Perearstipõuas tervisekeskuste eest võidakse osa rahast tagasi küsida
Tervisekeskuste jaoks euroraha küsides lubasid omavalitsused ja haiglad, et keskustes hakkab tööle kindel arv perearste. Ajal, mil perearstikriis üha süveneb, võivad mõned keskused leida end olukorrast, kus osa toetusrahast tuleb tagasi maksta.
Tänavu veebruaris avati Põhja-Sakala vallakeskuses Suure-Jaanis uhke Tervisekoda. Kuna kojas on ka perearstikeskus, aitas 670 000 euroga Euroopa Liit. Sotsiaalministeeriumile lubati, et keskusesse tuleb neli perearsti, kuid vallavanem Hermann Kalmuse sõnul töötab neid seal praegu kolm. Üks neist läheb varsti pensionile ja uusi perearste kuskilt ei paista.
"Ruumid on justkui ilusad ja väga kvaliteetsed ja tänapäevased, aga tormi nimistute ülevõtmiseks ikkagi ei ole. Ainult ruumidest ilmselt ei aita ja peab edasi mõtlema, et mida teha," rääkis Kalmus.
Toetuse tingimuste järgi peaks lubatud arv perearste tööl olema juba kolm kuud pärast tervisekeskuse avamist. Sotsiaalministeerium on paindlik ja ütles, et tegelikult annavad nad aega kuni 2023. aastani. Sellist ajapikendust on ministeeriumilt küsitud kolme keskuse puhul.
Konkursile ei tuleks kedagi
Kohila vald veel ministeeriumisse kirjutanud pole. Nende tervisekeskus avas uksed oktoobri alguses ja praegu lubab sinna sisse kolida kaks perearsti. Kolmas ja neljas andsid oma lubaduse siis, kui keskust alles planeeriti, kuid otsustasid nüüd loobuda.
"Üks, kes varem Kohilas tegutses, tegutseb siin edasi, aga tema lihtsalt ei soovinud uutesse ruumidesse tulla. Ja neljas perearst tegutses toona naabervalla territooriumil, temal tuli seal üks üksus juurde ja ta arvas, et veel kolmandas kohas, Kohilas vastu võtta läheb tal paljuks. Selle pärast ta ei tulnud," rääkis vallavanem Uku Torjus.
Kohila vald peab nüüd läbirääkimisi Tallinna teenusepakkujaga, et ehk saab vähemalt ühe koha täidetud. Torjuse sõnul pöördusid nad abipalvega ka terviseameti poole, kuid tulutult. Perearste on lihtsalt vähe ja noored maale ei kipu.
"Terviseameti seisukoht oli, et kuna perearstikonkursi ettevalmistamine ja läbiviimine nõuab teatud halduskoormust ja nad näevad, et Kohilasse sellele konkursile tõenäoliselt keegi ei tule, siis nad arvavad, et see on lootusetu ettevõtmine. Alles hiljuti oli lõppenud Kohila naabervallas perearstikonkurss ja sinna tõepoolest ei tulnud mitte kedagi."
Torjus loodab, et vähemalt need kaks arsti, kes praegu keskuses töötavad, peavad mõnda aega veel vastu. Pensionini on mõlemal seitse aastat.
"Kui ka nemad otsustavad lõpetada, siis seda raskemaks läheb."
Osa perearste võtab allkirja tagasi
Ministeeriumilt raha küsides pidid haiglad ja omavalitsused ütlema, kes täpselt nende juurde kolivad. Aga siis, kui kopp maas, või kohati juba varem, teatas osa perearste, et nemad suurt elumuutust ei soovi. Hea näide on Narva Haigla, kus tervisekeskuse rajamine veel kindel ei olegi. Narva haigla juht Olev Silland küsis hiljuti sotsiaalministeeriumilt, kas allkirja tagasi võtnud arste saab keskusesse kutsuda ka tahtevastaselt. Ministeerium seda mõistlikuks ei pea. Sama meelt on Järvamaa haigla juhataja Andres Müürsepp, mis sest, et ka sealse tervisekeskuses on kaheksast praksisekohast kaks täitmata.
"No vaata, meil on näidata ainult ühele seda lepingut ja öelda, et sa lubasid. Teised on paraku pensioneerunud, ära läinud ja praksised on ümber jagatud teistele arstidele. Aga ausalt öeldes me oleme natukene juriidiliselt uurinud, et ega eriti midagi teha ei kannata. Ja kui me hakkame neid sellise asjaga tülitama, siis ma arvan, et nad ütlevad, et ei toimeta selle koha peal enam. Ja siis on häda veel suurem," rääkis Müürsepp.
Ministeerium aitab läbirääkimistega
Seda, et perearstidega varem sõlmitud kokkulepped ei pea, kuuleb mitmelt poolt Eestist. Perearstide seltsi juht Le Vallikivi korjab kivi arstide kapsaaiast üles ja heidab keskuse rajajate ning riigi peenrale, sellesse aega, kui tervisekeskusi planeeriti. Ta mäletab, kuidas mitmel pool korjati arstide allkirjad hoogtööna kokku, aga seda, kuidas tervisekeskus hiljem tööle hakkab, toona läbi ei räägitud.
"Näiteks seesama ruutmeetri hind, et mis see siis on? Kas see on maakohas olev tavaline hind või see hind, mis on keskmises perearstikeskuses ja haigekassa kulumudelis või see, mis on europrojekti maksumus, mis võiks end ehitajale kähku tagasi teenida? Kas sa pead ka lifti ja fuajee ja apteegi kui üldkasuliku pinna eest maksma. Neid on mustmiljon detaili, mis sunnivad perearste neid otsuseid tegema või mitte tegema," selgitas Vallikivi.
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste tõdeb, et mõni vald või haigla võis tõesti teha oma otsused ajasurve all.
"Mõni ime siis, et seal tõepoolest need läbirääkimised ülearu pikad ei olnud."
Paluste sõnul töötab ministeerium nüüd selle nimel, et võimalikult paljud plaanitud 59 tervisekeskusest ikkagi kenasti tööle hakkavad. Näiteks Narvas on keskuse asjus käinud nii Riina Sikkut kui Tanel Kiik. Ja peagi minnakse uuesti.
"Plaanime uuesti minna kohapeale, et julgustada haiglat ja perearste uuesti läbi rääkima. Kuna seal perearste, kes piirkonnas töötavad, on tegelikult palju. Nii et tulevikule mõeldes ikkagi oleks mõistlik lahendus tekitada üks mõistliku suurusega tervisekeskus, kuhu tulevikus noored perearstid ka sooviksid tööle minna," rääkis Paluste.
Seda, palju kunagised lubadused Pärnus vett peavad, sealse haigla juht Urmas Sule veel ei ütle. Nende tervisekeskus valmib tuleva aasta kevadel ja läbirääkimised perearstidega alles käivad. Samas tõdes Sule, et ka Eesti suuruselt neljandas linnas pole ainsaks mureks üürikõnelused.
Haigla teeninduspiirkonnas töötab täna 52 perearsti, kellest 40 võiks lähema kümne aasta jooksul pensionile minna.
Kas tarvis oleks suunamisi?
Nii Kohila vallavanem Uku Torjus kui Põhja-Sakala vallavanem Hermann Kalmus ütlevad, et vald võiks uusi perearste aidata eluruumidega. Vähemalt siis, kui eluruume on, tõdeb Kalmus.
"Noh, Suure-Jaani külje all anti hiljuti elamukruntide hoonestamisõigus ära. Võiks olla võimalus, et seal siis elamuid arendada niimoodi, et mõni inimene võiks tahta tulla. Aga palju küsimärke on selles, mis hinnaga ja kuidas lõpuks need majad sinna valmis saavad. Sellist kvaliteetset munitsipaalüüripinda noorele perele – seda vallal väga ei olegi tegelikult," rääkis Kalmus.
Ta lisas, et tarvis oleks ikkagi süsteemset muutust. Muu hulgas võiks kaaluda nii-öelda suunamisi.
"Kui meie oma rahadega koolitame, siis meil tasub mõelda stipendiumite süsteemi peale, millega inimene saab õppida majanduslikult rahulikumalt, aga ta võtab selle stipendiumiga näiteks kohustuse töötada maapiirkonnas perearstina. Ja võib-olla võiks tekkida üle-Eestiline süsteem, kus omavalitsused stipendiumisüsteemi panustavad ja samal ajal on lubadus, et seal, kus kõige põletavam probleem on, saab perearsti esmajärjekorras ja tekib selline pingerida."
Läinud nädalal riigikogu sotsiaalkomisjonile saadetud pöördumises soovitas perearstide suunamist ka Eesti linnade- ja valdade liit. Heli Paluste tõdes, et sellest ilmselt asja ei saa.
"Praegu, aastal 2019 on see ikka üpris utoopiline. Esiteks me oleme Euroopa Liidus, kus teatavad reeglid on ühised ja tööjõu vaba liikumine on üks nendest. Aga pigem me peame mõtlema ikka selliseid mehhanisme välja, mis selle vaba liikumise põhimõttega otseselt vastuollu ei lähe."
Paide ja Türi tervisekeskused ootavad arstide sissekolimist
Esimesed uudistajad pääsesid Türi tervisekeskusesse septembri lõpus. Keskuses asub tööle kuus perearsti, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Maja sai kasutusloa 26. augustil, kuid sissekolimisega läheb veel aega. "Veel seadistame hoone sidesüsteeme ja veel on vaja seadistada hoone automaatikat. Kuskil novembri teises pooles plaanime ikkagi kolida," rääkis OÜ Türi Tervisekeskus juhataja, perearst Toomas Tamm.
Kurioosumina selgus alles pärast keskuse valmimist, et majal pole internetiühendust.
"Hoonesse ei oldud toodud valguskaablit. Selle paigaldamine, need kokkulepped - kõik võttis aega," ütles Tamm.
Järvamaa haiglale kuuluv Paide perearstikeskus valmis juulis, kuid aknad on pimedad siiani. Sisse kolitakse alles 1. detsembriks.
"Ehitajal on jäänud teha veel mõned ekspluatatsiooni mittetakistavad vaegtööd: häälestada mõned lukud ja sellised nipet-näpet asjad. Kasutusluba väljastati 17. septembril," selgitas Järvamaa haigla haldusjuht Toomas Tippi.
Kui Türil on kõik perearstid olemas, siis Paide uus perearstikeskus jääb esialgu pooltühjaks.
"Tegelikult on viis praksist, aga neli perearsti, sest üks on asendusarst, abiarst. Aga ruumi oleks kaheksale," ütles Paide perearst Ilme Last.
Last ütles, et kolimist on takistanud mööblihanke ebaõnnestumine, aega võtab ka uue meditsiinitehnika kohalejõudmine.
"Nii see käibki, et ei saa esitada tühjade ruumide kohta tegevusloa taotlust, vaid see peab vastama meie esmatasandi tervishoiu nõuetele," rääkis Last.
Mis saab aastal 2023?
Nagu öeldud, lubab ministeerium tervisekeskusi täita kuni 2023. aastani. Kes ka selleks ajaks lubatud mahtu ei taga, peab osa toetusrahast tagasi maksma. Heli Paluste tõdes, et seal, kus perearste jääb keskusesse alla kolme, tuleb projekt lõpetada. Niimoodi juhtus Loksa linnas, kus kuigipalju raha õnneks raisku ei läinud. Kolmest perearstist üks lahkus juba enne ehituslepingu sõlmimist ja projekt pandi seisma.
"Me maksime tagasi selle summa, mis me kasutasime ehk see oli umbes 5000 eurot, aga kulutusi me oleme teinud oluliselt rohkem, sest me oleme teinud valmis majaprojekti ja need kulutused on üle 90 000," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" Viru haigla juhatuse liige Meelis Kukk.
Tema sõnul olid nad valmis ehitushanget välja kuulutama, kui sotsiaalministeeriumist anti märku, et nende projekt võib luhtuda perearstide nappuse tõttu.
"Üks perearst lõpetas ära töö, läks pensionile ja siis jäi ainult kaks perearsti. Me ikka ise püüdsime ka leida sinna perearsti, aga tol hetkel, ma mäletan, kohtumistel sotsiaalministeeriumiga nende hoiak oli, et see on teie mure, teie äririsk, vaadake ise," rääkis Kukk.
Tagantjärele on Kukk isegi rahul, et projekt nii ruttu lõppes ja tagasi tuli maksta ligi 5700 eurot, mitte 577 000 eurot, mida taotleti.
Loksaga sama saatus võib oodata Lihulat, mille uus tervisekeskus valmib järgmisel aastal. Eurotoetuste saamiseks oli vaja eellepingut kolme arstiga, allkirja andis ka Tõstamaa perearst Madis Veskimägi, kes sinna tööle minna ei kavatsenudki.
"Sõltumata sellest, kas arstid on omavahel tülis, surnud või maha maetud, Lihula vajab seda tervisekeskust, sest ametnikud Eesti vabariigis leidsid, et kolm arsti on karm nõue ja kui kolme arsti ei ole, vaid on kaks arsti, siis mingit tervisekeskust tulla ei saa," rääkis Veskimägi. Tema sõnul andis ta lepingule paari aasta eest allkirja, sest Pärnu haiglast 60 kilomeetri kaugusele jääv 5000 elanikuga piirkond vajab igal juhul korralikku tervisekeskust. Veskimäe loodab, et keskus saab siiski valmis ja sinna leitakse uued tohtrid.
Paluste ütles, et kui on näha, et plaanitavas tervisekeskuses ei tule vajalik perearstide arv kokku, siis võiks toetuse taotluse teha ümber.
"Kui nüüd on suurem projekt, kus on algselt olnud neid perearste rohkem kui kolm, seal tuleks hetkel, kui on selge, et seda perearstide arvu ei olegi võimalik täita, siis ikkagi tuleks teha oma taotlus ümber, vähendada seal perearstide arvu, mis jah, sellele projekti vedajale tähendab, et toetuse rahasumma väheneb," selgitas Heli Paluste.
Ta nõustus, et kui ehitushange on juba välja kuulutatud, kopp maas või veel enam – maja juba valmis, on toetuse vähenemine valus. Terviseamet peab küll perearstide leidmisel aitama, aga lõpuks vastutab rahaliselt ikkagi see, kes toetust taotles. Perearstide seltsi juhi Le Vallikivi hinnangul pidanuks sotsiaalministeerium riskidest rääkima juba siis, kui tervisekeskuste toetusi jagama hakati.
"Sisuliselt ju müüdi see projekti mõte haiglatele ja kohalikele omavalitsustele pähe, et see on imelihtne. Teie ei pea nagu midagi tegema, ainult ehitama ja küll kõik pärast juhtub ise. Tulevad sinna perearstid sisse ja kõik teised asjad. Aga täna on need haiglad ja omavalitsused natuke tanki pandud, et nad peavadki ise hakkama saama ja peavadki ise selle raha tagasi maksma, juhul, kui nad hakkama ei saa. Ma kardan, et nad toona ei osanud sellise võimalusega väga arvestada."
Paluste sõnul telliti taotlusvooru eel analüüs, mis vaatas rahvastikuprognoosi ja pakkus iga piirkonna tervisekeskuste jaoks välja optimaalse suuruse.
"Loomulikult me püüdsime, nii palju, kui me suutsime, rääkida ka nendest riskidest ja öelda, et ärge, palun, dimensioneerige üle ja olgem realistid. Aga sellel hetkel, kui meil oli taotlus juba laual, saime me lähtuda ainult sellest, mis seal kirjas oli. Me võisime mõnele öelda, et meile see number ei tundu realistlik, aga me ei saanud seda ise hakata ringi tegema."
Aga mis siis saab 2023. aastal, kui projekti abikõlbulikkuse tähtaeg kukub ja kõik lubatu peab valmis olema? Paluste loodab, et 59 planeeritud tervisekeskusest on neid, mille pärast tuleb osa rahast tagasi maksta, võimalikult vähe.
"Ma usun, et neid on, kuigi me iga päev püüame selle nimel, et neid siiski lahendada sellisel viisil, et jutt ei käiks tagasimaksmisest ja summade vähendamisest. See võib-olla eeldab ka mingeid õigusmuudatusi. Riigi huvi ei ole kindlasti represseerida neid tublisid ja hakkajaid inimesi, kes meile neid toetusetaotlusi esitasid ja neid projekte seal veavad. Aga noh, tuleb ka anda endale aru, et Euroopa toetuste kasutamisel reeglid on ja neist tuleb kinni pidada."
Järvamaa haigla juht Andres Müürsepp on kõige selle juures optimistlik. Ta usub, et perearstikeskuste päralt on tulevik ja mitte väheneva rahvastiku kiuste, vaid just selle pärast. Kvaliteetne teenus kolibki keskustesse.
"Ma ütlen, see võtab aega natukene. Võtab aasta, paar, võib-olla võtab viis aastat aega, aga see asi loksub paika. Kindla peale, arstikeskus jääb tsentrumisse. Filiaalid on kodu lähedal, nii palju kui võimalik ja nii ta paraku on. Järvamaal, kui mina sinna kunagi pärast ülikooli läksin, oli 43 000 elanikku, nüüd 30 000. Mis teha."
Toimetaja: Mirjam Mäekivi, Merili Nael