Astrid Oolberg: apteegireform lahendab olematut probleemi ({{commentsTotal}})

Astrid Oolberg
Astrid Oolberg Autor/allikas: Erakogu

Apteegireform lahendab olematut probleemi ning tekitab hoopis uusi ja päris probleeme. Kui kõik on juba hästi, siis milleks lõhkuda ja uuesti proovida? Seda enam, et ebaõnnestumine on juba ette teada, sedastab oma kommentaaris proviisor Astrid Oolberg.

Lõpetasin farmaatsia eriala 25 aastat tagasi ja teenindan igal aastal üle 60 000 apteegikülastaja. Ma olen nii päris proviisor kui olla saab. Sel nädalal sain ma aga sotsiaalministri Tanel Kiige suu kaudu üllatuslikult teada, et mind tuleb tervishoidu tagasi tuua. Üllatuslikult seetõttu, et ma pole tervishoiust ära läinudki!

Endiselt on kuskil otsustajate peades kummaline konstruktsioon, et proviisor saab "tervishoidu toodud" siis, kui ta lisaks proviisori erialasele tööle hakkab veel ka ettevõtjaks.

See tähendab, et hakkab ruume rentima, raamatupidamist tegema, hulgimüüjatega läbirääkimisi pidama, töötajaid värbama, koolitama, konkureerima, reklaami tegema, majandusaasta aruandeid esitama, tulusid ja kulusid kokku lappima jne. Ehk et proviisor hakkaks tegema kõiki neid asju, mis ei ole proviisori töö. Tänan väga!

Ma juba olen proviisor, juba töötan tervishoius ja juba osutan igapäevaselt apteegiteenust, nõustades patsiente ja müües neile ravimeid. Kirjutasin sellest kõigest avaliku kirja kaks aastat tagasi ja lootsin, et ei pea teema juurde tagasi pöörduma, aga eksisin.

Endiselt annavad avalikkuses tooni proviisorite eestkõnelejaid, kelle ühingusse kuulub ainult murdosa proviisoritest ja kes jutustavad, kui hea oleks olla ärimees. Ning endiselt ei ole ma näinud kedagi pöördumas nende enam kui 800 proviisori poole, kes töötavad töövõtjatena ja kes ei oota "tervishoidu tagasi toomist" läbi selle, et tuleb laenud peale võtta ja ettevõtjaks hakata.

Kõik see oli õudne juba enne, aga nüüdne perearstide seltsi pöördumine sotsiaalministri Tanel Kiige poole keeras pildi veel absurdsemaks. Perearstid ütlesid ametlikult ja kõva häälega välja selle, et nad on ülekoormatud, väsinud, kvaliteet kannatab, töö tapab, maal pole perearste kuskilt võtta ning suur hulk arste on juba pensionieas.

Mis te arvate, mis juhtub proviisoritega, kui nad mingi ime läbi õnnestukski üleöö ettevõtjateks teha ja kogu apteegiteenuse eest vastutama panna?

Need proviisorid, kes praegu rakendavad oma energia patsientide teenindamisele, võtaksid lisaks omanikuna äri juhtimise vastutuse - kuidas see mõjuks nende koormusele ja erialase töö kvaliteedile?

Ei ole ju ka saladus, et apteegireformi eestkõnelejate unistus on apteekide arvu vähendamine, et neile jääv supp oleks rasvasem. Mis te arvate, mis juhtub nende proviisorite töö kvaliteediga, kes näiteks 2000 elaniku asemel peaks edaspidi teenindama 6000 elanikku?

Iga apteegireformi läbi aja on põhjendatud sellega, et nüüd meie tuleme ja tagame selle, et maapiirkondades oleks palju apteeke. Mis te arvate, kust kaovad tänasest apteegivõrgustikust apteegid, kui alles saavad jääda ainult tugevamad ja kasumlikumad ja kui me teame, et maapiirkondades pole proviisoreid võtta?

Kas postkontorite ja pangakontorite ja sularahaautomaatide ja maapoodide näited ei ole juba olnud piisavad, et tõestada - kui läheb kärpimiseks, tehakse seda maapiirkondade arvelt. Reformi sisuliselt sisse kirjutatud apteekide arvu vähendamise eesmärk saab tulla just maakohtade arvelt, kus leem on lahjem ja tööjõudu pole võtta.

Mis te arvate, mis on Eestis proviisori keskmine vanus ja kas valdavalt 50. eluaasta ületanud proviisorkond on valmis ja võimeline ettevõtjaks ümber muutuma?

Kõik need perearstidele akuutsed probleemid, millele nad oma pöördumises viitasid, on proviisorkonnas praegu juba olemas. Meil on lihtsalt veel peiteaeg ja mured avalduvad alles siis, kui koormus organismile kasvab.

Aga seda me teame juba ju ka, et ega sotsiaalministeerium apteegireformi mõjusid ennetavalt uurima ei hakanud! Tulgu mis tuleb! Ka siis kui sama ministeeriumi hoiatati piirikaubanduse käima tõmbamise eest, arvati kabinetis, et nemad teavad paremini kui inimesed "põllul".

Kuigi paralleelid on ilmsed ning perearstide probleemid võinuks sotsiaalministrit ettevaatlikuks teha ka apteegireformi osas, oli ministeerium esmaspäevasele apteegireformi õigustamise ettekandele kutsunud esinema kelle? Perearstide seltsi! Ja nad tegidki seda!

Seltsi esinaine teatas, et perearstid ootavad, et proviisorid muutuksid professionaalseks, hakkaksid lähtuma patsiendi huvidest ja alles siis saaks proviisoritega üheskoos korralikult tööle hakata.

Minimaalselt on selline jutt Eesti 800 palgatöölisest proviisori aadressil ülekohtune ja solvav. Aga sisuliselt on see sama absurdne kui taksojuhtide üleskutse trammijuhtidele, et võtke teie ka oma sõiduk liisingusse, sest alles siis saab teiega üheskoos ja professionaalselt ühistransporditeenust osutada.

Apteegiteenus on Eestis juba väga hea. Seda kinnitavad kõik uuringud. Proviisorid on meil väga head. Jah, nad on valdavalt palgatöötajad, nad on ise selle valiku teinud, kuid nad on professionaalid, lähtuvad patsiendi huvidest ja leiaksid hoobilt uue töökoha, kui keegi püüaks nende sõltumatust õõnestada.

Kuskil ministeeriumi koridorides elab aga müüt pärisorjast proviisorist, kes täidab mõisniku käsku ja ohustab sellega igapäevaselt rahva tervist. Selle tõestuseks ei ole ühtegi fakti.

Apteegireform lahendab olematut probleemi ning tekitab selle kõrvale hoopis uusi ja päris probleeme. Kui kõik on juba hästi, siis milleks lõhkuda ja uuesti proovida? Seda enam, et ebaõnnestumine on juba ette teada. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: