Balti kett koosnes ka minu onu Toivost, iga aasta, kui hakkas lähenema 23. august, tuli onu Toivo sisse teatav rahutus, teda valdas ühtaegu nii erutus, igatsus, segadus. Ja kui oli käes 23. augusti õhtu, siis ei pidanud Toivo enam vastu, teda läbistas valusööst, miski meenus nagu tuikav hammas ja ta rääkis oma loo. Kogu meie suguvõsa oli seda lugu kümneid kordi kuulnud, sellest sai justkui meie Balti keti lugu.

Onu Toivo ütles enda kohta, et ta polnud priiskaja ega ka eputis, iialgi ei ostnud midagi liigset, et tähelepanu tõmmata, kui ta tänaval kõndis, siis nägi ta välja täpselt samasugune onu Toivo nagu ka kõik teised Toivod - pruunid kingad, hallikas ülikond, juuksed kammitud üle pea, sügisel mantel, talvel läkiläki.

Aga onu Toivo nõrkus oli kellad.

Nõukogude aegsed kellad olid nagu nad olid, midagi nad ju näitasid, aga see polnud Toivo jaoks piisav. Ja siis kui kaheksakümnendate keskpaigas hakkasid turule ilmuma hirmkallid teksased, lumipesu, mäletate?

Kui komisjonipoodide lettidel laotutsid laiali Sony ja Basfi kassetid ja Donaldi nätsu hulluksajavalt magus lõhn, nii hakkasid liikuma ka kellad, mis näitasid juba hoopis teistsugust aega. Ja onu Toivo ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostis endale Seiko kella, see oli kandilise sihverplaadiga, üleval elektrilised numbrid, keskel klassikalised seierid.

Ma ei tea, kumba vaatas onu Toivo, kas seiereid või elektroonilisi numbreid, ilmselt mõlemaid. Kellal oli ka sees ka tuluke, Toivo naine kaebas, et isegi öösel vahtis mees oma kella.

Balti ketti läks ta õigel ajal kohale, läks sinna kuhu pidi, ta ei hilinenud ega tulnud ka liiga vara, tal oli tema kell, kõik klappis, Toivo seisis täpselt õiges kohas, hoidis parema käega kinni ühe eesti naise käest, vasemaga ühe mehe omast, koos laulsid nad, et ärgake baltimaad, Toivo laulis nii eesti kui läti kui ka leedu keeles, ükskõik, kui valesti see ka ei kõlanud, tunne oli õige!

Aga kui Balti kett läbi sai ja laiali mindi, avastas Toivo, et Seiko kell on käe pealt kadunud! Ja ta oli täiesti kindel, et see oli ei keegi muu kui see mees, kes hoidis ta käest! Toivo käis edasi-tagasi, et leida seda meest, kuid ei midagi. Ka hiljem on Toivo selle pilguga ringi vaadanud, et kas see pole mitte see mees?

Ja nii nagu enam ei tiksunud Seiko kell Toivo käel, nii jäi vaikseks ja murdus ka midagi tema ees. Muidu oli ta aasta otsa täiesti rahulik ja ajas omi asju, aga siis kui saabus 23. august, tuli see Seiko kell talle jälle meelde. Oo, Seiko kell, kas sa tiksud veel kusagil?

Urmas Vadi jutusarja "Millest koosnes Balti kett?" kuuleb 23. augustini argipäeviti kell 8.50 "Vikerhommikus" ja kõiki lugusid saab järelkuulata Vikerraadio kodulehelt.