Tarand rääkis intervjuus veel valdkondadest, milles ta võiks valimistel sotside programmi panustada ja tselluloositehase rajamise võimalikkusest Eestis.

Kas te olete oma kampaaniaga juba alustanud?

Ei, sest mind lähtun põhiseadusest. Kõigepealt kuulutab vabariigi president valimised välja. Seejärel toimetavad erakonnad oma nimekirjad valimiskomisjonile ja seejärel on põhiseaduse loojad mõelnud, et soovijad tegelevad kampaaniaga, mitte ei risusta permanentse poliitplägaga kodanike igapäevast keskkonda.

Aga kas te mingisugused ettevalmistusi valimiskampaaniaks olete teinud?

Noh, nagu ikka talumees sügisel salve tahab ju mingit vilja panna. Selles mõttes muidugi mõtlema peab, sest kampaania on ju eelkõige mõtete ja ideede kõrvutamine ja mitte niivõrd mateeria kodanikele jagamine. Mõtteid peab korrastama, jah.

Millised on teile olulised Pärnu piirkonnaga seotud teemad, mida te soovite riigikogu valimiste kampaania ajal käsitleda?

Seda ma kavatsen kuulata justnimelt selle kampaania ajal Pärnu inimeste käest, et mismoodi nemad maailma asju mõistavad, käsitlevad ja milliseid muutusi nad soovivad. Seda nad võtaks sisendina kohalikelt inimestelt.

Aga ma rõhutan, et riigikogu valimised ei ole mingisugune regioonide iludusvõistlus ja riigikogu ei valita mitte selleks, et Pärnu, Võru või Narva inimestel oleks mingi vetoõigus või monopoolne õigus kehtestada oma soove Eesti riigi soovile. Riigikogu valimised on siiski Eesti Vabariigi tuleviku käsitlemise instrument.

Täpselt samamoodi nagu Euroopa Parlamendi valimised ei ole selleks, et Holland, Kreeka või Portugal saab oma tahtmise läbi, vaid kodanike valitud esindajad peavad tegema Euroopa Liidule vastuvõetavaid ja teostatavaid otsuseid.

Kas te saate sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi koostamisel ka kuskil töögrupis kaasa rääkida? Anda sisendit mingites teemades või valdkondades? Millises valdkonnas te võiksite nõu anda?

Need on keskkonnapoliitika ja selle erinevad väljundid - energia, looduskaitse jne.

Teiseks, sellise ühiskondliku sidususe, mida me tunneme sotsiaalse sidususe all. Aga puudega inimesed ja inimesed, kes ühel või teisel põhjusel on nõrgemas positsioonis või kes ei saa enda potentsiaali mingite piirajate tõttu realiseerida. See probleemistik võiks olla mulle lähedane.

Ja kolmandaks, Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika asju tean ma une pealt. Ja praeguse kogemuse pealt, kui soovitakse, võin ma midagi Euroopa eelarve järgmisest raamistikust teada, mis võib valimistel vajalik olla.

Kui keskkonnast rääkida, siis teil on kindlasti selge seisukoht seoses tselluloositehase võimaliku rajamisega Saarde valda?

Ei, veel ei ole. See uudis tuli mõni päev tagasi ja ma ei ole saanud aega süveneda, et mida seal plaanitakse. See tuli paralleelselt uudisega, et valitsus pikendas selle planeeringu lõpetamise seaduse tähtaega. Sellest ma järeldan, et teine raund tselluloositehase võimaliku asukoha üle on käivitunud.

Ma kindlasti kujundan oma seisukoha, olgu see Saarde vald või Viru-Nigula või mis seal veel kõik on nimetatud. Ma ei jäta kasutamata võimalust kohtuda nii riigimetsa kui ka erametsa omanike ja võimalike töösturitega. Ma arvan, et see on mul novembri keskpaigaks üsna selge.

Kuhu iganes seda tehast rajada ei plaanita, kas eriplaneeringu käigus oleks otstarbekas uuringud lõpuni viia või on ikkagi kohalike elanike valju vastuseisu korral mõistlik sellele pidurit tõmmata?

Siin on selline dilemma, et kui me suhtume asjasse demokraatia võtmes, siis loomulikult loovad hääled. Aga kui me lähtume sellest, et iga üksik indiviid ei pruugi tänapäeva maailmas olla kõikides küsimustes kõige kompetentsem ja tuleb põhineda usaldusele, kas teaduse või poliitiliste juhtide vastu, siis jõuame me sinna, et referendumile panna Einsteini relatiivsusteooria valemit ei ole eriti mõtekas, sest ei saa eeldada, et kõik inimesed saavad sellest aru. Samas demokraatlik protsess nõuab, et ka sellised asjad on referendumil, sest iga inimese hääl loeb. Nii et sinna tasakaalupunkti leida ongi poliitiliste liidrite ülesanne.

Kus teie seda tasakaalupunkti näete?

Selle kohta on üks Eesti vanasõna. Hundid peavad olema söönud, aga lambad peavad olema terved.

See tähendab siis ikkagi seda, et eelkõige tuleks kuulata rahva häält?

Tuleb kuulata, aga samas peaks rahvale andma ka mõtteainet. Neid alternatiive, riske, võimalikke kasusid ja kahjusid peab ühiselt hindama. Ja nagu koolis õpilaste grupitöös - see ei ole nii, et keegi pistab kisama ja siis kõik kisavad koos ühest lihtlausest koosnevaid Twitteri lauseid.

Arutelu on pikemate tekstide lugemise ja analüüsimise protsess. See ei ole lihtne ja kindlasti on täidetud emotsionaalse pingega, aga emotsioon on inimesele omane. Aga teiselt poolt on inimesele ka ratsionaalsus omane. Ja ma usun, et lõppkokkuvõttes on keskkonnaargumendid kõige suurema kaaluga.

Kas te Euroopa Parlamenti kandideerimise osas olete jõudnud selgusele?

Selgus on olemas ja see seisneb selles, et kui jääb kehtima niinimetatud spitzenkandidaatide protseduur ja rõhuasetus sellele, et volinikud Euroopa Komisjoni tekiksid rahva mandaadiga valitud isikute hulgast, siis minu eesmärk saada volinikuks ei näe muud võimalust ette, et ma pean kandideerima.

Riigikokku minek oleks teie jaoks siis teisejärguline eesmärk?

Ma ei ütleks niimoodi, ta on justnimelt esmajärguline, kuna riigikokku minek juhtub ajaliselt enne. Riigikokku tuleb ka minna, sest selleks, et luua tingimusi Eesti demokraatliku vabariigi heaks funktioneerimiseks, arvan ma, et ma pean selle 101 hulgas ka olema.

Kas pärast 2019. aasta kevadet näeksite end pigem töötamas volinikuna Euroopas või riigikogu saadikuna Eestis?

See kõik sõltub sellest, mis tulemused valimised annavad. Kui tulemused on edukad, siis minusugune vana hunt pigistab neist välja maksimaalselt kasuliku, aga mitte minu jaoks üksi, vaid ikka teiste jaoks ka. Neid otsuseid tuleb teha siis kui tulemused on käes.