Tõnis Saarts: kriisi edenedes on valitsusesisene konflikt paratamatu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kui kriisi praeguses, akuutses faasis võib tunduda, et Keskerakonna ja EKRE juhid mõistavad üksteist justkui poolelt sõnalt ning on ühe asja eest väljas, siis kriisi edenedes ei pruugi see nii jääda. Mõlemal erakonnal on tegelikult üsna erinevad kriisinarratiivid ning lahknev visioon kriisijärgsest Eestist, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Narratiivide loomine on kriisijuhtimise teooriate järgi üks etapp, mis alati läbi käiakse: inimloomus lihtsalt nõuab seda, et kannatustele antaks mingi tähendus, otsitaks põhjusi, ilmuksid välja süüdlased ja kangelased...

Kuigi valitsusliikmed pole saanud seni mahti tähendusloomega tegeleda, siis kuu-paari pärast jõuab ka see hetk kätte. Teades Keskerakonna ja EKRE maailmavaadet ja varasemaid toimimisviise, võib prognoosida, milliseid kriisinarratiive kumbki osapool looma tõttab.

Keskerakonna juhid eelistavad ilmselt kõneleda "kurjast viirusest", mis meie hea, turvalise ja harjumuspärase elu segi paiskas, kuid tänu valitsuse tarmukale tegutsemisele ja rahva mõistvale toetusele saime me kõigest sellest edukalt jagu. Näpuga süüdlastele näitama ei hakata, seda ei siseriiklikult ega rahvusvaheliselt. Endale üritatakse aga kindlasti nutika ja operatiivse kriisihaldamise eest loorberist pärg kaela riputada.

EKRE juhid on samuti seni süüdlaste otsimisest hoidnud ning kriisisituatsioonis käitunud vägagi riigimehelikult. Jälgides aga Helmete suurte iidolite, nagu Viktor Orbani ja Donald Trumpi väljaütlemisi, siis pole mingit garantiid, et sama vaoshoitud joonega aasta lõpuni jätkatakse.

Tundub üsna usutav, et ka EKRE kriisinarratiivi keskmesse tõusetub süüdlaste otsimine ning vasakliberaalsed globalistid hakkavad troonima esireas. Vasakliberaalne, avatud piire ja vaba liikumist propageeriv üleilmastumisprojekt kuulutatakse tervikuna läbikukkunuks. Tulevik hakkab kuuluma suveräänsetele, oma piire kontrollivatele rahvusriikidele, mis lasevad võõrsilt tulevaid kahjulikku mõjutusi sisse imbuda nii vähe kui võimalik.

Siit jõuamegi kahe erakonna täiesti erineva nägemuse juurde, milline peaks olema kriisijärgne Eesti. Keskerakond tahaks peale eriolukorra lõppemist ja sellele järgneva majanduskriisi seljatamist jätkata suuresti samalt nivoolt, kus oldi enne kriisi.

Visionäärlus ja suurelt unistamine pole peaminister Jüri Ratase ning praeguse Keskerakonna juhttuumiku tugevaim külg. Seetõttu kasutavad vaevalt nad praegust kriisi selleks, et disainida julgeid uutmoodi poliitikaid, et kriisist väljuv Eesti oleks varasemast enam innovatsioonile avatuma majandusega, sotsiaalselt veelgi õiglasem ning, miks mitte ka rohelisema mõttelaadiga ühiskond. Jätkata turvaliselt samas voolusängis, mitte olla provotseeriv uuendaja – see sobiks Ratasele ja tema kaasvõitlejatele palju paremini.

EKRE juhid aga püüaksid kriisi maksimaalselt ära kasutada uut tüüpi ühiskonnakorralduse juurutamiseks. Uus, kriisijärgne Eesti peaks muutuma tõeliselt suveräänseks rahvusriigiks, mis kontrollib oma piire, uhkeldab null-immigratsiooniga ja rakendab siseriiklikult senisest palju karmimat korda ja piiranguid.

Populismisugemetega rahvuskonservatism muutuks selles uues Eestis ametlikuks riiklikuks maailmavaateks. Vähemuste õiguste piiramine "rahva tahtele" ja turvalisusele apelleerides oleks üldaktsepteeritav praktika.

Täitevvõim võiks muutunud olukorras vabalt üle sõita parlamendist, presidendist ja kohtutest, sest ei nähta põhjust eriolukorraga saadud võimutäiusest täies mahus loobuda – iialgi ju ei tea, millal viirus naaseb … liigne avatus ja lõtvuks aga oleks ohuks meile kõigile. Sisuliselt üritatakse teha kõikvõimalikku selleks, et Eesti astuks Ungari ja Poola teele.

Tõepoolest, miks peaks EKRE praegu süllelangenud ajaloolise võimaluse kasutamata jätma? Tavapärase poliitika tingimustes ei õnnestuks neil pooltki nii palju oma maailmavaatelisest visioonist ellu viia, kui praeguses kriisisituatsioonis.

Seetõttu on kriisi edenedes konflikt avatust ja status quo jätkamist toetava Keskerakonna ja mitteliberaalse rahvusriikluse projekti juurutada püüdva EKRE vahel paratamatu.

Kumb peale jääb ja kui palju peab Keskerakond seniste ühiskondlike vabaduste arvel lõpuks järeleandmisi tegema, ei sõltu ainult eri poolte otsusekindlusest ja poliitilisest osavusest, vaid ühest vägagi lihtsast asjaolust. Sellest, kui pikalt antud kriis kestab.

Keskerakonna huvides on lühike ja intensiivne kriis. EKRE-le oleks poliitiliseks kingituseks aga pikk ja perioodiliselt naasev tsükliline kriis, mille käigus me kõik harjume tasapisi suletud piiridega, kitsenenud vabaduste ja valitsuse diktaadiga. Mitte ainult ei harju, vaid hakkamegi seda pidama uueks normaalsuseks.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: