Balti kett koosnes inimestest, kes hoidsid teineteisel käest kinni, nii et Balti kett koosnes ka kahest miljonist kätepaarist, käest hoidmata poleks mingit ketti olnud, oleks olnud vaid üksikud lülid.

Tänapäeval on ikka kombeks inimestel hoida kätest, kallistada ja paljud, kes on Lõuna-Euroopas elanud, kipuvad isegi põski musitama ja see kõik on tore, me oleme selle läheduse ja nende tundepuhangutega vaikselt harjunud, kallistame ise, hoiame kätest nagu pole asigi.

Aga Balti keti ajal oli aasta kaheksakümmend üheksa. Usun, et paljude meeste jaoks oli tollal ketis seismise juures suurimaks väljakutseks teisel inimesel, iseäranis veel võõral mehel, käest kinni hoidmine. Me ei tea, kas oli ka neid, kes muidu olid väga aatelised ja isamaa ja Baltimaade iseseisvuse eest väljas, aga lähedus pelutas ning ta ei läinudki sinna ketti?

Kujutad ette, sa pole seda inimest varem kohanud, ei tea teda, tema kombeid, tema hügieeniharjumusi, ja korraga sa pead tal käest kinni võtma, pealegi on palav suvepäev, muidu võiks panna kätte kindad.

See oli Balti keti suur ja ilus idee, mis pani meid seda tegema, selleta ei kujuta me ju ette, et me oleme täiesti arusaamatus kohas, kuskil maanteel, võsa või metsa vahel ja hoiame kinni käest inimesel, kelle nimegi me ei tea.

Aga muidugi on võimalik, et enne käest kinni võtmist võõrad inimesed tutvusid - tere-tere, mina olen Ants, mina olen Jüri, töötan seal ja seal, mul on naine ja kolm last, ahah, tundub justkui normaalne mees.

Või siis äkki mõni räägib, et tere, mina ennast üldse ei pese, asi on nimelt selles, et ma tahan ära oodata selle aja, kui keha hakkab end ise puhastama, varsti on see aeg käes! Raske oleks sellisel inimesel käest hoida.

Aga siiski on olemas fototõestusi, millelt näga, et inimesed Balti ketis ei hoidnud kätest kinni. Ja tegemist ei olnud loomulikult uhkuse või põlgusega, et ei tahetud kätest kinni hoida, ei, asi oli lihtsalt selles, et mõne koha peal Lätis lihtsalt inimesi nappis. Naised võtsid oma rahvariidevööd, mis ikka on mõnusalt pikad, üks naine hoidis ühest vöö otsast, teine teisest ja nii täideti tühimikud ja kett ei katkenud.

On ikka hea, kui sul on ilus rahvariidevöö, sest see on ilus. Ei taha mõeldagi, kui keegi oleks pidanud seljast heitma oma jope, et siis sellega ketti pikendada.

Urmas Vadi jutusarja "Millest koosnes Balti kett?" kuuleb 23. augustini argipäeviti kell 8.50 "Vikerhommikus" ja kõiki lugusid saab järelkuulata Vikerraadio kodulehelt.