas ta elab. Kas Tallinnas-Tartus ja Moostes peaksid kõik teenused olema võrdselt kättesaadavad?

Mida tahab riigilt saada kodanik või ettevõtja? Keegi ei taha, et riik topiks tema ellu liialt oma nina. Aga kõik tahavad, et riik oleks olemas, kui teda vaja on. Universaalteenuseid vajatakse sõltumata sellest, kas laps läheb kooli Värskas või Tallinna kesklinnas või Kuressaares.

Inimesed ei taha teada, kuidas riik toimib. Nemad tahavad oma elu elada. Ja kuna nad maksavad makse, siis tahavad, et ühiskondliku kokkuleppe alusel defineeritud teenused – mille eest sa makse maksadki – oleksid tagatud. Aga kui perre sünnib puudega laps, ei taha sa teada, millistest ustest pead ametnike juurde minema või milliseid tõendeid vajad, sul on elus niigi muresid. Sa ei taha teada, kuidas riik toimib. Ka ettevõtjad ei taha.

Me tahame personaliseeritud teenindust. Et kui läheme ühest uksest sisse või ühele netiaadressile, siis edasi meie eest hoolitsetakse. Riigil on inimeste kohta nii palju andmeid, et ta teab täpselt, millised on meie õigused ja kohustused. Riik ju teab, palju sul lapsi on, miks peab lastetoetuse saamiseks veel avalduse kirjutama? Miks on vaja kirjutada pensionile minekul avaldus? Riik ju teab, et sul on õigus pensioni saada.

Te loete nagu loengut...

Jah, sest me võime olemasolevat teed  edasi minna, aga see ei vii meid kaugele, sest on vana ja katki.

Niisiis, automaatsed teenused, mis leiavad su üles, kui neid vaja on või kui sul tekivad õigused neid saada. Ja teine on üks füüsiline uks, kus keegi peab midagi näost-näkku seletama ja aitama, sest kõiki teenuseid siiski elektrooniliselt ei saa või kõik ei ole nende kasutamiseks veel valmis.

Järgmine tase on universaalteenused. Maksud, tööjõuturg, haridus, igasugune sotsiaalhoolekanne, tervishoid. Meil on Eestis 1,3 miljonit elanikku, keskmise suurusega Euroopa linn. Kas me tõesti ei suuda universaalteenuseid professionaalselt üle kogu Eesti ära korraldada? Suudame küll.

Mis tähendaks koolide riigistamist...

Miks te nimetate seda riigistamiseks? Kõige rohkem on kooli käekäigust huvitatud lapsevanemate kogukond, sest nemad on otseselt sellega seotud. Rohkem võiks anda otsustamise võimu ja usaldust sellele kogukonnale. Korraldamise puhul – kas meil peab tõesti olema 79 koolivõrku, üks iga omavalitsuse kohta? Me optimeerime ja korraldame Eesti ühistransporti 20 geograafilises punktis. See ei ole tark. Me räägime ju universaalteenustest, mis peavad olema kõigile ühtemoodi tagatud.

Siiski, kas koolid peaksid olema riigi või omavalitsuste hallata?

Defineerige "haldus". Selleks, et tagada universaalteenused – haridus- ja sotsiaalteenused – ei suuda me endale lubada luksust korraldada neid 79 erinevas süsteemis. Oleme ausad, kompetents hariduse korraldamiseks, et kool pakuks tõesti kvaliteetset haridust, on 5000 elanikuga sootsiumis väiksem kui 100 000 või 400 000 või 1,3 miljoni puhul.

Kas peaks üle minema põhimõttele "üks maakond – üks omavalitsus", mõned suuremad linnad lisaks?

Tänased omavalitsuste piirid on tekkinud... peaaegu suvaliselt. Mingid omavalitsusjuhid võtsid vastu [keskvalitsuse pakutud] porgandi ja panid vallad kokku, mingid jonnisid ning [valdade-linnade] suurused on väga erinevad. Et meie väikeses riigis elu mõistlikult korraldada, ei ole vaja universaalteenuste pakkumist killustada 79 erineva omavalitsuse vahel.  1,3 miljonit inimest ja 45 000 ruutkilometrit, aga meie valitseme seda nagu Saksamaad.

Pooled ametnikud võib koondada, nagu pakuvad riigireformi ettepanekutega esinenud ettevõtjad?

Mulle selline probleemi püstitus ei meeldi. Meil on teatud hulk raha, mida suudame ühiskonnalt kokku koguda ilma, et kõrid lõpuni kinni tõmmatakse. Eesmärk ei saa olla inimeste vallandamine, vaid see, et suudame mõistliku [maksu]koorumusega pakkuda ühiskonnas kokkulepitud teenuseid.

Eesti-vene paralleelühiskondade kokkusulatamiseks toetate Eesti ühtset koolimudelit, kus õpivad koos eesti, vene ja teiste emakeeltega lapsed. Tähendab see ainult eestikeelset kooli?

Ei, miks? Niipalju kui olen uuringuid lugenud, siis vaid 10 protsenti venekeelsest elanikkonnast tahab, et nende lapsed õpiksid ainult vene keeles. Valdav enamus tahab, et õpitaks segakeeles. Sellest pole ju kasu, kui õpid küll eesti keelt, aga teise paralleelühiskonnaga – ja meil on paralleelühiskonnad – ei suhtle. Võid rääkida eesti keelt tasemel B1, aga kui ei tea, kust tuleb [filmist "Viimne reliikvia" pärit] tsitaat "Liivimaa parim ratsutaja", siis tegelikult ei saa sa sellest kultuurist aru. Keeleõppest on olulisem, et lapsed kasvavad samas koolimajas...

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Kas me räägime keelekümblusest?

Miks ei võiks samas koolimajas olla klass, kus õpitakse ainult eesti keeles, paralleelklassis 30 protsenti vene keeles, teises paralleelklassis 50 protsenti inglise keeles... Aga need lapsed istuvad samas saalis 1. septembri ja vabariigi aastapäeva aktustel, mängivad koos ühes korv- või jalgpallivõistkonnas, käivad koos kooliekskursioonidel. See pole mõistlik, kui suur osa meie eestlasi ja venelasi puutub omavahel esimest korda tõsisemalt kokku alles kõrgkoolis.

Eesti200 ei taha aktsepteerida seni toiminud poliitilisi vastandumisi. Kesk- ja Reformierakond nagu ka sotsid ja EKRE on ju lepitamatud?

Kõige klassikalisem poliittehnoloogia on vastandumine, kui defineerid end läbi kellelegi vastandumise ja üritad seletada, et kui teie nüüd need teised valite, kukub taevas maa peale. Võibolla on see rumal otsus, aga meie oleme otsustanud, et Eesti200 seda teed ei lähe. Me ei lähe ütlema, et see on loll või too on loll.

Imekena, aga sellist lillelast ei saa enam mängida, kui teist saab erakond.

Aga miks ei saa, äkki saab?

Sest siis küsitakse teilt kui erakonnalt kommentaare ka teiste parteide öeldud mõtetele ja tehtud tegudele.

Seda vastandumise teed on väga kerge minna, aga see on vale tee. Enda tõestamine läbi teiste kritiseerimise on mõneti kõige lihtsam, aga ei vii meid edasi.

Jaanuaris ütlesite intervjuus Äripäevale, et poliitiline maastik Eestis on segi paisatud ja Jumal teab, mis saab järgmistel valimistel. Kas valitsus peaks vahetuma?

Olen suhteliselt kindel, et valitsus tõenäoliselt vahetub isegi siis, kui meie läheme pikale puhkusele. Seda näitavad kõik märgid, kui vaadata tänaseid populaarsusküsitlusi.

Kuidas on poolteist aastat tagasi opositsioonist Stenbocki majja lennanud Keskerakond hakkama saanud?

Absoluutselt kõik Eesti erakonnad, kes on olnud võimu juures viimase 20 aasta jooksul, on teinud Eesti jaoks häid otsuseid, ka Keskerakond. Ma ei lähe sellele liimile, et hakkan neid kritiseerima.

Aga... See pole kellegi süü, vaid paratamatus, et kui oled pikka aega võimu juures, siis tõmbad endale maha palju punaseid jooni, et seda ja toda me põhimõtteliselt ei tee ning lõpuks jääb suhteliselt kitsaks see edasiviiv tee, mida sa ei ole veel punaseks jooninud. Ja kui pead siis tegema koalitsioonivalitsuse, on ühine tee veel kitsam, sest ka teistel on oma punased jooned. Mis kokkuvõttes tähendab, et erakonnad ei taha minna süsteemi päriselt muutma, sest kõik on kuskile punased jooned tõmmanud.

Meil on täna luksus, et meil pole ühtegi punast joont, pole ühtegi teises ajas või teises ruumis antud lubadust, et oleme põhimõtteliselt millegi vastu, aga vahepeal on aeg 20 aasta edasi läinud. 

Kas teie olete samasooliste inimeste kooselu seadustamise poolt või vastu?

Religiooni koht on kirikus ja riigi koht ei ole inimese magamistoas.

Eesti keel pakub vastamiseks ohtralt võimalusi... Kas teie olete surmanuhtluse poolt või vastu?

Mina olen surmanuhtluse vastu.

Ikkagi sain nüüd kätte sõna "vastu", mis näitab, et ka teil on mõni punane joon.

Surmanuhtlus on huvitav filosoofiline küsimus. Kui võtad tüübi, kes ärandab autobussi ja ajab 80 inimest alla, siis on paljude inimeste loogiline kihvatus – mida kuradit... Aga me oleme teinud ühiskonnana kokkuleppe, et kui tahame olla osa Euroopast, siis aktsepteerime põhimõtet, et surmanuhtlust ei kasuta. See on meie valik, kas tahame olla ühel või teisel pool joont.

Kas Eesti riigieelarve peab olema iga hinna eest tasakaalus?

Võtmesõna on "iga hinna eest". Iga hinna eest ei pea. Kas me peaksime jooksvate kulutustega üle jõu elama? Kindlasti mitte. Eestlaste geenidesse on emapiimaga sisse söödetud, et võlg on võõra oma. Eestlastele ei meeldi võlgu elada ja statistika järgi oleme kogu Euroopas üksikisikute tasemel vist lausa kõige paremad võlgade tagasimaksjad.

Aga, kui on vaja teha mingid suured asjad ära, siis selle nimel võib võlgu võtta.

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Niisiis võiks Eesti võtta laenu, et ehitada neljarealisteks maanteed Tallinnast Tartusse, Narva, Pärnusse?

Näiteks. Jah.

Aga ega küsimus ole ainult asfaldis ja betoonis. Küsimus on ka näiteks kaitseinvesteeringutes. Kui meil on vaja luua mingi kaitsevõimekus ja on olemas sisemine suutlikkus see investeering "ära süüa", sest see poleks ju ainult raua või lõhkemoona ostmine, peavad olema ka treenitud inimesed, kes seda kasutada oskavad. Selle nimel võiks [laenu] võtta.

Samamoodi on mingite põhimõtteliste reformidega. Kui näiteks tekib otsus, et tuleb kaks aastat kogu haridussüsteemile rohkem kulutada ja tänu sellele saame viie aasta pärast milleski hüppelise tõusu – selle jaoks võib absoluutselt laenu võtta.

Kas riigiettevõtted võiks erastada?

See on laiem küsimus. Kui oleks minu otsustada, viiksin kõigist riigiettevõtetest – igast ühest – vähemalt 25 protsenti börsile. Alguses.

Esiteks, tänu avalikule tähelepanule ja läbipaistvusnõuetele võtab see suuresti maha korruptsioonihirmu ning tekitab rahva seas rohkemat usaldust. Teiseks aitab see käima tõmmata meie kapitaliturgu.

Eestis on – julgen arvata – Euroopas üks kõige halvemini arenenud kapitaliturg. Igasugune kapital, mis ei ole laen, et ettevõtetele pigem raskesti kättesaadav. Järjest rohkem ettevõtteid on pigem vähese varaga, pigem teenustele suunatud ja klassikalises mõttes pole neil tagatisi, mida pankadele anda. Nende võime pangast laenu võtta järjest kahaneb. Kokkuvõttes on riigid, kus kapitaliturg korralikult ei toimi, on teistega halvemas seisus.

Kui Soome ja Eesti võrdsed ettevõtted tahavad osta Saksa ettevõtet, siis kõikide parameetrite samaks jäädes, Soome ettevõttele on kapitali hind soodsam. Igal juhul on tal meie ees eelis. Siin me hakkamegi maha jääma. Mina usun, et kapitalil on rahvus ja Eestil on vaja tegeleda süstemaatiliselt sellega, et meil tekkiks rohkem rahvuslikku kapitali. Muidu ei ole meil võimekust teisi majandusi kokku osta.

Kas Selverist peaks saama osta aspiriini ja silmatilku?

Ooh... (Naerab) Ma ei tea.

Kas pensioni II sammas tuleks senisel kujul kaotada?

Ei. Pensioni II sammas kui nähtus on hea mõte. Pigem esitaksin küsimuse, kuidas luua olukord, kus vähemalt 50 protsenti sellest rahast oleks investeeritud Eestisse. Mina ei näe tulevikus olukorda, kus Eesti majandusel ei lähe hästi, aga Eesti pensionäril läheb hästi. See poleks võimalik.

Pensionifondid on paljudes riikides rahvusliku kapitali alus, mis annab oma majandusele minimaalse vajaliku stabiilsuse ja pikaajalise vaate.

Meie pensionifondide raha on Eestist väljas.

Jah, sest kunagi tehtud regulatsioonid ei loo ei porgandi ega kaikaga motivatsiooni – nüüd on küll asi natuke paremaks läinud – seda raha Eestis investeerida. Mingil hetkel oli 95 protsenti meie pensionifondide rahast Eestist väljas. Saksamaal, minu teada, on 92 protsenti Saksamaal. See ongi pikaajaline rahvuslik kapital, millele nad oma majandust ehitavad.

Kui mõelda järgmisele majanduskriisile, mis millalgi tuleb, on Eesti üks esimesi kohti, kust tõmmatakse investeeringud välja. Meil on väike, avatud majandus, mis põhineb suuresti väliskapitalil ja paljudele investoritele oleme endiselt riskitsoon. Kui siit kapital välja tõmmatakse, on Eesti majandusel hing kinni. Majanduskriis pole ju midagi muud kui kapitali puudus. Võidavad need, kes siis omavad paremat ligipääsu kapitalile. Näiteks Poola seilas viimasest majanduskriisist läbi ilma kukkumiseta, vaid väikese jõnksuga, sest neil oli rõhuv enamus pensionifondide rahast investeeritud riigi-poolse sunniga Poolasse.

Ei ole kindel, kas sund on kõige õigem lähenemine, pigem tuleks koos pensionifondidega mõelda, kuidas anda neile motivatsioon Eestisse investeerida, olgu see hooldustasude diferentseerimisega või kuidas iganes.

Mida arvate ideest tõsta 100 eurot pensioni?

See ei lahenda Eesti pikaajalisi ja suuri probleeme. Aga jällegi – las kõigil erakondadel olla oma ideed ja meie neid ei kritiseeri.

Ma ei nimetanud Keskerakonna nime selle idee juures.

Nii palju ma ajalehti loen, et selle sideme suudan luua.

Priit Alamäe. Autor: Priit Mürk

Kui hea on Euroopa Liidu konkurentsivõime?

Ei ole väga hea. [Prantsusmaa president] Emmanuel Macron ütles ühes kõnes, et Euroopa Liidu suurimad ettevõtted on maailma mõistes liiga väikesed. Meil ei ole mastaapi konkureerida Hiina või USA ettevõtetega. Jõuan tagasi kapitali hinna juurde. Näitlikult: kas Microsoft ostab ära SAP-i, Euroopa suurima tarkvarafirma või vastupidi, sõltub lõpuks sellest, kummal on odavam kapitali hind. Mida suurem sa oled, seda parem see on sul. Ja Euroopa Liidus on endiselt keeruline üle piiride äri teha. Kui hakkad USA-s äri tegema, on sul samas keeles rääkiv 350 miljoni inimega turg. Eesti turg kui nähtus on globaalses mõttes olematu.

Kui vaatad Euroopat, siis ei ole seal praegu väga palju rõõmustavat. Poliitiline veelahe, mis on tekkimas nn vana-Euroopa ja Visegradi vahel... Kaklus ja erinevad arusaamad immigratsiooni ümber... Ei ole head trendid.

Kas Saksamaa käitus õigesti, kui lubas kõik põgenikud riiki?

Minu arvates mitte. Euroopas liikus valitsev eliit viimase 20-25 aasta jooksul tugevalt liberaalsuse suunas. Aga rahvas ei liikunud nii palju. Praegused AfD-d on tugev reaktsioon sellele, et rahvas jäi keskele pidama, ei tahtnud nii kaugele liberaalsuse poole liikuda. Ei Saksa rahvas ega ülejäänud Euroopa olnud selle tere-tulemast-kultuuri jaoks valmis.

Kas Eesti vajab NATO liitlaste alalist kohalolekut?

Ja.

Kas Trump ajab õiget asja?

Oleneb, kelle jaoks. Siin on huvitav allhoovus, mis puudutab NATO liitlaste võimekust ja Trumpi soovi, et teised investeeriksid rohkem ühisesse kaitsesse. Eestile on need positiivsed arutelud, sest mida rohkem panustavad kõik meie NATO liitlased, seda parem. Ma ei usu, et Trump hakkaks artikkel 5 taganema. Kui aga tänu tema survele NATO üldine kaitsevõime paraneb, siis see on hea.

Mis ei ole kindlasti hea – et ebakindlus maailmas suureneb.

Ka Atlandi-ülene side nõrgeneb, et mitte öelda mõraneb, ja selles on Trumpil oma roll.

See ei ole kindlasti hea. Igasugune lisanduv ebastabiilsus niigi ebastabiilses maailmas ei ole meile hea. Pikas perspektiivis ka Ameerika Ühendriikidele.

Ennist tsiteerisite president Macroni. Kas tema on üks Eesti200 eeskujusid?

Võibolla selles mõttes, et tema [En Marche!] oli minu teada esimene liikumine Euroopas, kes ei kukkunud klassikalisse maailmavaate-poliitikasse. Ka meil ei ole vaja religioosset poliitikat, vaid hajaasustuses elava 1,3 miljoni inimese elu mõistlikult korraldada ja luua neile uusi võimalusi.

Kelles näeb Eesti200 enda võimalike liitlasi tulevases parlamendis? Reformierakonnas... Keskerakonnas...

Keskerakond on teinud otsuseid, mida neli aastat tagasi poleks neilt keegi oodanud. Võta või NATO siinoleku tugevdamine. Ehk siis – kõigil on potentsiaali teha Eestile häid otsuseid.

Iga kord on valimiste eel paratamatu kiusatus tulla välja kolme- või kahesõnaliste loosungitega ja kalibreerida oma sõnumid väga täpselt fookusgrupi uuringute järgi. Teine suur kiusatus on minna klassikalise vastandumise teed. Eks edasine sõltub sellestki, kas erakonnad suudavad neile kiusatustele vastu panna.

Kas Eesti200 on riigikogu järgmises koosseisus?

(Paus) Sügis – oktoober, pluss või miinus – näitab. Siis oskame öelda, kas ei või jah. Praegu oleme alles pinda kraapinud, kuigi meie Facebooki grupis on juba 1200 liiget. Seega räägime asjadest, mis inimesi tegelikult puudutavad, sest inimesed tahavad kaugemale mõelda, et kuidas me siin 20 aasta pärast elame.

Priit Alamäe ja Toomas Sildam. Autor: Priit Mürk

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: