Pagulaste arv on viimase 20 aastaga kahekordistunud ning eelmisel aastal suurenes see 2,2 miljoni võrra, selgub kolmapäeval avaldatud ÜRO Pagulasameti (UNHCR) iga-aastasest globaalsete trendide aruandest.

"Arvud kinnitavad pikaajalist kasvutrendi nende inimeste seas, kes vajavad kaitset sõja, konfliktide ja tagakiusamise eest," ütles pagulasameti ülemvolinik Filippo Grandi pressiteate vahendusel.

Ülevaate kohaselt on mitu viimast aastat kasvanud laste osakaal pagulaste hulgas ning eelmisel aastal oli juba iga teine pagulane laps. Nendest 111 000 oli oma elukohast lahkunud ilma pereta.

ÜRO Pagulasaemti globaalsete suundumuste raportis jagatakse pagulased kolme gruppi. Esimene neist on pagulased, kes on oma riigist konflikti, sõja või tagakiusamise tõttu lahkuma sunnitud inimesed. 2018. aastal tõusis ülemaailmne pagulaste arv võrreldes 2017. aastaga 500 000 võrra 25,9 miljoni inimeseni. Seal hulgas on ka 5,5 miljonit palestiina põgenikku, kes on ÜRO Abi- ja Tööorganisatsiooni hoole all.

Teise grupi moodustavad varjupaigataotlejad – väljaspool päritoluriiki olevad inimesed, kes on rahvusvahelise kaitse all, kuid kes ootavad veel otsust oma varjupaigataotluse kohta. 2018. aasta lõpus ulatus ülemaailmne varjupaigataotlejate arv 3,5 miljonini.

Kolmas ja suurim grupp on sisepõgenikud – 41,3 miljonit inimest, kes on sunniviisiliselt ümberasustatud oma koduriigi sees.

Pagulased elavad suurema tõenäosusega linnas - 61 protsenti on neist linnades ja ülejäänud maapiirkonnas või pagulaslaagris.

Raporti kohaselt võtavad kõrge sissetulekuga riigid vastu keskmiselt 2,7 pagulast tuhande elaniku kohta ja keskmise sissetulekuga riigid keskmiselt 5,8 pagulast tuhande elaniku kohta. Vaeseimates riikides on kolmandik maailma pagulastest.

Umbes 80 protsenti pagulastest elab oma kodumaa naaberriigis. Igast viiest pagulasest on peaaegu neli olnud pagulased vähemalt viis aastat. Iga viies on olnud pagulane vähemalt 20 aastat.

Eelmisel aastal esitasid kõige rohkem varjupaigataotlusi Venezuela elanikud, seda tegi 341 800 selle riigi kodanikku. Samas peegeldavad need andmed Venezuela kriisi vaid osaliselt, kuna umbes neli miljonit inimest on riigist lahkunud, mis teeb sellest ühe viimase aja suurima ümberasustamiskriisi maailmas.

Grandi sõnul on vaatamata sellele, et pagulaste ja migrantidega seoses kasutatav sõnavara on tihtipeale lõhestav, näha ka suuremeelsust ja solidaarsust, eriti kogukondades, kus võetakse vastu palju pagulasi. "On näha ennenägematut aktiivsust uute tegutsejate poolt, kaasa arvatud arengukoostöö osalised, eraettevõtted ja üksikisikud, mis mitte ainult ei peegelda, vaid ka rakendab globaalse pagulasraamistiku ideed," tõdes Grandi. "Peame toetuma neile positiivsetele näidetele ja mitmekordistama oma solidaarsust nende tuhandete süütute inimestega, keda iga päev sunnitakse oma kodust pagema," rõhutas ta.

Sunniviisiliselt ümberasustatute arvu kasv ületas tempot, millega neile lahendusi leitakse. Iga pagulase jaoks on parim lahendus võimalus vabatahtlikult, turvaliselt ja eneseväärikusega koju naasta. Muud lahendused on muuhulgas vastuvõtvasse kogukonda integreerumine või kolmandasse riiki ümberasustamine. Samas asustati 2018. aastal ümber ainult 92 400 pagulast, mis on vähem kui seitse protsenti neist, kes ootavad ümberasustamist. Ligikaudu 593 800 pagulast said koju naasta, samas kui 62 600 said kodakondsuse.

Kui kümme aastat tagasi oli iga 160. maakera elanik kas pagulane, varjupaigataotleja või sisepõgenik, siis eelmiseks aastaks oli nende osakaal kasvanud kogu inimkonnast 1/108-ni.