Millise pilguga te vaatate apteegireformi kui kettide omanikud ootavad viimase hetkeni, et proviisoritele ei pea apteegiruumi ära müüma, lootuses, et äkki ikkagi seadust muudetakse?

Tõepoolest, need seadusemuudatused on juba tehtud 2014., 2015. aastal. Ehk tänastel apteegi omanikel on olnud võrdlemisi pikk üleminekuperiood vastavalt uuele seadusandlusele, mis jõustub 1. aprillist 2020, vastavusse viia oma apteegid. Me oleme ka suhelnud aktiivselt erinevate apteeke, apteekreid, proviisoreid ja ka hulgimüüjaid ühendavate organisatsioonidega ja kohtumistelt tulevad vastuolulised seisukohad. Tõepoolest on ootus, et võib-olla tänast süsteemi siiski muudetakse, aga minul ministrina ei ole küll täna ühtegi sellist plaani. Seadusandja tahe on selgelt väljendatud, üleminekuperiood on antud ja täna on tegelikult kõikide hulgimüüjate ja suuremate apteegikettide seadusandlik kohustus vastavalt seadusele enda apteegiketid ja apteegiomandused vastavusse viia.

Mis juhtub ühes Eesti väikelinnas, kus üle keskea olev proviisor ei taha ärilist riski võtta ja ta ei soovi osta seda apteeki, mis selles linnas on? Mis siis selles linnas toimuma hakkab?

Täna ongi kõigi turu osapoolte roll selle seaduse jõustumiseni jäänud aja jooksul neid lahendusi leida - kokku leppida, mis on võimalikud müügihinnad, mis on võimalikud müügi tingimused, kes on võimalikud ostjad. Proviisorid on erinevas vanuses, erineva ettevõtlussooviga. Ja kindlasti, vaadates ka täna, kus suurusjärgus kolmandik apteeke toimib proviisorapteekidena, ei ole põhjust arvata, et see oleks mingi printsipiaalne takistus, et ei oleks võimalik ostjaid leida. Pigem on see tihti jäänud soovi taha ja võib-olla ootuse taha, et järsku veel tuleb muudatusi või mingeid muid arenguid. Aga ministeeriumi vaates ei ole me ühtegi suuremat muudatust küll planeerimas.

Ajakirjanduses on ilmunud lugusid, kus ärimees Margus Linnamäe on väidetavalt rahastanud apteegioste. Et üleöö on tekkinud paksu rahakotiga proviisorid, kes ostavad ära apteegi või asutavad uue apteegi, aga tegelik varjatud omanik on ikkagi seesama hulgiravimite müügiga tegelev ärimees. Kas te ei karda, et fiktiivselt paberi peal muudetakse omandivorm ära, aga sisu ei muutu?

Selge on see, et turu kohanemine ja proviisorapteegi põhimõttele üleminek võtab kindlasti aega, ka pärast seda, kui on need seadusemuudatused jõustunud. Sest ühest küljest meie soov ja eesmärk on, et apteegid oleks tervishoiusüsteemi tugev osa. Ehk nii nagu näeme, et on erinevad perearstid, haiglad, tervisekeskused. Samamoodi apteek tegelikult ei ole ju ärilistel kaalutlustel toimiv asutus, vaid ta peaks olema just patsiendi heaolust ja tervise edendamisest lähtuv asutus. Seetõttu on selline proviisorapteekide põhine lähenemine patsiendisõbralikum ja panustab ka tervishoiu üleüldisesse arengusse.

See, et vahepeal võib olla mingeid perioode, kus apteeke omandatakse erinevate muude lahenduste teel või kasutatakse mingit muud kapitali, see on osaliselt üleminekuperioodi küsimus ja teiselpootl tuleb vaadata ka pikemat plaani. Eesmärk on jõuda selleni, et proviisorapteek tegutseks sõltumatult hulgimüüjatest, pakuks oma klientidele parimaid võimalikke ravimeid ja ei lähtuks mitte pelgalt kasumi teenimisest, vaid patsiendi heaolust. See, kui neid kõiki muudatusi või põhimõtteid ei ole võimalik saavutada üleöö, on niivõrd suurte reformide puhul arusaadav. Aga järk-ärgult selles suunas me siiski liigume.

Teie sõnum hulgimüüjatele ja apteegikettide omanikele on see, et palun müüge need ketid ja apteegid proviisoritele ära. Et te ei lähe mingeid seadusi muutma?

Minu sõnum tõepoolest on see, et seadused on vastu võetud juba viis aastat tagasi. On olnud piisav üleminekuperiood. Ja täna on mõistlik leida lahendused ja ostjad oma apteekidele, mis nõuetele ei vasta.