Aastal 89 liikus juba igasugust kraami, isegi need, kel polnud välismaal sugulasi, kel polnud valuutat, ei pidanud enam kusagil kangialustes eluga riskima või Viru ärikatega sahkerdama. Häid ja vajalikke asju sai osta juba komisjonipoest. Tartus olid sellised poed nagu Egle ja Figaro.

Minu sõbra isa Kalju astus Egle poe uksest sisse, kuigi kui aus olla, siis laskus keldrisse, aga see oli kaheksakümnendate lõpu kõige ihaldusväärsem kelder! Kalju ei läinud sinna poodi niisama Donaldi nätsu nuusutama, ta oli väga teadlik ostja, eeltöö oli tehtud, ta oli välja valinud fotoaparaat Minolta 7000 AF. Toodetud Jaapanis, peaaegu päris uus, karbis, kõik töötas.

Kui palju Minolta 7000 AF maksis, on tänapäevani saladus, seda ei öelnud Kalju ei oma pojale ega isegi naisele, ühmas vaid: "Midagi ta maksis."

Ja kõik. See tähendas, et ilmselt terve varanduse, aga Kalju ei kahetsenud oma otsust, see fotokas oli iga rubla ja kopikat väärt, suurepärase objektiiviga, tegi imelisi ja nõelteravaid pilte. Ja ka aeg ostmiseks oli õige!

Kaljul oli kaljukindel plaan see fotokas Balti ketile kaasa võtta ja jäädvustada see päev, mis ilmselt on tema elu jooksul üks murrangulisemaid. Kalju naine küll arvas, et kus sa ta paned, keegi veel...

Seda lauset Kalju naine ei lõpetanudki, neid laused polegi vaja lõpetada, me kõik teame, kuidas nad lõpevad.

Aga Kalju oli oma otsuse teinud, ilma fotokata seal seista oleks nii tobe ja rahustas ka oma naist: "Sel pillil on ka ju rihm. Ma panen selle endale kaela!" Ja nii Kalju tegigi ja seisis, Minolta 7000 AF kõhu peal.

Sellest omakorda on tehtud pilt. Kalju ei vaata kaamerasse, ta polegi teadlik, et temast pilti tehakse, ta on oma mõtetes, ta on kimbatuses, hoiab kahel suurel naisel käest kinni, aga nägu on tal tõesti väga hapu. Kõik toimuski nii, nagu Kalju oli ette kujutanud, veelgi enam, Heinz Valk sõitis just äsja temast mööda, lehvitas aknal ja hõikas: "Ükskord me võidame niikuinii!"

Ja sel hetkel, kui see kõik juhtus, kui ta tahtis haarata oma fotoka järgi, mis rippus siinsamas, nii lähedal, 25 sentimeetrit lõuast, 58 sentimeetrit kätest, aga käed olid kahe naise raudses haardes ja nad ei lasknud Kalju käsi hetkekski lahti, sest naistel oli hirm, et siis ühendus katkeb, Baltikum ja vabadus purunevad põrmuks.

Sel päeval ei teinud Kalju Minolta 7000 AF-iga ühtegi pilti. Kodus naise pärimise peale, kuidas oli? vastas Kalju: "Oli nagu oli, mis seal ikka plõksida."

Urmas Vadi jutusarja "Millest koosnes Balti kett?" kuuleb 23. augustini argipäeviti kell 8.50 "Vikerhommikus" ja kõiki lugusid saab  järelkuulata Vikerraadio kodulehelt.