Justiitsministeerium jaotab elatisvõlglased mõtteliselt kaheks. Ühtede jaoks on väljamõistetud elatisraha liialt suur, teistel raha küll on, aga maksta ikkagi ei taha. Esimeste tarbeks tuli ministeerium suvel välja mõtetega, kuidas elatisraha paremini, ehk ka õiglasemalt arvutada. Täpsemalt räägiti niinimetatud elatiskalkulaatorist, mis võtaks arvesse last kasvatava vanema sissetulekut, laste arvu ja laste vanust ning samuti seda, kui tihti elab laps kummagi vanema juures, aga ka peretoetusi. Kohtunikud rääkisid, et läinud nädalal toimunud koosolekuks oli ministeerium kalkulaatorimõttest loobunud. ERR küsis eelnõu kohta justiitsminister Urmas Reinsalult.

Missugused siis uued mõtted on?

Selle arutelu pinnalt jäi kõlama hoiak, et säilima peab üks eelduslik summa, mis oleks tõendamiskoormuse vaba. See ei saa kindlasti olema pool lapse toimetuleku piirist ehk 84 eurot, vaid me viime läbi uuringu, kui palju see tulevikus võiks olla. Näidata võiks see just keskmisele lapsele igakuiselt kuluva raha määra. Teisalt me jätkame tööd ka kalkulaatoriga, mis arvestaks kõiki neid erinevaid asjaolusid.

Aga kui see valem kord valmis saab, kui suure osa laste jaoks elatisraha tänasega võrreldes kasvab, kui paljudel väheneb ja kui paljudele see samaks jääb?

Praegu on väga vähestel juhtudel määratud miinimumist suurem elatisraha. Ma usun, et nende osakaal võib kasvada, tulenevalt kohustatud vanema majanduslikust võimekusest. Mis puudutab vanemaid, kel on kohustus ülal pidada mitmeid lapsi, räägime siin kolmest või enamast, siis ma arvan, et ühe lapse kohta võib see kohustus väheneda. Aga mis puudutab lõviosa, siis on küsimus just selles, milliseks kujuneb uuring, mis puudutab lapse tegelikku ülalpidamiskulu.

Äsja said seaduseelnõuks mõtted, kuidas seada elatisvõlgnikele rangemad sunnimeetmed. Eestis on üle 9000 võlgniku, kes pole valmis ka pärast kohtuotsust oma võlgu tasuma. Mis te arvate, kui paljud neist oma passist ilma võiks jääda?

Ma arvan, et riik peaks eelistama heas mõttes nügimist, et saavutada väiksema survestamisega seda, et inimesed oma kohustusi täidaksid. Kas see on üks või sada inimest, eks seda praktika näitab.

Aga mingisugune mõjuanalüüs peaks ju eelnõuga kaasas käima?

See ei ole niisama mehhanism, et 9000 inimese passi ei pikendata. Ma arvan, et neid juhtumeid võib olla kümnetes. Ja see abinõu on tõhus just nendel juhtudel, kui inimene elab kuskil teisel pool maakera. Sel puhul on kohtutäituril väga keeruline saavutada inimese kohustuste täitmist. Aga kui ta nüüd ei taha valepassiga tegutseda, siis peab ta riigiasutustega ühendust võtma. Ja siis ei ole küsimus, et ta jääb eluks ajaks passituks. Ole hea, maksa oma kohustus ära ja kõnni passiga ringi nagu mees muiste.

Passist ilmajäämine mõjutab ka neid, kes soovivad näiteks Venemaale reisida. Kas te sellist ohtu ei näe, et tänased halli passi omanikud piirangust pääsemiseks Vene kodakondsuse võtavad?

Ma ei välista, et mõni unikaalne inimene, selleks, et mitte täita oma kohustust lapse ees, võtab hoopis Vene kodakondsuse. Siis peaks see pahameel ikka väga suur olema. Aga ma arvan, et inimesele on kõige arukam täita see kohustus ära ja mitte hakata kodakondsusega manipuleerima.

Eelnõu järgi peaks politsei appi tulema, et võlgnikult kätte saada sõidukeid, millele kohtutäitur on seadnud keelumärke. Eestis on ligi 15 000 keelumärkega sõidukit, neist elatisvõla tõttu on märge umbes 1800 sõidukil. Kuidas politsei appi saab tulla?

Teoorias peakski see sõiduk saama ära võetud, aga seni pole praktilist jõuhooba, kuidas see rakenduks. Ta näeks välja nõnda, et kui politsei oma kontrollreidide käigus tuvastab, et sõiduk on seal registris, siis ta laseb sõiduki teisaldada. Hiljem sõiduk võõrandatakse või kui inimene oma kohustuse täidab, saab ta oma limusiini uuesti kätte.

Varem oli justiitsministeeriumil ka mõte, et kui inimene näiteks kasiinos võidab, siis peab kasiino kontrollima ega võitja elatisvõlgnik pole ning kui on, siis tuleks summa väljamaksmisest keelduda ja sellest hoopis kohtutäiturile teada anda. Sama lugu oleks, kui võlgnik midagi pandimajja viib. Nüüd, seaduseelnõus on seatud 5000 euro piir ehk väiksema summa saab võlgnik ikkagi kätte. Miks nii?

Kooskõlastamisel juhtisid mitmed institutsioonid tähelepanu, et asjadel peab olema mingi mõistlik halduskoormus. Liiga väikeste asjade puhul läheks asi menetlevatele kontoritele liialt keeruliseks. Selleks, et saaks eelnõuga edasi minna, saavutasime niisuguse kokkuleppe. Ja ma eelistan alati astuda samm edasi, mitte jätta see üldse astumata. Eks siis riigikogus saab arutada, kui suur see mõistlik summa oleks.

Hoopis ära on eelnõust kadunud kohtutäituri võimalus nõuda elatisraha sisse võlgniku tööandjalt. Seda juhul, kui kohtutäituri hinnangul makstakse võlgnikule osa palgast mustalt. Miks te sellest plaanist loobusite?

See ei saavutanud kooskõlastusringil kriitilist toetust. Jäägu siis mingid asjad ka tulevikuks varna võtta. Poleemika tekkis selle üle, et kas selle tegeliku palga hindamine on kohtutäiturile liialt ulatuslik pädevus. Ministeeriumi algne veendumus oli, et see ei ole liiga ulatuslik. Aga taas, eelnõu kui terviku rakendamise huvides, jäägu see mõte siis tallele.

Elatisvõlgnike sunnimeetmed peaks eelnõu järgi rakenduma 2021. aastal. Aga millal me saame teada, missuguse valemi alusel ja missugusest baassummast lähtuvalt hakatakse elatise suurust välja arvutama?

Me peame mõistma, et see on äärmiselt tundlik teema ja puudutab kümnete tuhandete inimeste võimet oma laste eest hoolitseda. Päris kindel on see, et siin on ka väga vastandlikud vaated. Me püüame leida kõigepealt sotsiaalteaduslikult adekvaadse nägemuse, mis puudutab keskmist lapse ülalpidamisele kuluvat raha ja selle pinnalt pakkuda arutamiseks välja ka mudeli.

Praegu on seatud nii, et kui võlgnik elatist maksma ei nõustu, tasub riik tema eest kuni 100 eurot kuus. Aga miks ei võiks riik kogu elatist ise ära maksta ja seda siis inimeselt sisse nõuda. Riigil on ju rohkem võimalusi ja ka kauem aega oodata?

See on üks tõsine asjaolu, mis on esile kerkinud. Eeldus, kuidas see süsteem elatisabi fondi puhul paika pandi, oli see, et see fond käivitub võimalikult kiiresti ja vanem saab raha kätte. Aga tegelikult on kerkinud mitmeid menetluslikke probleeme, kus asjad on jäänud toppama. Ühel drastilisel juhul on üle aasta tegeletud nende vaidlustega. Ja siin me tahame, et see menetlus toimuks kiiremini. Aga kindlasti ma ei välista, et esile võib kerkida ettepanek seda elatisabi fondi summat suurendada. Omal ajal, kui need 100 eurot määrati, oli see poliitiline kompromiss, millel tõsiteaduslikku põhjendust pole.