Ameerika Ühendriigid vaatavad maailma läbi kolme suure prisma - üks on Aasia Vaikse ookeani piirkond, teine on Lähis-Ida ja Euroopa ning kolmas on NATO ja Venemaa jõudude vahekord.

Aastaid Venemaa ja Nõukogude Liidu kaitsevõimekust analüüsinud Michael Kofmani sõnul kaalub USA praegu riske seoses taandumisega Lähis-Idast, et suunata rohkem tähelepanu Venemaale, aga eelkõige Hiinale.

"Kui räägime suurjõudude konkurentsist, siis näeme Venemaad ja Hiinat erinevalt. Hiinat näeme kui pikaajalisemat, strateegilist, globaalset väljakutsujat, kuid Venemaad pigem kui revisionistlikku riiki ehk siis hoopis teisiti kui Hiinat. USA pingutab, kindlustamaks, et ajal, kui võistlus Venemaa ja Hiinaga ägeneb, seda nii eri väljadel ja eri põhjustel, ning vastasseisu iseloom on täiesti erinev, et see ei tõukaks neid kaht riiki ühte meeskonda. Tõde on see, et suured jõud ei ole kunagi loomulikud liitlased, seega, kui nad koonduvad, siis tüüpiliselt pigem ühise ohu vastu. Seega on USA strateegilise poliitika kogukonna eesmärk kindlustada, et kui need riigid reageerivad vastasseisudele, siis nad ei looks ühist meeskonda. Samas on suuresti ebatõenäoline, et igasugune poliitiline joondus Hiina ja Venemaa vahel tähendaks liitlassuhet või midagi tihedamat," rääkis Woodrow Wilsoni Rahvusvahelise Instituudi ekspert Michael Kofman.

USA mõttekoja Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse vanemteadur Brian Whitmore lisas, et tegu on pigem ajutise nähtusega ja kunagi pole kogetud kestvat Hiina-Vene allianssi. "Kumbki neist ei taha olla väiksem pool. Mida Venemaa nüüd teeb, ma ei tea, kuid arvan, et moodustab ajutise liidu Hiinaga lootes, et Lääs näeb Hiinat suurema ohuna ning otsib rahu Venemaaga. Lõpuks ütleb Lääs, et peame moodustama meeskonna Venemaaga, et võidelda Hiinaga. "Las neil olla mõjusfäär endise Nõukogude Liidu alal", see on ju ka Venemaa lõppeesmärk. Nad tahavad impeeriumit tagasi. Nad tahavad suurjõu staatust ja moodustada suurjõudude rahutasakaalu, et saada tagasi "Vene maad".

Küsimusele, mis juhtub Baltimaade või Poolaga, vastas Whitmore järgnevalt: "Esimene sihtmärk on alati Ukraina. Iga Venemaa impeeriumiprojekt algab Ukrainaga. Teine ajaloo õppetund on see, et ükski Venemaa impeeriumiprojekt ei lõpe Ukrainaga. Peame hoidma jalga maas Ukrainas, kuid kui see riik läheb, siis hakkaksin muretsema, mis saab endise Nõukogude impeeriumi aladest."

Ameerika Ühendriigid otsustasid alustada lahkumist Venemaaga sõlmitud keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingust (INF), sest Moskva on seda rikkunud juba seitse aastat. Kofmani arvates saab leppest välja astudes hakata arendama ja investeerima uutesse tulevikutehnoloogiatesse ning mitte maapõhistesse süsteemidesse, vaid õhu- ja mereplatvormidesse. Seda, et Washington tahaks luua uue INF-leppe, milles oleksid osalised ka näiteks Hiina või Iraan ja teised riigid, ta ei usu.

"Pean seda väga ebatõenäoliseks. Enamus maailmast peab leppima tõsiasjaga, et siseneme aega, kus pole sisulist relvastuskontrolli. Strateegiline tuumarelvalepe ehk uus START-lepe Venemaa ja USA vahel lahtub samuti 2020. aastatel. On suur tõenäosus, et seda ei uuendata või pikendata. Me ilmselt suundume suurjõudude vahelisse struktureerimata ja piirideta võistlusesse, mis toimus Külma sõja algusaegadel 1950.-60. aastatel. Näen väga väikest võimalust sellise leppe loomiseks ja seda kahel põhjusel. Hiina on teinud selgeks, et neil puudub igasugune huvi relvastuskontrolli vastu ning mitmepoolse leppe vastu USA-Hiina-Venemaa vahel. Venemaa on sõjalises operatsioonilises mõistes näinud, et neil on palju mõistlikum olla leppest väljaspool kui et seda järgida. Nad on selle valiku alateadlikult teinud ning nad on seda teed mööda käinud juba seitse aastat," lausus Kofman.

Whitmore'i sõnul on Venemaa allakäigukursil liikuv jõud, mis proovib oma suunda eri vahendeid kasutades muuta ning see on ohtlik. "Praegu toimub kahe väärtussüsteemi kokkupõrge, mis pole nagu Külmal sõjal, kus oli kaks hermeetiliselt suletud süsteemi kastis, vaid see on integreerunud globaliseerumise tagajärjel. 1990. aastatel olime Läänes naiivselt optimistlikud ja tundsime, et kui Venemaa on Läänega lõimunud ja on saanud osaks maailma majandusest, siis nad võtavad vastu meie väärtused. Kuid juhtus vastupidi. Neil õnnestus levitada oma sistema't Läände. See on kokkupõrge, milles võitleme. Mõnes kohas väljendub see sõjaliselt nagu Ukraina, kuid üldisemalt on see varjus sõda, kus relvadeks on korruptsioon, organiseeritud kuritegevus, relvastatud rahastamine, kaasinvesteeringud. Nad kasutasid rahapesu, et õõnestada meie süsteemi ja väärtusi. See jääb tihti kõrvale võltsuudiste ja desinformatsiooni aruteludes. Need ei toimu kuskil vaakumis. Venemaa desinformatsioon toimub laiaulatuslikus tumedas musta rahaga ökosüsteemis ning need on kõik relvad mitte otseses sõjas."

Külma sõja aega meenutatakse ikka relvastuse võidujooksuna, millesse me taas sattunud ei ole, on Michael Kofman veendunud.

"Me pole päris relvastuse võidujooksus. See on väljend julgeolekudilemma kirjeldamiseks - üks pool näeb teise sõjalisi investeeringuid fundamentaalse ohuna ning usub, et ainus loogiline lahendus on ehitada oma sõjalist võimekust. Julgeolekudilemma relvastuse võidujooksus areneb üha tõenäolisemalt Vaikse ookeani Aasia piirkonnas USA ja Hiina vahel. Mõlemad riigid vaatavad üksteist nii väga lihtsal põhjusel. On selge, et Hiina tõuseb klassikalise suure jõuna ja tema esimene eesmärk on muutuda domineerivaks sõjaliseks jõuks oma regioonis ning lükata USA sealt välja, kus aga on Hiina naaberriigid, kellel on Ühendriikidega lepingutega seotud kohustused. See on fundamentaalselt vastuvõetamatu lähenemise strateegia meie jaoks. Praegu on see nullsumma tegevus, vähemalt konventsionaalses relvastuse võidujooksus. Kuid see ei ole päris nii Venemaaga. Me ei naase võidujooksu. On võimalik, et alustame seda, kuid praeguse seisuga pole seda näha," sõnas Kofman.