Kui telekast näidati kaadreid Balti ketist, siis paralleelselt pildiga kajas kõrvus alati laul "Ärgake, Baltimaad!". Ega midagi, aasta oli siis kaheksakümmend üheksa ja nii need popi- ja glämmroki lood kõlasidki nagu oleksid Europe, Bon Jovi ja Silvi Vrait ja Mati Nuude kokku saanud

Tegelikult on laulu autorid ju puhtalt lätlased, muusika autor on Boriss Rezņiks ning sõnade autor Valdis Pavlovskis. Eesti keelde tõlkis sõnad Heldur Karmo ja eestikeelset salmi ning refrääni ses loos laulis Tarmo Pihlap.

Eestlased võiksid ju küsida - ja ilmselt on seda ka teinud-, et miks ei oleks võinud me laulda mõnd Alo Mattiiseni laulu. Midagi sarnast on Mattiiseni laul "Ei ole üksi ükski maa", milles on esindatud kõik Eesti maakonnad ja sama palju lauljaid Kare Kauksist Gunnar Grapsini. Aga jah, näe, laulsime lätlaste laulu! Nõnda võiks mõni küünik valuliselt küsida. Jumal sellega!

Aga millest siis räägib see laul "Ärgake, Baltimaad!"? Refrääni "Ärgake, Baltimaad, ärgake Baltimaad!" mäletame me kõik, aga mis seal veel oli? Tihti on lauludega nii, et sõnu nagu ei panegi tähele, isegi kui nad on olulised.

Salm on selline:

No ei ole kerge teha laulu kolmest riigist. Kui peaks ise kirjutama laulu kokku kolme riigi peale, siis mis oleks ühine?

Eestist ja Lätist saaks teha juba maksudest kindlasti terve kupleeõhtu täie lugusid, aga kui ka Leedu kampa võtta, siis peaks ikka pikemalt mõtlema, mis asi see on, millest kolme peale koos laulda. Nii et tuleb neile laulu autoritele au anda, et nad on seda suutnud siiski teha.

Aga kui jääda pikemalt mõtlema nende kahe rea peale, et kolm rahvast on siin sajandeid heidelnud ja toonud ohvriks muistse au, siis natuke keerab mõte end krussi.

Tekib sama tunne nagu lugedes Saku õlle Karl Friedrichi sloganit "Ajaloolise maitsega hele õlu". Kas saab olla ajaloolist maitset? Kas ajalool on maitse, see on juba sügavam küsimus, aga muidu peaks olema ajaloolise maitsega õlu lihtsalt halvaks läinud õlu.

Ja nii võib küsida nende paari rea peale laulust "Ärgake, Baltimaad!", et mis asi on "muistne au"? Ja kuidas seda ohvriks tuua?

Oletame, et see muistne au on midagi väärtuslikku, aga need kolm rahvast, kes on sajandeid heidelnud, on selle ohvriks toonud. Ohver on midagi, mis antakse ära, pudrukauss viiakse metsa ja pannakse kivile. Kas siis muistne au on ära antud ja nüüd peab võitlema ja sirguma, et see tagasi saada?

Jah, tegelikult see kõlab isegi loogiliselt, kui mõelda 50-aastase okupatsiooni peale. See au anti ära ja nüüd oleks see vaja tagasi saada.

Teinekord ongi luule selline salakaval, et läheb aega, saamaks aru, mida nende paari justkui lihtsa sõnaga on öelda tahetud. Jah, toona veel veel osati ridade vahele kirjutada ja sealt välja lugeda! 

Urmas Vadi jutusarja "Millest koosnes Balti kett?" kuuleb 23. augustini argipäeviti kell 8.50 "Vikerhommikus" ja kõiki lugusid saab järelkuulata Vikerraadio kodulehelt.