Riigikogul on viis tööpäeva, et seadus saata presidendi kantseleisse. Seega on president Kersti Kaljulaidil aega 13. veebruarini. Nende 14 päeva jooksul peab ta otsustama, kas 29. jaanuaril vastu võetud pensioni II samba vabatahtlikuks muutmise seadus välja kuulutada või mitte.

Kui riigipea otsustab seadust mitte välja kuulutada, on tal kaks võimalust.

Esiteks poliitiline veto. Seda kasutas viimati president Arnold Rüütel 2004. aastal vetostades Euroopa Parlamendi valimiste seaduse muutmise seaduse, mis tema hinnangul ei andnud valijatele kindlust, et nende poolt eelistatud kandidaat asub ka tegelikult neid Euroopa Parlamendis esindama, mistõttu valimise protseduur ei ole selge, kõigile mõistetav ega kindlustanud rahva tahte elluviimist. Rüütel saatis seaduse poliitilistel motiividel riigikokku tagasi, parlament võttis seaduse muutmata kujul uuesti vastu, mistõttu riigipea pidi selle välja kuulutamata.

Poliitilise vetoga ei saa president minna riigikohtusse.

Ent riigipea võib jätta seaduse välja kuulutamata ja parlamendile tagasi saata ka põhjusel, et see on tema hinnangul vastuolus põhiseadusega. Niisugune käik on olnud ka presidendi veto tavapärane põhjus.

Riigikogul on siis kaks võimalust – kas seadus muutmata kujul vastu võtta või arvestada presidendi märkustega ja seadust muuta.

Nii või teisiti jõuab see uuesti Kadriorgu, president Kaljulaidi töölauale.

Seejärel on riigipeal jälle kaks nädalat, et teha oma otsus. Ta võib nõustuda parlamendi parandustega ja kuulutada seaduse välja. Või, kui parlament ei ole presidendi hinnangul põhiseaduse vastast seadust üldse muutnud või muutis seda ebapiisavalt, saadab seaduse riigikohtusse.

Riigikohtus hakkab asja arutama põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, kes peaks otsuse tegema nelja kuu jooksul, aga võib arutamise aega ka pikendada.

Kui riigikohus otsustab, et seadus siiski on põhiseadusega kooskõlas ja president eksis oma hinnangus, peab riigipea seaduse kohe välja kuulutama.

Kui aga riigikohus annab õiguse presidendile ja järeldab, et seaduse mõni osa on tõesti põhiseadusega vastuolus, siis peab parlament otsustama – kas lööb käega, jätab vigase seaduse igaveseks riiulisse ja ei tee sellega midagi või hakkab seadust muutma.

Kui parlament läheb viimast teed ja võtab riigikohtu näpunäidete järgi ette seaduse muutmise, siis algab kogu ring uuesti.

Niisiis, kui oletada, et president Kaljulaid vetostab pensioni II samba vabatahtlikuks muutmise seaduse ja vaidlus jõuab lõpuks riigikohtusse, näeme esimest selgusekiirt alles mitme kuu pärast – suve lõpul või sügise hakul. Kui riigikohus nõustub presidendi argumentidega, praegune koalitsioon on jätkuvalt võimul ja teotahteline, tahab pensionipöörde igal juhul ära teha ja peab selleks seaduse vastu võtma, siis venib kõik edasi veel mitmete kuude kaugusele.

President Lennart Meri vetostas aastatel 1992-2001 kokku 39 seadust, neist 31 juhul parandas parlament ise vea, kaheksa korda jõudis vaidlus riigikohtusse, millest riigipea kaotas ühel korral.

President Arnold Rüütel vetostas aastatel 2001-2006 kokku 11 seadust, vaidles lõpuks riigikohtus neljal korral ja need vaidlused lõppesid viigiga 2:2.

President Toomas Hendrik Ilves kasutas aastatel 2006-2016 vetot üheksa seaduse puhul, riigikogu muutis kaheksal korral ise seadust, üks vaidlus jõudis riigikohtusse, kus president võttis võidu.

President Kersti Kaljulaid on vetot kasutanud kahel korral, üks vaidlustatud seadus langes parlamendivalimiste tõttu riigikogu menetlusest välja, teisel juhul jõudis diskussioon riigikohtusse, kes leidis seaduses vastuolu põhiseadusega.