Kui palju on Swedbank teile ikka veel kodupank, kuigi see võttis üle Hansapanga, kus teie alustasite 1991 laenuosakonna juhatajana  ja lõpetasite 2005 juhatuse esimehena.

Kodupank ikka, mitte [mullu ETV-s näidatud seriaalist tuntud] Nordpank. (Naerab) Igapäevased arveldused teen Pocopay's, aga suuremad summad on kõik Swedbankis.

Nii et usaldus selle panga vastu on olemas?

Absoluutselt.

Swedbank Eesti sai mullu üle 200 miljoni euro kasumit. Juhtkond on tubli olnud?

Kliendid on tublid olnud, kõik raha ilusasti kokku toonud, ei ole otsinud odavamaid teenuseid. (Naerab)

Aga juhtkond?

Juhtkond on normaalselt tööd teinud, jah.

Kas teie saate aru, miks nüüd ohverdatakse panga tegevjuht Robert Kitt ja koos temaga peatatakse ka finantsjuhi Vaiko Tammevälja volitused?

Ei saa. Ei saa aru.

Swedbankis töötab Eestis täna 1500 ja 2000 inimese vahel. Sada töötajat vastutavad rahapesuvastase tegevuse eest. Kõikidele kliendihalduritele on 15 või 20 aastat tehtud kogu aeg rahapesuvastase võitluse koolitust. Tööl on riskijuhid, siseaudiitorid, palgatakse ka välisaudiitorid. Pidevalt kontrollib Eesti finantsinspektsioon, vahetevahel ka Rootsi finantsinspektsioon. Rootsi Swedbankist käivad inimesed kontrollimas...

Ja siis öeldakse, et pangajuht on süüdi selles, mis mitu aastat tagasi toimus. Kuigi kõik on kogu aeg kontrollinud, kas tegevus vastab seadustele, reeglitele ja heale pangandustavale. Pangajuhi ülesanne on panna tööle struktuurid, ta ei pea tegelema üksikute asjadega. Kui mõtleme 200 000 või veel rohkemale ettevõttele ja üle miljonile eraisikule, kes kõik on sinu kliendid, siis ei ole mõeldav, et üks inimene suudab neid rahavoogusid jälgida.

Teha nüüd pangajuht selles üksinda süüdlaseks, on natuke, tegelikult väga palju ülekohtune.

Panga nõukogu esimehe Charlotte Elsnitzi sõnul on tegu osaga sisejuurdlusest. Kuid ta ei ole selgitanud põhjusi, miks Kiti ja Tammevälja volitused peatati.  On selline vaikimine panganduses normaalne ja kas selline mitterääkimine lisab pangale usaldust?

Tegid oma triki ära, ega usaldus kao kusagile. Inimesed usaldavad seda institutsiooni edasi.

On see normaalne, et panganduses räägitakse iseendast võimalikult vähe?

Põhimõte peaks olema, et panga plussidest ja miinustest räägitakse avalikult. Aga klientidest ei tohi rääkida, see on püha saladus.

Jutt, nagu teame, on rahapesukahtlusest. Skeptikud aga ütlevad, et see on süü kantimine Stockholmist Tallinnasse, sest kümmekond aastat tagasi oli näiteks Vene päritolu mitteresidentide teenindamine Euroopa Liidu paljudele suurpankadele täiesti normaalne ja legaalne.

See raha ei ole kuhugi kadunud. Ja kui palju üldse siit raha läbi liikus, võrreldes summadega, mis läksid otse Londonisse, Luksemburgi või teistesse finantskeskustesse? Siit läks läbi suhteliselt väike raha. Miks Baltimaad tehti süüdlaseks, mina aru ei saa. Küll aeg annab arutust.

Pangandusinimesed ütlevad, et 2019. aasta prillidega ei saa vaadata aastasse 2012, 2010 või 2007. On see nii?

Kindlasti ei saa vaadata. Kogu aeg ja igal pool muutuvad reeglid.

Aga veelkord, ei tohiks jääda mulje, et vanasti käis siin [Eestis] meeletu rahapesu. Kui ka Danske lahti võtame, võib siin olla väga palju offshore'de raha, aga mitte klassikalist rahapesu. Sealt võivad tulla vaid üksikud [rahapesu] juhtumid.

Juhtumid, kus pesumaja omaniku kombel vaadatakse, et oo, särk on must, peseme puhtaks?

Jah. Tõenäoliselt on palju piiripealseid lugusid, aga mitte puhast rahapesu.

Ma ei taha kedagi ega midagi õigustada, kuid pangajuhi vaatest peavad olema paigas reeglid, mis välistavad selle teguviisi, aga sa ei saa kunagi kõike välistada. Nagu politsei, kes kasutab Tallinna-Tartu maanteel kiiruskaameraid ja patrulle, ei saa öelda, et keegi ei ületa seal kunagi kiirust. Samamoodi on pangas, et sa ei saa öelda, et keegi kunagi raha ei pese.

Tänavu kevadel keeldus Rootsi majanduskuritegude amet Swedbanki vastu uurimise algatamisest, üheks põhjenduseks oli väide, et Swedbanki Rootsi pangakontodega tehtud tehingud jäävad ajavahemikku 2006–2012 ning neid peaks hindama toonase seadusandluse järgi, mitte alates 2014. aastast karmistunud reeglite järgi. Mis juhtus 2014 panganduses?

Krimmi sündmused. Sanktsioonid Venemaa vastu. Seadused hakkasid karmistuma, muutusid oluliselt tõsisemaks. Arvati, et raha liikumisele tuleb piir peale panna.

See on raske teema. Šveits ja veel mõned väikeriigid on enda majanduse teistest maadest pärit rahaga üles ehitanud. Siiamaani on see olnud täiesti aktsepteeritav.

Olgem ausad, ka meie Eestis oleme 10 või 15 aastat tagasi toonud endale Luksemburgi eeskujuks, et seal on kallimad töökohad, kõrgem palk, kõrgem SKT.

Kui palju võib Kiti ja Tammevälja ohverdamises olla Swedbanki peamaja soovi näidata enne aktsionäride erakorralist koosolekut ühte näidishukkamist ja seda, et rahapesu tallide rookimisega tegeletakse jõuliselt, kedagi ei säästeta?

Eks seda saame täna teada, sest täna toimubki Swedbanki aktsionäride erakorraline üldkoosolek. Õhtul saame teada, mis seal räägiti. Mina ei taha spekuleerida, miks kaks päeva enne seda niisugune liigutus tehti, kas pangas avastati midagi, mida poleks tohtinud olla või oli see tõesti aktsionäride üldkoosoleku tõttu.

Charlotte Elsnitz ütles 18. juuni kriisipressikonverentsil mitu korda, et Swedbank ei kavatse lahkuda Eesti turult. Miks ta pidi seda ütlema?

Seda tuleb küsida temalt.

Mis aga juhtuks, kui Swedbank otsustaks Balti riikidest lahkuda?

Swedbank ei lahku nii, et paneb uksed kinni ja ütleb, et enam ei teeninda. Kui ta tahaks lahkuda, peaks panga kellelegi maha müüma. Siis tuleb järgmine omanik.

Me ei pea selle pärast muretsema?

Ei pea. Maailmas on väga palju asju, mille pärast peab muretsema, aga mitte selle pärast.

Kui palju tunnevad need, kes Baltimaade suurimat panka juhivad, tegelikult Eesti turgu ja kohalikke ettevõtjaid?

Kelle kohta see küsimus on?

Swedbanki juhtide kohta Stockholmis.

Ma arvan, et ei tunne, üldse ei tunne.

Suured laenuotsused tehakse just Stockholmis...

Arvan, et Eestist ületab võibolla paarkümmend ettevõtet selle joone, kes Stockholmi lähevad. Vanasti ei käinud ükski projekt sealt läbi.

Praegu ei saaks näiteks Mati Polli enda puidutööstuse rajamiseks laenu, nagu kunagi sai Hansa- ja Hoiupangast, sest nende pankade juhid tundsid ja teadsid teda. On mul õigus?

Mati Polli saaks täna küll laenu.

Täna jah, aga mitte toona, kui ta esimese suure saetööstusega alustas.

Siis oli teine aeg... Seda laenu tean ma väga hästi, sest ajasin seda ise kokku. Siis olid teised ajad ja me mõtlesime hoopis teistmoodi, kui täna mõeldakse.

Milles on erinevus?

Täna on minu arvates selle nimi puhas pragmatism. Vaatad, kui palju teenid ja kui suure riski võtad. Tol korral, mäletan, käisin ise Hoiupanka selle laenuga veenmas, kuna meie [Hansapangas] ei suutnud üksinda seda anda. Seletasin siis: "Mets kasvab? Kasvab. Saagida on vaja, sest ümarpuitu pole mõtet välja viia? On vaja saagida. Siis on vaja saeveskid ehitada, teeme ära, nad on tublid mehed, küll saavad hakkama."

Vaat selline idealism on tollal laenuandmisel. Kui praegu läheksin sellise jutuga [panga] laenukomiteesse, saadetakse mind hullumajja. (Naerab)

Või samasuguse loogikaga ehitasime hotelle.

Need olid Tallinnas 1990-ndatel tehtud laenuotsused, mille järel kerkis Kuressaarde kõrvuti kolm spaahotelli. Swedbank ju praegu neile laenu ei annaks?

Siis oli soomlaste ja lätlaste seas Saaremaa väga populaarne. Täna on hoopis teine aeg – Türgi kuurordid väga odavad ja lend ei maksa peaaegu mitte midagi.

Need olid omal ajal tehtud investeerinud, ühed inimesed said tööd ja leiba, teised võimaluse puhkamas käia. Väga tore. Palju hullem oleks, kui neid asju poleks tehtud.

Kas praegu tuleks Stockholmist selline laenuotsus?

Arvan, et see ei käi vist veel Stockholmist läbi. See on kohapeal [Tallinnas] kinni.

Kuidas teie mõistate USA investori Bill Browderi sõda Skandinaavia pankadega – ta on esitanud rahapesuteemalised kuriteoteated nii Danske kui ka Swedbanki vastu?

See on tema poolt vaadates üks suur ristisõda, mida mina ei oska kommenteerida.

Kui mina usuksin vandenõuteooriatesse, siis küsiksin: kelle huvides selline destabiliseeriv tegevus on?

Eks siin spekuleeritakse ka...

Aga mõtlen, et kes on Swedbanki aktsia kukkumisega teeninud - need, kes enne kriisi algust aktsiates laenu võtsid.

Ei tea, ehk elu näitab, aja jooksul tuleb kõik välja.

Ja elu näitab, mis saab tema kahtlustustest ja süüdistustest...

Tegelikult on see kole, kui mõelda suures plaanis, et ühe mehe ristikäik tänapäeva ajakirjanduses suudab sellise värina kaasa tuua, destabiliseerida selle piirkonna ühe suurema panga, saada selle aktsia kukkuma. Samas kui Rootsi ei algatanud uurimist, on ometi 30 protsenti aktsia hinnast kadunud, investorid on marus, siin pead lendavad, ja kindlasti on tulemus, et laenuintressid lähevad üles, kindlasti ei anna Swedbank nagu ka teised pangad enam nii palju laenu, sinna jääb tühi koht, mida keegi ei suuda täita.

Kui viimastel aastatel on Eestis pankade laenuportfell kasvanud üle ühe miljardi [euro] ja oletame, et Swedbank Eestis enam ei kasva, oletame, siis jääb sinna kohe poole miljardiline auk, mida keegi teine ei suuda täita. See tähendab, et majandusse läheb krediidi näol vähem raha ja majanduskasv tuleb väiksem. Ja nii edasi.

Üks mees destabiliseerib kogu selle piirkonna väiksed riigid. Tuleb aru saada, kui vastutustundlikult tuleb oma sõnade ja tegudega ümber käia. Sellest sõltuvad paljude inimeste saatused.

Vandeadvokaat Jüri Raidla on öelnud, et pankade ümber tekkinud usaldamatuse tunne hakkab sööma investeerimiskliimat.

Ta peab ilmselt silmas, et ei saa enam kontosid avada.

Sest – Raidla sõnul – juhtunud halbade asjade tõttu hakkab valitsema liiga suur usaldamatuse õhkkond ja oleme majanduses jõudnud sinnamaani, et tuleb muudkui tõestada, et ma ei ole kaamel.

Tulebki praegu tõestada, et sa kaamel ei ole. Seda tunneb igaüks ja iga päev. Vaatad endale otsa, miks ma pean ettevõtlusega tegelema, kui pean tõestama, et ettevõtja, kellega olen 25 aastat tehinguid teinud, on korralik. Sest pangas hakatakse küsima, too üks leping ja teine leping ja siis kolmas leping.

Kui meie praegu enda regulatsioonidega ja nende järgimisega üle pingutame, siis on sellel ka teine külg. Näiteks see, et ettevõtted lähevad teistesse pankadesse, kus sinu väikesed käibed ei huvita mitte kedagi.

Swedbank Eestis töötab sadakond inimest, kelle ülesanne on uurida panga klientide ja klientide klientide taustu, et tõkestada kõik arusaamatud tehingud, kahtlastest rääkimata. Kes selle detektiivitöö kinni maksab?

Eks meie klientidena maksamegi. Üks pool on sadakond töötajat, aga kui palju on neil vaja investeerida infotehnoloogiasse, toetavatesse teenustesse?

Kui palju töötajaid tegeles teie ajal Hansapangas rahapesu tõkestamisega?

Minu mäletamist mööda oli meil Eestis neid alla kümne inimese. Nüüd siis vähemalt kümme korda rohkem.

Üks globaalsem teema ka. Kas õigus on neil, kes ütlevad, et Eesti ei tohiks Euroopa Liidus üksi jääda ja peab nõustuma euroala suurte pakutud lahendustega või kui küsimus on Euroopa Stabiilsusmehhanismi ESM-i raames ebaõnnestunud pankadele laenu andmises, peaks igale riigile jääma vetoõigus, et keegi ei saaks meie arvamusest üle sõita?

Minu isiklik seisukoht... Kui anname ESM-ist laenu riikidele, siis see on solidaarsusküsimus, seal pole mõtet ehitada vetoõiguse kohmakat süsteemi. Aga mina ei saa aru, miks peab ESM andma laenu otse pankadele. Selleks on iga riigi keskpangad ja valitsused, kes võivad neile laenu anda. Minule ei ole mõistlik lahendus, et pangad lähevad otse ESM-i külge. Las iga riik vastutab oma pankade eest ise.

See rong on vist juba läinud.

Ei tea, igasuguseid ronge läheb, tulevad ühel päeval tagasi ka. (Naerab)

Mis euroalast ja EL-i ühisvaluutast üldse saab?

Probleeme on piisavalt palju, mida raha juurdetrükkimisega edasi lükati, aga need probleemid on alles. Suurem tasakaalustamatus majanduste vahel. See pole kuhugile kadunud, lükati vaid vaiba alla.

Suurem tasakaalustamatus majanduste vahel... Rahandusest ja majandusest kaugemal olijatele ei ütle see väljend eriti palju.

Oleme üks majandusruum. Saksamaal on aastas – kui õigesti mäletan, aga suurusjärk on selline – umbes 150 miljardit eurot jooksevkonto ülejääk, mis tähendab, et nende eksport on 150 miljardi võrra suurem kui import ja teistel riikidel peab olema puudujääk.

See 150 miljardit, mis Saksamaal üle jääb, nagu ka Hollandis, peab kuidagi Hispaaniasse või Prantsusmaale liikuma. Kas see liigub laenuna või ostavad Saksamaa ettevõtted teistes riikides aktsiaid... See on tasakaalustamatuse teema.

Mis selle vastu teha?

Räägitakse ju väga palju, et sakslased peaksid hakkama investeerima rohkem raha oma majandusse, oma taristusse... Aga probleem on selles, et keegi ei suuda sakslastega võistelda tööviljakuses. Ja seda probleemi meie ära ei lahenda.

Ja siiski, milline tulevik ootab euroala?

Tahaks ise ka teada. Lähitulevikku vaadates – raha trükitakse juurde, probleemid lükatakse edasi ja elatakse edasi.

Kas maailma tõmbub või tõukub sisemiselt?

Tundub, et protektsionism on moes. Vaadates, kuidas toimub USA ja Hiina kaubandussõda, ka seda, mis toimub Ühendriikide ja Saksamaa vahel, siis selle nimi on protektsionism.

Samal ajal saab internetimaailmas väga suurelt asju teha.

Pangandus läheb selgelt väiksemaks, pangad on laienemistest tagasi tõmbunud. Samal ajal on tekkinud uued ettevõtted, üle maailma erinevates valdkondades, kes riigipiire üldse ei tunnista.

Maailm on huvitav.