Põlevkivituhk vabaneb ohtliku jäätme märgistusest, asub taaskasutusvõimalusi kompama

Keskkonnaministeeriumi uuringu kohaselt ei ole põlevkivituhk ohtlikum kivisöetuhast, mistõttu ei peaks see ka ohtliku jäätme märgistust omama, nii nagu on sellest vaba Euroopas laialt levinud kivisöetuhk. Uuest aastast kaduv märgis vähendab järsult Eesti ohtlike jäätmete kogust ja avab eeldatavalt uksed põlevkivituha ekspordiks.
Keskkonnaministeerium tellis eelmisel kevadel Tallinna Tehnikaülikoolilt ja Tartu Ülikoolilt ühisuuringu põlevkivituhale, et selgitada välja, kas seda on jätkuvalt põhjust ohtlike jäätmete alla liigitada. Nüüd sai see uuring valmis ja andis loodetud tulemuse.
Põlevkivitööstuse suurim jääkprodukt põlevkivituhk on Eesti teinud liidriks ühes halva mainega tabelis: aastane tekitatav ohtlike jäätmete kogus. 96 protsenti Eesti ohtlikest jäätmetest tulebki põlevkivituhast, mis tekib peamiselt Eesti Energia elektritootmise käigus, keskmiselt kümme miljonit tonni aastas ehk pool sellest, mis põlevkivina ahju läheb. Pea kogu see tuhk ladestatakse praegu, ent tulevik võib olla teine. Tõsi, tulevikus väheneb ka juurde tekkiva tuha hulk, sest kõrge CO2 hinna tõttu väheneb põlevkivielektri tootmine aasta-aastalt.
"Nüüd meie positsioon oluliselt paraneb. Siiani on olnud nii, et Eesti positsiooni näitamine eeldab, et graafik on meie jaoks eraldi skaalal tehtud. Pärast seda, kui põlevkivituhk ei ole enam ohtlikud jäätmed, siis nende hulk oluliselt väheneb ja me saame ülejäänud EL-i riikidega tavaskaalale. Sellega tõuseb küll statistiliselt meie tavajäätmete hulk, aga me ei eristu sellega enam nii. Kivisöetuhka tekib teistel ka palju ja see ei kuulu ohtlike jäätmete hulka," selgitas keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma ERR-ile.
"Uuring jõudis järeldusele, et võrreldes kivisöetuhaga on põlevkivituha omadused sarnased, aga seda ei liigitata ohtlikeks jäätmeteks. Miks siis põlevkivituhka diskrimineerida ja määratleda seda ohtliku jäätmena, kui võiks määratleda tavajäätmena?" küsis Heinma retooriliselt.
Poolkoks jääb aga endiselt ohtlikuks jäätmeks.
Uuringu tegemise taga oli soov vabastada põlevkivituhk ohtlike jäätmetega kaasas käivast stigmast. Raske on eksportida toorainet, mida igas valdkonnas selle märgistuse pärast kasutada ei saa või mis tekitab võimalikus tootjas refleksi igaks juhuks kohe ei öelda.
Selleks, et põlevkivituhk ohtlike jäätmete märgistusest vabastada, on vaja üksnes keskkonnaministri määrust ja paari õigusakti muutmist, nii et uuest aastast peaks see jäätmetehulk juba piirangutest vabanema.
"See ei pea üks ühele automaatselt tähendama, et põlevkivituhka hakatakse rohkem kasutama, aga sellega võetakse vähemalt administratiivne tõke ära. Just väljapoole Eestit viimine on seetõttu olnud raskendatud, sest inimeste jaoks on ohtlike jäätmete tärn ehmatav. Tavajäätmete piiriülene kaubandus on tunduvalt lihtsam," selgitas Heinma.
Põlevkivituhal on kasutusvaldkondi palju, alates teedeehitusest, kus see sobib pinnase stabiliseerimiseks, lõpetades ehitusmaterjalide, väetiste ja tsemendi tootmisega.
Järgmine etapp on uurida, milliseid kasutusvaldkondi võiks veel leiduda.
Milline võib kaduva piirangu majanduslik mõju olla, pole riik ega ka Eesti Energia veel välja arvutanud. Töö uusi taaskasutusviise otsivas EL-is uue võimaliku materjali tutvustamiseks seisab alles ees, enne ei julge keegi seni ohtliku jäätmena prügilasse ladestatud kõrvalproduktile hinnasilti külge riputada.
Tõenäoline tulevik plastitööstuses
Eesti Energia on ka omal käel uurinud, millises valdkonnas oleks miljonite tonnide kaupa tekkival põlevkivituhal suurim potentsiaal ning jõudnud järeldusele, et selleks on plastgraanulid, mida kasutatakse plasttoodete ja kile tootmiseks.
"Põlevkivi lendtuhk on väärtuslik asendama plastgraanulites kriiti ja talki. Plastitootjate liit on meile kinnitanud, et neid saab edukalt plastgraanulites tuhaga asendada," ütles Eesti Energia kütuste portfellihaldur Lauri Laanemäe.
Laanemäe selgitas, et praegu toovad EL-i plastitootjad talki ja kriiti eeskätt Türgist ja Balkanimaadelt ning see on neile suur kulu.
"Kui sobivat tooret saab aga siitsamast, siis suudaksime hinnaga konkureerida," usub Laanemäe, nimetades plastgraanuleid kõige kõrgema lisandväärtusega tooteks, milles nad võiksid osaleda.
Siiani on seda tootearendust takistanud just ohtlike jäätmete märgis.
"Iga graanuliga käib kaasas ka materjali ohutuskaart. Kui oleme välispartnereid otsinud, siis on seal kirjas "ohtlik jääde". Sellise materjali kasutuselevõtt tekitab koostööpartneris palju küsimusi. Tegelikult põlevkivituhk ju pole ohtlik jääde, see oli klassifitseerimisega sinna lihtsalt sattunud. Et oleme sellest klassifikaatorist välja saamas, aitab see meil eksporditurgudele minna," kinnitas Laanemäe.
Vähemalt poolele, et mitte öelda enamikule Eesti Energias tekkivast põlevkivituhast ennustabki Laanemäe tulevikku plastgraanulitena, mille tootmiseks neil nüüd on vaja leida välispartner, kes sellest huvituks. Ise Eesti Energia plastiärisse kui väga spetsiifilisse valdkonda minema ei hakka.
"Kui leidub invesetoreid, peame esmalt töötama välja standardi põlevkivituhale kui plastitööstuses kasutatavale materjalile, siis järgnevad tööstuslikud katsed, majandusliku mõju hindamine ja siis tuleb seda juba koostööpartneritele edukalt presenteerida," kirjeldas Laanemäe põlevkivituha võimalikku teekonda ringmajanduses soositud tooteks, kui kaduv ohtliku jäätme märgis tee vabaks teeb.
Seadusemuudatus võib taaskasutuse kohustuslikuks teha
Et jäätmete taaskasutust omalt poolt takka lükata, on keskkonnaministeerium mõelnud juba ka järgmisele sammule.
"Üks suund, mida tahame teha, on saada riigihangete seadusesse sisse üht sätet, mis annaks õiguse kehtestada teatud valdkondades riigihankekriteeriumid, nii et näiteks teedeehitusel tuleb kasutada materjale, mis meil on niigi juba olemas: põlevkivituhk, aheraine, kompostitud muld haljastusest, pinnas jne," loetles Heinma.
"Praegu seda võimalust riigihangete seaduses veel pole, aga loodetavasti millalgi sinna jõuab. Praegu käib aktiivselt töö nendes valdkondades. Esmalt on eesmärk leida põlevkivijääkidele - tuhale ja aherainele - võimalikult palju kasutusvõimalusi ja siis teha need juba ka kohustuslikuks vähemalt riigisektoris. Eks me peame ise kaasa aitama sellele, mitte ainult rääkimisena, vaid ka kohustusena," nentis Heinma.
Seda mõtet riigiasutustes kohe hurraaga vastu pole võetud, täpselt nagu ka "protsendikunsti" nõuet omal ajal, sest taaskasutusmaterjalide eelistamine teeb tööd sageli kallimaks ja nende korraldamise ka ebamugavamaks, kuid inimesed eelistavad ikka vanamoodi, harjumuspäraselt läbi ajada.
Heinma tõi veel näiteid taaskasutusest, mida riik peaks kindlasti järgima: alates ökomärgisega koopiapaberi ostmisest ja lõpetades kompostitud olmejäätmete taaskasutamisega.
"Muidu näiteks kunstiost oleks viimane asi, kuhu raha kulutatakse," tuleb ta tagasi riigiasutustele kohustuslikuks tehtud kunstiteoste ostu näite juurde.
Toimetaja: Merilin Pärli