"Pealtnägija" | Tanja Mihhailova-Saar uuris, mis saab kliimavõitluse keskele jäävatest kaevuritest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Olgu see Greta Thunberg, uue Euroopa Komisjoni kliimaneutraalsuse eesmärgid või meie presidendi avaldused, kõik viitab, et Eesti põlevkivist loobumine ehk Põxit on möödapääsmatu ja mida varem seda parem. Kohtla-Järvel üles kasvanud laulja Tanja Mihhailova-Saar uuris meeleolusid Viru Keemia Grupi (VKG) kaevanduses.

Kohtla-Järvel vaadatakse globaalseid trende hirmu ja murega. Põlevkivi on pakkunud seal tööd paljudele põlvkondadele ning on sealkandis justkui identiteedi küsimus. Tanja Mihhailova-Saar lahkus kodulinnast 18 aastat tagasi ja  ta polnud ainus – väljaränne ning tööpuudus on linnas juba üks Eesti kõrgemaid Kui riik loobub karmistunud kliimanõuete tõttu põlevkivi kaevandamisest ja sellest elektri tootmisest ehk toimuks nn Põxit, tähendaks see halvima stsenaariumi korral veel tuhandete töökohtade kadumist. Ida-Virumaal räägitakse juba kurjakuulutavalt sotsiaalkatastroofist, vahendas "Pealtnägija".

Üks koht, mis kardetavasti löögi alla satub, on VKG-le kuuluv Ojamaa kaevandus, mis on suuruselt teine elektritootja Eestis.

"Pealtnägija" erisaate kaasautor Tanja Mihhailova-Saar pani tööriided selga, sai põhjalikud juhised ning läks kaevandusse.

Allmaa vanemmäemeister Taavi Poomi ülesanne on lõhkelaengu aukude puurimine. Juba praegu on tehnoloogia areng inimeste rolli drastiliselt vähendanud. Kui 100 aastat tagasi tehti tööd kirka ja labidaga, hiljem suruõhuhaamritega, siis nüüd teeb kümnete inimeste töö üks mees juhtpuldist, mis meenutab rohkem arvutimängu kui kaevandamist.

Poom usub, et praegune kliimavõitlus taandub ning kaevandusi kaotama ei hakata. "1970. aastal, kui ma ei eksi, oli ju see jutt, et meil kohe tuleb jääaeg. Siis ju kliimaaktivstid täpselt samamoodi hakkasid seda rida ajama. Minul on selline tunne, et varsti meil pöördub jälle tagasi ja kõik on hästi," rääkis Poom.

Kliimaaktivist, Tallinna reaalkooli 11. klassi õpilase Kertu Birgit Antoni sõnul on Eestil suur osa kliimakriisis. "Kui me vaatame Eesti süsiniku jalajälge Euroopa kontekstis või maailma kontekstis, siis see on tibatillukene. /.../ Aga kui me võrdleme Eesti süsinikuheidet ühe inimese kohta ja võrdleme näiteks Hiina süsinikuheidet ühe hiinlase kohta või Prantsusmaa süsinikuheidet ühe prantslase kohta, siis selles Eesti on maailmas 17. kohal ja Euroopas teisel kohal. Inimese kohta me oleme väga reostavad ja seetõttu on Eesti süü selles probleemis väga suur," selgitas ta.

Olgu need aktivistid tänaval või meeleheitlikult konsensust kujundada püüdvad maailma liidrid, fossiilkütused nagu põlevkivi on muutunud justkui inimkonna hukatuse sünonüümiks. 

Aktivist: paari tuhandet kaevurit ei saa valida maailma heaolust tähtsamaks

Kaevanduse töötajatel on seetõttu see teema samuti südamel. Elupõline kaevur German Lavrov teeb ühte kõige ohtlikumat tööd – toestab suurte palkidega kaevanduse tunneleid. Ta ei varja, et on tegelikult tuleviku pärast väga mures.

"Muidugi kardan, küsige ükskõik kellelt. /.../ Teate, see on hirmus, kui selle peale mõelda, siis hakkab südames valus," tõdes Lavrov.

"Eelkõige tuleb mõelda elanikkonna peale, kuidas nad elama hakkavad, kuidas kindlustavad oma perekondi," sõnas samuti allmaa läbindajana töötav Roman Artjuhhin.

"Aga öelge mulle palun, kas meie riigile on majanduslikult kasulik, kui see kõik kinni pannakse. Mida me tegema hakkame? Ma mäletan väga hästi 1990. aastate lõppu ja 2000. aastate algust, kui suleti Ahtme, Tammiku, Sompa. Mul on meeles, kui Sompa kinni pandi, kui sissesõidul Sompasse seisid tühjad viiekorruselised majad. Kas me siis ilma asjata seisime Balti ketis ja võitlesime iseseisvuse eest? Kas me peame hakkama prükkariteks?" küsis Lavrov.

Antoni sõnul mõistab ta kaevurite muret. Samas peab ta valitsuse ülesandeks probleemi pehmendamist.

"Ma mõistan, et Ida-Virumaa kaevurite jaoks on väga suur probleem, et nende tööd kaovad ära ja nad endiselt peavad ju oma perekonda ülal pidama. Me ei tohi kindlasti neid tähelepanuta jätta. Siin on nüüd üks suur kivi visata meie valitsuse ja eelnevate valitsuste kapsaaeda. Eesti riik on ju ammu teadnud, et me peame oluliselt vähendama oma kasvuhoonegaaside heidet, suurem osa sellest tuleb energeetikasektorist. Seega on teada olnud üle kümne, minu teada isegi üle 15 aasta ja nüüd on justkui tunne, et me ju saime eile teada, et kaevandused tuleb kinni panna, täna tuleb kohe kinni panna. See on riigi tegemata töö, aga me ei saa valida Ida-Virumaa paari tuhandet kaevurit ja nende paarikümne aastast heaolu terve maailma heaolust tähtsamaks," rääkis Anton.

Professor: kliimaneutraalsuse eesmärk on õõnes

Tegelikult mõistetakse ka põlevkivitööstuses, et samamoodi lõpmatuseni jätkata ei saa. Erinevus on pigem selles, et kui aktivistid leiavad, et Põxit peaks toimuma võimalikult kiiresti, siis sektoriga seotud inimesed tahaksid pikka ja pehmet üleminekut.

Seetõttu ongi VKG ja ka riigi suurim tootja Eesti Energia võtnud suuna, et põlevkivi otse ahju viskamise asemel püütakse toota põlevkiviõli, mille süsinikuheide on kokkuvõttes väiksem ja kasutegur suurem.

"Praegu läheb raisku liiga palju. See tähendab, et tuleb anda palju rohkem väärtust produktile, mis tuleb põlevkivist. Tuleks lõpetada otsene põletamine, mingid muud meetodid, termilised protsessid. Me peaksime arenema just selles suunas, et väärindada põlevkivi," ütles VKG tootmisjaoskonna juhataja Juri Rjabušenko.

Ehkki ka Euroopa Liidu sees pole kõik riigid ülemineku kiiruses ühel meelel, on Eesti siiski võtnud eesmärgi saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus, mis lihtsamalt öeldes tähendab, et 30 aasta pärast ei paiska me atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui seome.

Tallinna tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist ütles, et riigi eesmärk on ilus, aga õõnes, mida omakorda õhutab pidev kliimapaanika meedias.

"Euroopa Komisjon ütleb ka, et meil ei ole lahendusi, meil on visioon. Me oleme võtnud eesmärgiks, et tahame lennata Kuule, aga kuidas täpselt, mil moel, millise ajaga, milliste kulutustega /.../ neid lahendusi lauale pole pandud. Täna on aasta 2019, eesmärgid on seatud aastaks 2050, aga mida me see 30 aastat teeme? See 30 aastat meil tuleb ikkagi kuidagi hakkama saada," kommenteeris Konist.

Nii Konisti kui ka kaevurite suurim argument on, et tänapäeva tasemel taastuvenergia ei kata Eesti vajadusi. Nende sõnul pole tõestatud, et tuule-, päikse- või muu roheline elekter tagaks külmal talvel piisava energiakindluse. 

Et naaberriikides on juba praegu energiadefitsiit ja lähiaastail plaanib Eesti end ka Venemaa elektrivõrgust lahti ühendada, võib meie riik halbade asjaolude kokkusattumisel näha elektrikatkestusi, mille kõrval hiljutine Võrumaa intsident on köömes. Teisisõnu – jutt on energiajulgeolekust.

"Paralleeli võib tuua kas või sõjaväega. Me täna kasutame Kaitseliitu, kaitseväge ühtepidi ka heidutusena, me investeerime sinna ja me keegi ei oota sõda, ometi me peame seda vajalikuks," selgitas Konist.

"Meil on Põhjamaades ühtne energiaturg, kus Põhjamaad saavad kaubelda omavahel vabalt elektriga, on ta siis Norras toodetud hüdroelekter, Soome, Läti, Rootsi. Meil on väga head ühendused naaberriikidega tehtud. Meil ei ole ainult üks allikas, me hajutame oma teisi võimalusi," rääkis keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Getlyn Denks.

"Me ei saa siin ka jääda lootma naaberriikidele. /.../ Kui ikkagi tekib vajadus ja tekib ikkagi energiakriisi oht või juba nähud, et naaberriigi turult meile energiat ei tule, siis me oleme teinud kõik selleks, et enda ühiskonda energiaga varustada, kommenteeris Konist.

Ministeerium: lähiaastail järsku koondamislainet ei tule

Nagu miljonid ümber maakera, käib Kertu Birgit Anton koos mõttekaaslastega reedeti Toompeal streikimas, avas sõpradega keskkonnasõbralikke poekotte tootva õpilasfirma ning on loobunud paljudest 21. sajandi mugavustest, näiteks lennukiga reisimisest.

Vastased võivad teda nimetada kliimavihaõhutajaks, aga Antoni sõnum on lihtsalt sõnastades see, et vana eluviisi, sealhulgas põlevkivikaevandusi pole mõtet kaitsta, kui ümberringi kõik kokku kukub. Tema sõnul on taastuvenergia end mujal maailmas õigustanud ja uued investeeringud põlevkivitehnoloogiasse on üksnes probleemi lahenduse kaugemale lükkamine.

"Ma vahel mõtlen näiteks selle peale, et kunagi olid ju maailmas inimesed, kelle töö oli teistele inimestele seljas vett koju tassida, kui torustikke veel ei olnud. Ühel hetkel tulid torustikud ja need inimesed kaotasid töö. Ma usun, et nende jaoks üleminek oli väga raske ja nende kogukond pidi neid toetama, aga me ju ei igatse enam täna veekandjaid tagasi. See on karm näide, aga ma usun, et peab paika," rääkis Anton.

Ministeeriumitest kinnitatakse, et lähiaastail Ida-Virumaal järsku koondamislainet  ei tule ja ka neid, kes põlevkivisektoris töö kaotavad, lubab riik toetada.

"Kindlasti riigil on selles ka ikkagi tegevusplaanid või mõtted olemas, neid inimesi ei ole ära unustatud. /.../ Täna on raske mul öelda, mida viie või kümne aasta pärast allmaakaevur võiks teha, /.../ kuid see ei tähenda, et ta ei võiks edasi töötada samas energeetikasektoris. Võib-olla lihtsalt taastuvenergeetika valdkonnas. Võib-olla pakub talle huvi turism. Erinevaid meetmeid ja lahendusi riigi tasandil kindlasti on olemas," rääkis Denks.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: