Jürgen Ligi: seadus, millest ei tee saia ka põhiseadus
President Kersti Kaljulaidi otsus kogumispensioni reformi seadus tagasi lükata ei käi ainult selle põhiseaduspärasuse kohta, vaid avab ka Eesti valitsemise kvaliteeti, kirjutab Jürgen Ligi.
Kõige üldisem presidendi otsuses on sõnum, et partei ja valitsus ei tohi siiski teha kõike. Lubatavuse piir ei pruugi küll jääda püsima, otsesed vastuolud põhiseadusega võidakse ka ära siluda ja riigikohtu jaoks ei pruugi põhiseaduslikud argumendid olla ühesed.
Aga ühene on, et valitsus põhjendas seadust ja põhiseaduse riiveid riigikogule otseste valede ja eksitavate väidetega, keeldus ekspertide arvamusi kuulamast ja õigustas kõike poliitilise otsusega. Sellist asja nimetatakse omavoliks ja kelmuseks.
Seda ilmselt ei andestata
Pole võimalust, et tagasi lükatud seadusest saaks saia, isegi kui see saaks põhiseaduspärane. Arvamused valitsuse kohta lähevad lahku, aga põhiseaduslikult pikantne on ka olukord, et valitsus on ametis usaldushääletusega eelnõule, mille ta riigikogult välja pettis ja mille riigipea nüüd ka põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutas.
Vastupidiselt Helir-Valdor Seedrile, kelle meelest käitus president emotsionaalselt (kes küll seda esimesena ütles?) ja tegi enda jaoks lihtsama otsuse, on selle ekspertiis väga ratsionaalne ja järeldus pidi olema emotsionaalselt raske.
President selgelt ei tahaks vastasseisu valitsusega, oma endise koduerakonna ega ka tuhandete ja tuhandetega, kellele just oli lubatud pensioniks kogutud raha kohe kätte. Seda ilmselt ei andestata, mis on tähelepanuväärne ka presidendivalimiste perspektiivi mõttes.
Silmatorkav on, et presidendi argumendid seaduse vastu olid laiemad kui õiguskantsleri omad. Lisaks sotsiaalmaksu maksnute erineva kohtlemise ja sambasse jääjate vara väärtuse kahjustamise räägib ta ka riigi kohustusest vanade ees, tulevastele põlvedele pandavast üle jõu käivast koormast ning ettevõtlusvabaduse rikkumisest.
Aga alustas president oma avaldust nentimisega, et ei saa kasutada poliitilist vetot ega öelda, et seadus talle ei meeldi, kuigi on ilmne, et ta peab seda väga halvaks, mitte lihtsalt põhiseadusevastaseks.
Indrek Neivelt eksib taas
Pole eksperti, kes teise samba lammutamist sisuliselt õigeks peaks, kuid pean probleemide illustreerimiseks kommenteerima Indrek Neivelti viimatist arvamusavaldust. Kuigi talle näis, et ta mõne punkti minu kriitikast ümber lükkas, avas ta ainult enda vigu.
Endiselt eksib Neivelt, et teine sammas vähendab esimese samba pensione. Viimased määrab indeks, mis teisest sambast ei sõltu, täpselt nagu kirjeldasingi.
Endiselt eksib ta selleski nagu suudaksid mingid seniolematud perepoliitilised meetmed või kuus protsendi pensionisäästu vahetamine 1,6 protsendi sissetuleku vastu tekitada sünnitusbuumi - sambasse juba kogunenud rahast me ju ei räägi, see on Neivelti meelest üldse viga - ja see suudaks korvata keskmise eluea kiiret kasvu. Või kuidas need riiklikud meetmed pensionide arvel ei tuleks, kui teine sammas tuleb?
Beebibuum muide tõstaks ülalpeetavate suhtarvu aastakümneteks veelgi, mitte ei vähendaks seda. Kuna Neivelt eitab demograafia seaduspära, arvutab ta valesti ka pensionide kasvu.
Teise samba väljamaksete jäikus on halb tõesti ja ettepanekud muudatusteks on ka riigikogus, kuid vale on eeldus, nagu oleks väljamaksetega esimesest sambast hästi. Selle baas ju kuivab kokku ja saajate arv aina laieneb.
Fakt on hoopis see, et teise sambaga panustatakse pensionisüsteemi üle kümne protsendi rohkem kui ainult esimesega, kaks protsendipunkti pluss esimese samba kompensatsioon, et selle baas on praegu veel tulevasest maksjate baasist laiem ja et see hajutab ka riski - kapitalitulule ainult tööjõu asemel.
Neivelti lemmikargument teise samba vastu - ebaõiglus - on puhas demagoogia. Ta defineerib selle võrdsusena, aga meil pole ühiskonda, kus tulu seotaks lahti panusest ega inimloomust, kus panus sel juhul ei kannataks. Neivelt konstrueerib kogutud summade jaotusest isegi, et kasu on saanud ainult 20 protsenti ja ülejäänud kahju.
Minu üldisem soovitus oleks loobuda sellisest käsitööst ja enne arvamist küsida nõu. Samba maht sõltub sissemaksete suurusest, ajast ja kohast (fondivalikust), selle küpsemise aeg on 40, mitte 17 aastat, liitunutest pole palju veel õieti midagi maksnudki.
Ükski neist asjaoludest ei allu võrdsusele. Ja kuna ta püüab õigluse jutu lõpuks mind solvata tööpakkumisega, ei saa ma jätta mõtlemata sellele, mitu suurusjärku rohkem teenis meie elukutseline revolutsionäär ühe aktsiamüügiga minu elu koguteenistusest?
Ja lõpuks, keda peaks ebaõigluses süüdistama tulevane põlvkond, kes on enda tahtest sõltumata on vanema põlvkonnaga võrreldes väike, kelle vanemate vabatahtlik säästmismäär on osutunud selliseks nagu see on senigi osutunud ja kelle ülalpidamiseks on tulnud maksud lakke tõsta?
Toimetaja: Kaupo Meiel