Kui ebademokraatlikule valitsejale liigselt survet avaldada, on tal väljaspool demokraatlikke riike võimalikke liitlasi küll, kes teda rõõmuga nõus enda hulka vastu võtma. Kui survet üldse mitte avaldada, on valitseja rahumeeli ebademokraatlik edasi, leides põhjendatult, et Lääneriikides seni kehtinud ühised mängureeglid on nõrkadele. Tee nende kahe halva variandi vahel on kitsas ning raske.

USA välisministril Pompeol oli vaja üheaegselt keelitada NATO liiget Ungarit mitte liialt Venemaa ja Hiinaga sõbrustama ning samal ajal teha selgeks, et valimisseaduse ümberkirjutamine, kohtutelt sõltumatuse äravõtmine, vaba ajakirjanduse riigipropagandaks ümberkujundamine ning Kesk-Euroopa Ülikooli Budapestist minema ajamine ühele demokraatlikule riigile tegelikult ei sobi.

"Me ei tohi lasta Putinil lüüa kiilu NATO liitlaste vahele. Ungarlased teavad oma ajaloost liigagi hästi, et autoritaarne Venemaa pole iialgi vabaduse ja väiksemate rahvaste suveräänsuse sõber," rõhutas Pompeo Budapestis. "Venemaa ei ole ainus jõud, kes siinkandis vabadust õõnestada tahab. Ma kõnelesid Peter Szijjartoga täna ka, kui ohtlik on lasta Hiinal Ungarisse sillapea rajada. Me rääkisime avameelselt, kuidas selle teemaga üheskoos edasi tegeleda."

Pompeo missiooni raskendas veelgi USA enda keerulise iseloomuga president Donald Trump, kes on näiteks oluliselt vähendanud nende programmide rahastamist, millega Ungari vaba ajakirjandust aidata saaks.

Esialgu on muidugi vara väita, nagu oleks Pompeo visiit täiesti aia taha läinud, kuid sellele viitavaid märke on siiski palju. Näiteks Ungari välisministri vastus Pompeo kriitikale, millest selgub, et Ungaril jääb õigust ülegi.

"Mis puudutab Venemaad, siis rääkisin ma ministrile sellest erakordsest silmakirjalikkusest ja poliitkorrektsusest Euroopa poliitikalaval selles osas, sest vaadake, need pole ungarlased, need pole Kesk-Euroopa energiakompaniid, kes valmistavad ette ja ehitavad Nord Stream 2 koos Gazpromiga. See ei ole Ungari peaminister [Viktor Orban], keda superstaarina kutsuti Peterburi majandusfoorumile, vaid see oli Prantsusmaa president [Emmanule Macron]," lausus Ungari välisminister Szijjarto.

Poliitikavaatlejad ongi juba tähelepanu juhtinud, et jõuetus demokraatia teelt kõrvale kalduvate riikidega suhtlemisel on USA jaoks juba krooniliseks probleemiks muutunud ning siin ei saa sugugi näpuga näidata ainult nende riikide pihta, vaid pigem viitab see ohtlikele nõrkustele USA enda süsteemis.

Ungarist rääkides pole aga USA välisminister sugugi ainuke, kes selle riigi kohta südametäiega halvasti on öelnud.

"Ma arvan, et Fideszi valijad on uhked ungarlased, keda nende juhid on eksitanud uskuma, et kõikjal on vaenlased. Ma arvan, et olulisim, mida me Ungari ühiskonna heaks teha saame, on saada üle sellest teiste foobiast. See ei tee Ungarit tugevaks, see teeb Ungari nõrgaks," arvas näiteks Euroopa Komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans.

Raske on aga uskuda, et sellistest avaldustest mingit kasu tõuseb, sest kui USA-st tõusva kriitika peale Ungari veel kuidagi reageerib, siis Euroopa riikide, veel enam aga Euroopa Liidu institutsoonide omale, vaatab ta juba puht põhimõtte pärast läbi sõrmede.