Ekspankur Robert Kitt: uurija ega prokurör ei ole mu uksele koputanud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Robert Kitt.
Robert Kitt. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Panga sisejuurdlus? Pole näinud. Faktid? Pole kuulnud. Ametlik süüdistus või kahtlustus? Pole esitatud. Ometi sai Swedbank Eesti juhatuse esimees Robert Kitt 30. septembril ametist lahti ja loo kohal hõljub rahapesu kahtluste vari. Üllatav, aga pangandusest ilmselt lõpparve saanud Kitt on säilitanud lojaalsuse Swedbanki suhtes.

On's rahandusminister Martin Helmel õigus, et Swedbanki tulusus on Eestis kaks korda kõrgem kui Rootsis, aga pensionifondide tootlikkus kaks korda madalam kui kodumaal?

Kõlab väga hästi, et kaks korda ühtepidi ja kaks korda teistpidi. Aga niipalju kui mina numbreid mäletan, siis tulusus koduturgudel on Swedbanki grupil üsna sarnane. Pensionifondide tootlust saab võrrelda igatpidi, ega see vahe päris selline ei ole.

Rootsis on pensionifondid igal juhul tootlikumad kui Eestis.

Sõltub, kuhu fondid investeerivad, milline on võrdluse periood. Rootsis on valikuid oluliselt rohkem kui Eestis, seal on võimalik investeerida sadadesse erinevatesse fondidesse. Kindlasti leiab sealt fonde, mis löövad pika puuga meie omi ja kindlasti leiab fonde, mis jäävad meie omadele alla. Pilt on oluliselt keerulisem, kui ühte lihtlausesse mahub.

Kui ma olen Eestis Swedbanki klient ja mul on siin konto, kas ma saan astuda Rootsis oma kodupanga kontorisse ja paluda teha sõbrale ülekanne või maksta oma septembrikuu korterikulude arve?

Ei saa. Need on erinevad riigid ja erinevad pangad.

Kõik on üks Swedbank, ütlen mina kliendina.

Jah, aga nad opereerivad erineva järelevalve all, erinevates õigusruumides, on erinevad reeglid.

Majandus- ja pangandushuviline kolleeg palus teilt küsida tõelise kriisiküsimuse: kui Eesti okupeeritakse ja mina, Swedbanki klient, olen samal ajal Rootsis, kas ma saan seal oma siin avatud pangaarvet kasutada?

Sellise katastroofistsenaariumi modelleerimine on väljaspool mõistlikkuse piire. Ei oska öelda, mis siis juhtub, kui Eesti okupeeritakse.

Küsimuse mõte on ju selles, et olles Swedbanki klient ma nagu ei ole Swedbanki klient.

Olete Swedbanki klient mingis riigis. Mis siis saab, kui Eesti okupeeri... Ma ei tahaks seda lauset korrata ega välja hääldada. Keegi ei oska öelda, millised tagajärjed siis oleksid.

Aga miks saavad Swedbanki kliendid Skandinaavias soodsamalt eluasemelaenu kui Eestis?

Väga hea, võtame mõned minutid ja harutame selle küsimuse lahti.

Võrrelda saab alati võrreldavaid. Kuid eluasemelaenud ei ole riigiti võrreldavad. Eestis sõlmib inimene pangaga lepingu, lepib kokku marginaali – tavaliselt Euribor pluss mingi number – ja see number kehtib kuni 30 aastat, sest eluasemelaenu keskmine pikkus on 22,5 aastat. Rootsi eluaseme laenu puhul lepitakse kokku üks number, mis on järgmise kolme kuu intress ja kolme kuu pärast tuleb uus intress ja siis jälle uus... Kliendilt ei küsi keegi.

On selge, et mida pikem on intressimäära risk, mille pank võtab sõlmides 30-aastase lepingu, siis seda kõrgem on ka marginaal.

Eestis on riskid pangale suuremad, või?

30-aastane intressimäära risk on loomulikult suurem. Kas aga Eesti riigi risk on suurem kui Rootsi riigi risk? Rahvusvahelised reitinguagentuurid näevad siin väikest erinevust, aga mõlemad riigid on suhteliselt riskivabad.

Swedbanki nõukogu uus esimees Göran Persson ütles äsja Tallinnas, et pank on rajatud väärtustele. Kas üks nendest väärtustest on ka oma klientide hoidmine?

Minul oli võimalus juhtida Swedbank Eestit neli ja pool aastat, selle aja jooksul küsiti minult tihti, mis mind igal hommikul kontorisse ajab. Ma näen, et meie pankurite tööl on reaalne tulemus, et inimesed saavad uued kodud, saavad soetada autosid või pesumasinaid, kerkivad uued tehased, mis omakorda müüvad kaupa välismaale ja sealt tuleb raha Eesti majandusse... Igal hommikul ajas mind üles ja tööpostile teadmine, et suudame luua Eestile väärtust. Ja need väärtused on nähtavad kivis ja betoonis, korterites ja tehastes.

Kas me hoiame neid kliente? Muidugi. Meie huvi ei ole ainult raha koos intressidega tagasi saada, vaid ühine huvi on, et laenatud raha looks kliendile väärtust ning klient tuleks ja investeeriks veel ja saaks jõukamaks.

Ja pank teeniks kasumit?

Ega see heategevusasutus ole, pank võiks ikka natuke teenida.

Swedbank Eesti on päris hästi kasumit teeninud.

Ei saa nuriseda, jah. (Swedbanki Eesti üksuse 2018. aasta kasum ulatus 207 miljoni euroni, kasvades varasema aastaga võrreldes 21 protsenti, toim)

Göran Persson rõhutas mõne päeva eest Tallinna pressikonverentsil, et Swedbank ei lahku Eestist ja Balti turult, vaid jääb kindlasti siia. Panite tähele?

Jah, märkasin küll.

Miks oli vaja just sellist rõhuasetust?

Päris täpselt ei oska öelda, miks härra Persson sellist rõhuasetust kasutas. Ju see oli tema jaoks uue juhina oluline maha märkida, et Swedbank ei kavatse [Eestist] lahkuda, sest ju neid küsimusi on kusagil küsitud.

Oli siis õhus võimalus, et Swedbank mõtleb siit lahkumisele?

Mina küll sellist infot ei valda.

2009, masu ajal, räägiti tõsimeeli, et Swedbank võib end Balti turult välja tõmmata. Mäletate?

Mäletan. Aga ka siis oli see pigem jutu, mitte reaalsete tegude tasandil.

Reaalsete tegudeni see õnneks ei jõudnud.

Jah.

Teoreetiliselt rääkides – mida tähendaks Eestile Swedbanki lahkumine?

Sellist stsenaariumi ette näha... Ei ole mõistlik spekuleerida. Meil on 40 protsenti [Eesti panganduse] turust.

Mida see Eesti majandusele tähendaks?

Mitte midagi head kindlasti ei tähendaks.

Mida see halba tooks?

Meie tänased laenuintressi määrad ei ole kõige kallimad, suhteliselt odavad, pakume eraisikutele ja ettevõtetele mitmekümne aastast raha. Tõenäosus, et siia tuleb keegi, kelle kapitali kaasamise võimalus on palju parem – seda lihtsalt ei saa olla. Maailmas ei ole palju paremaid panku. Kui Swedbank peaks mingil põhjusel siin operatsioone koomale tõmbama, siis kindlasti mõjub see pigem halvasti finantseerimise hinnale, raha kättesaadavusele.

Lihtsalt öeldes oleks mõju Eesti majandusele – milline?

Ettevõtetele läheks laenu kaasamine raskemaks ja kallimaks.

Robert Kitt. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Millal te saite aru: nüüd on nii, et Swedbank Eesti haru tegevjuhi amet tuleb maha jätta? Oli see juunis, kui teie tegevus peatati?

Jah, üldiselt küll. Swedbank grupil on Eestis üle 2500 töötaja ja ei ole mõeldav, et [juhatuse esimees] on mõned kuud eemal ja siis kõik jätkub, nagu poleks midagi vahepeal olnud. Nii oli siis tõesti see punkt, kus tuli lahkumise teadmisega leppida.

30. septembril teataski pank, et lõpetas töösuhte Swedbank Eesti endise juhatuse esimehe Robert Kiti ja finantsjuhiga, samuti eraisikute panganduse juhiga. See otsus toetus panga sisejuurdlusele, "mis tõi välja vajakajäämised varasemas rahapesutõkestamise alases töös". Olete seda sisejuurdluse kokkuvõtet lugenud?

Ei.

Kas pangas käibki nii: inimesele öeldakse, palun, tee kabinet vabaks ja lahku, meil on sisejuurdlus, mida me sulle ei näita?

Juhatuse esimehe saab välja vahetada omaniku otsusega, mida ei peagi põhjendama. See oli risk, mille sinna kabinetti astudes võtsin. Kas mul on kahju? Loomulikult, palju tööd jäi tegemata. Olen kindel, et Olavi [Lepa] käe all pank kasvab ja areneb edasi.

Maailmas ja isegi Eestis on palju tippjuhte, kes on välja vahetatud, kui... olukord on segasem. Midagi ei ole teha.  Olen 25 aastat panganduses olnud, võibolla ongi aeg eluga edasi minna ja vaadata, kuidas neid kogemusi mujal kasutada.

Tooge üks teoreetiline näide, kuidas võiks rahapesu välja näha.

Oh jumal... Rahapesu on kuritegeliku raha suunamine legaalseks tegevuseks. Kuskil peab olema kuritegu, kust raha saadi, selle jäljed püütakse varjata ja raha finantssüsteemi edasi suunata.

See, kas mingi asi oli halb või hea, sõltub palju sellest, kuidas tagantjärele hindad. Ajas tuleb tõendeid ja infot juurde. Midagi, mis 2012 tundus täiesti tavapärane ja normidele vastav, 2019 info järgi seda ei olnud.

Mis on seitsme aastaga muutunud?

Kõige olulisem on, et aja möödudes on ilmsiks tulnud väga palju uut informatsiooni. Paranenud on kõikvõimalike registrite ja andmebaaside kvaliteet. Samuti on oluliselt muutunud geopoliitiline olukord: pärast 2014. aasta Krimmi sündmusi karmistus sanktsioonipoliitika Venemaa suhtes. Ning kõigi turuosaliste võimekus märgata rahapesu kahtlusega juhtumeid on tõusnud.

Göran Persson ütles, rääkides Eesti pangajuhtide väljavahetamisest: "Kõik otsused on tehtud faktidele põhinedes." Millised on need faktid?

Ma ei oska öelda, millised faktid tal on.

Kas teil on personaalne vastutus või põlete kollektiivses puhastustules?

Jätkaksin tõlgendamise teistele. Minul fakte ei ole. Mulle piisab sellest, kui öeldi, et minu tegevuses ei ole leitud midagi seaduse vastast, mis võimaldab mul enda asjadega edasi minna, mida kavatsen ka teha.

Prokurör või politseiuurija ei ole teie uksele koputanud?

Ei ole.

Olge nüüd aus, palun: kas teie pangajuhina töötades saite aru, et mingid Swedbank Eesti tehingud võisid olla seotud rahapesujuhtumitega või olla piiripealse tõlgendusega?

Meil on miljon eraisikust klienti, 100 000 juriidilisest isikust klienti. Sissetulevaid ja väljaminevaid tehinguid on ühes päevas samuti miljoni ringis, möödunud aastal oli kuu keskmine 38 miljonit tehingut. Kuhu ma tüürin? See number on nii suur, et oleks vale väita absoluutses kõneviisis, et mitte kunagi mitte ühtegi kahtlast asja ei olnud. Me oleme kahtlasi asju leidnud ja nendest uurimisorganile ka teatanud. Pidevalt avastasime mingeid asju.

Püüdsime selles vallas olla järjest paremad, millest annab märku ka aasta-poolteist vana nurin, miks pangad kiusavad e-residente. Võin kinnitada, et sellist ambitsiooni pole olnud. Lihtsalt e-residendid on pankadele välismaalased, kelle raha päritolu tuleb tugevdatud hoolsusmeetmega kontrollida. Pigem oli mul tunne, et teeme liiga palju.

Kui palju inimesi tegeleb Swedbanki Eesti peakontoris rahapesu tõkestamisega?

Saja ringis.

Kõik ausad kliendid maksavad nende olemasolu ja töö kinni?

Jah, kuskilt peab see raha tulema.

See on ilmselt paratamatus.

See on paratamatus.

Rahapesuga võitlemise meetmed võiks Perssoni sõnul võtta kokku põhimõttega "know your customer" ehk "tunne oma klienti". Olete nõus?

See ongi a ja o, et tead, kes on su klient, kes on tema äripartnerid, milliste tehingutega umbes millised rahavood liiguvad – siis ei olegi probleemi.

Kas teie kui Swedbank Eesti juhatuse esimehe ajal tundis pank kõiki oma kliente?

See on küsimus, millele absoluudis ei saa vastata. Arvame, et tundsime, kuid kindlasti oli aspekte, mida oleks võinud rohkem teada.

Aga enne?

Ajas tagasi vaadates, see ongi tagantjärele tarkus, leiab alati koha, kus oleks võinud rohkem teha ja vaadata.Aga ka siis tegid inimesed seda oma teadmiste, oskuste ja regulatsioonide piires, mis oli siis vajalik.

Danske panga Eesti filiaali ekstöötaja Mihhail Murnikov rääkis meediale, et Danske kliendihaldurid pidid tegema mitteresidentidega nii palju tehinguid kui võimalik, kuna see oli pangale ülimalt kasumlik: mitteresidendid maksid iga piiriülese tehingu eest 90 USA dollarit, Danskele oli ühe tehingu kulu vaid üks dollar. On see olukord teile tuttav?

Selles mõttes on, et Murnikovi juttu ma eile lehest lugesin. (Naerab) Aga võin kinnitada, et Swedbankis küll sellist motivatsioonisüsteemi ei ole, et kedagi premeeritakse tehingute arvu järgi.

Olin natuke imestunud seda lugedes, sest pärast 2008-2009 finantskriisi on Euroopa regulaator – Euroopa Keskpank – väga jõuliselt sisenenud teemasse "pankurite boonused" ja sisuliselt need maha keeranud. Pankuritel ei tohiks olla lühiajalisi motiive, mis sunnivad neid kas liiga palju müüma või liiga palju krediidiriski võtma. 70 protsenti panga tuludest on netointressi tulu.

Tõlge, palun.

Jättes kõrvale panga reputatsiooni riski, siis suur risk on krediidirisk. Regulaator taunib juba aastast 2008 tugevalt lühiajaliste preemiate maksmist krediidiriski võtmise eest, mis võib realiseeruda mitme aasta jooksul, kui need pankurid enam ei vastuta.

Kokkuvõttes oli minule see huvitav ja pigem kulmu kergitav lugemine.

Murnikov ei rääkinud küll pangatöötajate preemiatest, vaid viisist, kuidas pank ise kasumit teenis.

Ma ei oska kuidagi suhestuda juttudega teiste pankade kohta, ei ole seal töötanud ega tea asjaolusid.

Murnikovi sõnul nõuti 2013. aastal, kui Danske Eesti filiaal teenis mitteresidentide ärist suurimat kasumit, et kliendihaldurid teeksid peamiselt endisest NSV Liidust pärit 4000 kliendiga ligi pool miljonit tehingut. Nende kõigi puhtust pole ju võimalik kontrollida?

Kasutan võimalust konkurentide tegevust mitte hinnata ega kritiseerida.

Rahandusminister Martin Helme kirjelduse järgi sulgevad meie pangad rahapesukahtlustuste kartuses "massiliselt Eestis tegutsevate, Eesti inimestele tööd andvate ja Eesti riigile makse maksvate ettevõtete pangakontosid ning blokeeritakse tavainimeste pisimakseid".  On see tõene kirjeldus?

Sõna "massiliselt" on tugev hinnang. Kas on suletud nullist erinev hulk kontosid? Muidugi on. Kas on kontrollitud ja piiratud? Muidugi on. Tehinguid tulebki kontrollida. Kas see on hakanud takistama kellegi äritegevust? Tõenäoliselt sõltub sektorist ja ettevõttest. Aga vaadates SKT-d, siis tundub, et veel ei ole.

Mulle on räägitud olukorrast, kus üks ajaleht kirjutas panga kliendist, tehes vihje rahapesukahtlusele, mispeale kliendil tekkisid pangas tõsised probleemid, kuigi ametlikku süüdistust ega kahtlustust ei olnud esitatud. See on ju absurd?

Jah, aga võtame ajakirjanduses olnud suured lekked – näiteks Panama paberid või teised skandaalid ja neist alguse saanud uurimised. Kui selline info on olemas, siis seda ei saa ignoreerida. Kahtlemata teeb niisuguste juhtumite paljastamine finantskeskkonda puhtamaks, sest tugeva prožektoriga heidetakse valgust hämaratesse nurkadesse.

Aga, mündi teine külg on kindlasti see, et [meedias] kirjutatud info jääb alles ja pangad seda oma tegevuses hindavad.

Lihtne joonlaua vastus: kas pärast artikli ilmumist tuli kliendile lisaküsimusi – jah, tuli. See ei puuduta üldse ainult rahapesu. Ka krediidiriski juhtimise puhul, kui on kirjas näiteks kliendi võlgnevused maksuametile, tuleb samuti pangaga seletamist.

See on selge lugu. Aga kui palju on rahapesukahtluste tõrjumine ausate, seaduskuulekate klientide elu keerulisemaks teinud?

Halduskoormus on muidugi suurenenud. On küsitud küsimusi. Aga kui kõik on adekvaatne ja läbipaistev äritegevus, ei ole kliendil ka midagi karta.

Tean juhtumit, kui pank nimetas kahtlasteks Ukraina firma tehingud ainult selle päritolu tõttu. Kuigi kaup liikus reaalselt, ei tahtnud pank nõustuda ülekandega ja oleks parema meelega ukrainlased üldse oma kliendibaasist kustutanud.

Üksikuid tehinguid või kliente ei saa mina kuidagi kommenteerida.

Ent see ei ole just väga ettevõtja- ja ettevõtlusesõbralik olukord?

(Paus) Vaadates selle ettevõtja seisukohalt, kes tahtis ülekannet teha, siis loomulikult ei ole see sõbralik, et ta ei saanud teha, mida parajasti tahtis. Pankuri seisukohast tuleb meil aga aru saada, kui tema tahab teada, kes on need inimesed, kust raha tuli, milline on nende ettevõtete taust, kellega nad muidu arveldavad ja milliseid tehinguid teevad. See nõuabki panga poolt kõrgendatud tähelepanu, sest eksimisvõimalusi enam ei ole.

Ennist juba rääkisite e-residentidest. Tõepoolest, kuidas käivad kokku pankade hirm rahapesukahtluste ees ja Eesti riigi soov saada endale e-residente, kes ongi ju kolmandate riikide kodanikud?

Asja lihtsalt vaadates tundub, et mingit ühisosa ei ole. Olen sellele natuke mõelnud.

Baseli rahapesu tõkestamise indeksi järgi oleme esimesed või teised. Väga hea. Astume veel sammu edasi. E-residentsus on võimalus muuta meie finantskeskkond täiesti läbipaistvaks. Kui oled e-resident, tahad siin asju ajada, siis miks sa ei peaks seda tegema digiallkirjaga? Eesti inimesed ju teevad nii. Kui välismaalasel ei ole enda riigi väljastatud digiallkirja võimekust, siis saab ta võtta Eesti e-residentsuse tunnistuse.

Välismaalaste teenindamine Eesti finantssüsteemis ainult läbi digiallkirja suurendaks oluliselt meie süsteemi turvalisust ja ühtlasi annaks e-residentsusele hoopis teise mõõtme..  

Et kui näiteks ukrainlane, venelane, aser või pakistanlane ütleb, et tahab saada Eesti e-residendiks ja soovib avada arvet Eestis tegutsevas pangas, siis on tal see igati võimalik.

Mitte miski ei keela neid kontosid avamast, aga on iga panga ärihuvi, kas ta tahab seda segmenti teenindada või ei taha.

Aga kui ukrainlane, venelane, aser ja pakistanlane juba on e-resident, siis – kas Eestis tegutsevad pangad avavadki talle lahkelt arve?

Mina rääkisin tagurpidi, et miks peaksid Eestis tegutsevad pangad teenindama kliente, kes keelduvad võtmast meie e-residentsuse tunnuseid.

Ja kui ta juba on e-residendiks saanud?

Siis on loomulikult panga otsus, kas ta teenindab seda klienti.

Kuidas Eestis pangad otsustavad?

Pigem... (Paus) E-residentide kui eraisikutega on üldiselt olnud vähe probleeme. Küsimus on välismaalastele kuuluvas äriühingus, kes teeb tehinguid, millest pangad ei ole aru saanud ja kui see välismaalane on juhtumisi e-resident, saab tõmmata pealiskaudselt sirgjoone – kuna on e-resident, siis kiusatakse. Minu ajal oli tagurpidi. See, et ta oli e-resident, selgus hiljem, kõigepealt olid mingid muud asjaolud.

Panganduses on täna olukord selline, et meil ei ole kedagi, kes tahaks võtta massiliselt [klientideks] mitteresidente. See vastab ka küsimusele, kas neid kontosid avatakse. Kõik suuremad pangad on öelnud, et nende fookus on Eesti inimesed.

See on pankade enesealalhoiuinstinkt, et hoiaks parem eemale?

Vist LHV ütles kõva häälega välja, et [mitteresidentidest] klientide arvu ja ressursside kulu vahel on nii suur ebakõla, et see pole äriliselt mõislik, kui sul läheb väikese hulga klientide teenindamiseks nii palju ressurssi.

Miks nende peale nii palju ressurssi läheks? Vabandan rumala küsimuse pärast, aga pole kunagi pangas töötanud.

Sest välismaalaste suhtes on kõrgendatud hoolsusmeetmed, mis maakeeli tähendab, et raha päritolu ja klientide tausta on palju raskem kontrollida. Meie teiega oleme kenasti kirjas Eesti registrites ja Eesti maksuametis, aga kui võtad kolmandad riigid, kus ei pruugi kõiki registreidki olla või meie võimalus seal adekvaatset infot kätte saada on piiratud, siis muidugi kulub [kliendi kontrollimiseks] ressurssi.

Kas tundlikud ollakse ka põhjusel, et kui midagi viltu läheb, võivad USA ametivõimud selle panga dollariarveldused sulgeda?

Muidugi on. See on Eesti majandusele suur risk, sest kõigil pankadel ei ole dollariga arveldamise õigust, uute kontode avamine on üliraske ja meil on väike, väga avatud majandus, kus ekspordi käive on 75 protsenti SKT-st. Meie majandusel on eluliselt tähtis, et siin oleksid mitte ainult dollari-, vaid ka muud välisarveldused lahti. Selleks, et riski maandada, tuleb teenindada vähem mitteresidente, mis on igati põhjendatud.

Robert Kitt Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Mis on teie pensionisambad?

Täiesti traditsioonilised. Esimene, teine ja kolmas. (Naerab) Ise loodan, et minu pensionisambaks võiks ühel või teisel viisil kujuneda omandatud teadmised ja kogemused, mida kasutada.

Kas soovitate inimestel II pensionisambast raha välja võtta või kogumist jätkata, kui riigikogu peaks tõesti otsustama selle samba reformimise ja president seaduse ka välja kuulutab?

Igal juhul jätkata kogumist, kui see on vähegi materiaalselt võimalik. On talupojatarkus, et tuleb koguda puhvreid. Olen [poliitikute] kavatsusest aru saanud nii, et kui keegi võtab II sambast raha välja ja tahab hiljem kogumist jätkata, siis ta peab 10 aastat pausi pidama ja kaotab need 10 aastat. 10 aastat loob väga suure erinevuse sinu pensioni kapitalist. Puhvrite kogumine on esiisadelt saadud nõuanne, mida võiks järgida.

Isegi siis, kui kogutud raha tootlus on väike ja fondihaldurite tulud muudavad inimesed tigedaks?

Isegi siis, kui selle raha tootlus on väike, sest alternatiiv väikesele tootlusele on selle raha lükkamine tarbimisse ja pensionipõlves seda raha ei ole. Tänaseks oleme [pensioni II sambasse] suutnud kõrvale panna üle nelja miljardi euro. Kui me valinuks 20 aastat tagasi alternatiivse tee, siis seda raha praegu ei oleks.

Pensionireformi esimestel päevadel kõlas ka küsimusi "Mis siis saab, kui ma jõuan pensionile ja Eesti riiki enam ei ole, siis olen asjatult raha kogunud?" Ei osanud midagi muud kosta, kui vastu küsida: "Aga mis siis saab, kui kõik need musta päeva stsenaariumid ei realiseeru, Eesti riik ikka on, aga sina lähed pensionile ja sul ei ole raha?" See oleks tõeliselt must stsenaarium.

Niisiis – sõltumata [meedia] pealkirjadest, kindlasti tuleks jätkata kogumist, ükskõik millises formaadis, sest uute mõtete järgi saab kasutada ka investeerimiskontot, olla ise oma raha peremees, väga hea, aga kindlasti jätkata kogumist ja mitte lõpetada raha kõrvale panemist.

Suur tänu soovituse eest. Kuigi panganduses te ise ilmselt oma töömeheteed ei jätka?

Praeguse seisuga ma arvan küll, jah.

Raputate pangaaja nagu vana ülikonna kappi, tõmbate uue selga?

Sattusin pangandusse 1994, päris palju on tehtud. Kas on elu ka pärast pangandust? On küll. Elu on ka mujal täiesti okay. Tööd saab teha küll.

On need rajad teada, mida mööda oma eluga edasi lähete?

Mulle meeldib mõelda metafoori mööda, et inimesel ei tohiks olla ainult üks ambitsioon – näiteks pank või sport. Elu võib ette visata ettenähtamatu takistuse ja see karjäär on läbi. Alati on hea, kui sul on mitu paralleelset asja, kus suudad end tõestada. Usun sellisesse riski maandamisse.

Kui panganduse tee lõppes, vaatan optimistlikult, mida õnnestub teha akadeemilises maailmas ja on ka muid ettevõtlussektoreid. Aga konkreetseid plaane ei ole.

Doktor Kitt on mõtlik?

Olen mõtlik, jah. Aga optimistlikult mõtlik.

Pank on rajatud väärtustele... Kas üks panga väärtusi on ka seal töötavate inimeste hoidmine?

Kindlasti.

On's Swedbank oma inimesi hoidev organisatsioon?

Arvan küll, üldjoontes on. Minu töömehe karjääri jäi sündmus, kui andsime väikesel tänuüritusel lilled inimesele, kes tähistas 50. tööaastat. Ta liitus 1967 Eesti Kindlustusega, millest aja jooksul sai Hoiupanga, Hansapanga, lõpuks Swedbanki osa.

Minule oli see mitmetähenduslik sündmus, sest proua ise lausus umbes sellised sõnad, et tema on 50 aastat olnud ja teinud alati seda, mis talle mingil perioodil on huvitav. Tollal töötas ta meie arhiivis, oli selles ülihea, teadis kõiki inimesi ja seda, kus asjad on.

Swedbankil on palju inimesi, kes on pikalt töötanud, arvan, et suutsime näo keerata küll töötaja poole, hoida oma töötajaid. Ka siis, kui viisime töökohti Tallinnast välja, mis oli väga oluline, sest Eesti elu ei lõpe Tallinna ja Harjumaa piiril, veel enam – ka väljaspool Tartut on elu.

Isegi Virtsus, kus Swedbank on sularahaautomaadiga olemas.

Isegi Virtsus. (Naerab) Käisin vaatamas, sularahaautomaat on seal täitsa alles.

(2011. aasta lõpus teatas Swebank, et viib väheste tehingute tõttu Virtsust sularahaautomaadi ära, mis algatas kohalike elanike hääleka meelepahalaine, poolteist kuud hiljem andis pank alla ja jättis sularahaautomaadi Virtsu alles, toim)

Kui palju teil 50. tööaastast Swedbankis puudu jäi?

Päris mitu. 34, kui õigesti rehkendan. Teisalt aga, Hansapanka läksin 1998, sealt tuleks mõned aastad juurde.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: