Kuigi alguses tahtis EKRE ministrikohti vähendada, jagasid valitsusliitu moodustavad Keskerakond, rahvuskonservatiivid ja Isamaa lõpuks ikkagi 15 portfelli. Täpselt sama palju on ka praeguses valitsuses. Ent järgmises kabinetis pole enam ettevõtluse- ja infotehnoloogia ministrit, on välismajanduse minister, ei ole kahte sotsiaalvaldkonna ministrit, on ainult üks, kuid tekib rahvastikuministri koht, alles jääb riigihalduse minister rahandusministeeriumis.

Keskerakond

on oma viie valitsusportfelliga Eestile käe peale pannud.

Peaminister kui valitsusjuht katab oma rahvusvahelise tegevusega ka välis- ja julgeolekupoliitika valdkonna.

Majandus- ja taristuminister hoiab maakondlikku tasuta ühistransporti, korraldab tee-ehitust ja hoolitseb, et Rail Baltic edasi liigub, lisaks kõik ettevõtlusega seonduv.

Haridusminister nagu ka sotsiaalminister ulatuvad pea kõigisse kodudesse. Pealegi tähendab haridus ka venekeelseid koole ja Keskerakonna valijabaasile mõeldes on ülioluline, et kas ja millal toimub nende koolide üleminek eestikeelsele õppele. Sotsiaalkaitse- ning tervise- ja tööministrite portfellide liitmisest saab ühe suurema seljakotiga ehk vastutusvaldkonnaga sotsiaalminister, kes jõuab vaat et igapäevaselt oma teemadega avalikkuse ette.

Riigihalduse minister peaks olema sillaks Tallinna ja maakondade vahel, et aidata Keskerakonnal tagasi saada EKRE-sse kaldunud Lääne-, Kesk- ja Kagu-Eesti valijad.

Keskerakond üllatas, et tõi Stenbocki maja ülemvalvuri Tanel Kiigi sotsiaalministriks. Kõik olid kindlad, et sinna läheb Jaak Aab, kes on olnud nii sotsiaalminister kui ka riigihalduse minister.

See oli pikalt aimatav, et Taavi Aas saab majandus- ja kommunikatsiooniministriks nii kui oli selge, et Kadri Simson ei soovi sellel kohal jätkata, sest tahab tööle minna Euroopa Komisjoni volinikuks.

Uustulnukas EKRE

saab ministrikohtade saagi üle ainult enesekindlat rõõmu tunda.

Rahandusminister ja siseminister on ametikohad, mida tahaks iga valitsuserakond. EKRE puhul on vaid üks konks – nende juhid on ilmutanud ametnike suhtes umbusku, pidades neid osaks süvariigist, mida olevat olnud tunda isegi võimukõnelustele ekspertidena kutsutud rahandusministeeriumi ametnike puhul. Siseministeeriumi haldusalast rääkides on EKRE liidrid olnud süüdistavad Eesti eriteenistuste suhtes. See tähendab ka vastuluure ja tippkorruptsiooni ohjeldamisega tegeleva Kaitsepolitsei suhtes.

EKRE maapiirkondades laienevat valijaskonda meeles pidades on neile lausa märgilise tähendusega maaeluministeeriumi enda kätte saamine.

Keskkonnaministri ametikoht on EKRE-le aga lausa sümboolne. Konservatiivse rahvaerakonna juured on omaaegses Rahvaliidus, mille esimees Villu Reiljan oli Eesti mõjukamaid keskkonnaministreid. Kuni ta kohtus korruptsioonitegudes süüdi mõisteti.

Kirss EKRE tordil on välismajanduse minister. Et välisministrit nad ei saanud, aga rahvusvahelistest asjadest kõrvale ei jää. Paraku pole teada, kas selle ministri vastutada jääb ka näiteks Eesti tutvustamine välisriikides, ka Soomes ja Rootsis. Ei maksa muiata, sest Soome turistide aru kahanemise üks põhjusi on siinse hinnatõusu ja aktsiisipoliitika kõrval ja Eesti unustamine võimaliku sihtkohana.

EKRE tegi väga julge vangerduse viies valitsusse nii Mart kui ka Martin Helme ja samuti Rene Koka. Alles neljapäeval valis EKRE fraktsioon enda esimeheks Martin Helme ja üheks aseesimeheks Rene Koka.

EKRE peab pärast siseministri portfelli saamist ümber hindama enda jaoks "süvariigi" olemuse. Nüüd on nad ise osa "süvariigist", kui me räägime kõige süvamatest soppidest, kus tegutsevad kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei.

Pealtnäha loogiline oleks olnud Argo Luude keskkonnaministriks minek, samas sisaldanuks see valik endas huvide konflikti, sest Luude on prügifirma omanik ja keskkonnaminister tegeleb jäätmekäitluse teemadega.

EKRE on toonud laiemale avalikkusele kolm tundmatut inimest: Raplast pärit Rene Kokk, samuti Raplast tulev Mart Järvik ja Rakvere taustaga Marti Kuusik.

Isamaa

tegi seda, mida ükski erakond pole tükk aega teinud – sai endale nii kaitse- kui ka välisministri portfellid. Nii saab Isamaa näidata enda tugevust oma valijaskonnale kindlasti olulistes valdkondades. Ning paljud Eesti välis- ja julgeolekupoliitikast hoolivad inimesed siin ja kaugemal hingavad kergendatult, et KEI valitsuses võttis need portfellid just Isamaa. Ühe neist võinuks küsida ka EKRE, mis tekitanuks paratamatult küsimusi Eesti kursi jätkumisest või pöördumisest.

Kultuuri- ja justiitsministeeriumite saamine on tavapärasem, kuigi kultuuriinimestele kindlasti rahulikku meelt toov asjade käik.

Isamaa soovil saab järgmises valitsuses koha ka rahvastikuminister, keda pole pikka aega Eestis olnud. Millist tegevust sellelt ministrilt oodatakse, selgub hiljem. Nagu selguvad hiljem paljud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni mõtted ja lubaduste teostatavus.

Isamaa puhul on üllatav vangerdus, et neile jääb küll justiitsministri koht, aga seda ei täida enam Urmas Reinsalu, kes läheb hoopis välisministriks. Nendele, kes hoolivad riigikaitsest, on hea uudis, et Jüri Luik lasi end ümber rääkida ja nõustus jääma sellesse valitsusse. See tähendab, et Kaitseliit, kaitsevägi ja välisluureamet jäävad senistesse kätesse.

Riina Solmani saamine rahvastikuministriks näitab, kuidas aastate pikkune töö erakonna tagatubades viib lõpuks ministrikohani.

Raivo Aeg justiitsministrina on rahulik ja kindel valik. Tõnis Lukas kultuuriministrina mõjab kindlasti loomeinimestele rahustavalt, sest sinna oodati Martin Helmet EKRE-st. Aga kindlasti ei peaks Lukas endas kandma neid emotsioone konkreetsete inimeste suhtes, mis teda valdasid, kui ta ei võitnud teistkordselt ERM-i direktori konkurssi.