Peakorter, kust Wolti Balti riikide tegevust juhitakse, on peitunud märkamatusse hoovinurka Tallinna vanalinna servas. Enne veel, kui ajakirjanik jõuab oma saabumisest märku andmiseks uksekella helistada, avaneb uks. Ei, selle avaja pole assistent ega pressiesindaja, nagu võiks eeldada, vaid Wolti Baltikumi äride tegevjuht Liis Ristal isiklikult on võtnud vaevaks alla vastu tulla. Põhjus on lihtne: kontor on inimtühi, peale Ristali on kohal vaid kommunikatsioonipartner, kes intervjuul silma peal hoiab ja aeg-ajalt märkmeid kribab teha. Wolti 22-liikmeline kontorirahvas on koroonaviirusehooaja tõttu jätkuvalt kodusel režiimil, nii kulgeb intervjuu kontori puhkeruumis segamatult.

Intervjuu ajendiks on Tallinna restoranide väljendatud rahulolematus suurte kullerfirmade vahendustasudega, kellest enim on jäänud hambusse Wolt ja ettevõte leiab, et see on nende suhtes ebaõiglane. Ent see on vaid killuke jutuajamisest.

Liis Ristal räägib vaikselt. Nii vaikselt, et kohati tekib lausa mure, kas jutt üldse diktofoni peale jääbki. Kuid selles tasases olekus ei ole ebakindlust. Ristal on oma eneseväljenduses kindel ja kontrollib mõõdetud pausidega, mida ajakirjanikule rääkida (ja mida mitte).

Kui suur teie turuosa on ja kui palju restorane teie võrgustikku kuulub?

Seda on raske öelda, kui suur see meie turuosa on. Meil ei ole ju Eestis mitte ühtegi uuringut ega ametlikku infot ega ei mõõdeta spetsiifilisemalt ka meie kategooria suurust.

Minult küsitakse pidevalt – mitte ainult ajakirjanike poolt, vaid ka oma meeskonnas –, milline on meie turuosa. Kuna meil puudub kolmanda osapoole info selle osas, siis ma ei oska seda öelda, kui suur me oleme turuosa poolest.

Kui rääkida restoranide arvust, siis meil on täna platvormil Eestis üle 600 restorani. Me oleme täna Tallinnas ja Tartus. Meie konkurendid on palju rohkemates linnades, ehk siis taaskord, me ei teagi, kui palju üldse, kui suur on turg väljaspool Tallinnat ja Tartut.

Aga sellist tunnetust turuosa suuruse kohta teil ka ei ole?

See on selles mõttes keeruline küsimus, et kui ma alustasin Woltis kolm aastat tagasi, siis see turg kokku oli hinnanguliselt väga väike ja alles lapsekingades. Täna me oleme teinud kõik, et kasvatada oma tuntust selle teenuse kohta, kasvatada seda turgu ja teenuse kvaliteeti. Tahaks loota, et me oleme ikkagi suuremad – milline ärijuht ei tahaks seda loota –, oleks ju hea öelda meeskonnale, et te olete kõige suurema toidukategooria pakkuja esindajaga, aga kahjuks seda infot meil ei ole.

Ma väga loodan, et mingi hetk hakatakse avaldama statistikat ka meie kategooria kohta ja meid ei peeta lihtsalt alamkategooriaks üleüldisele transpordisektorile.

Millest teie kulud koosnevad, et need vahendustasud peavad olema 20-30 protsenti, nagu on läbi käinud?

See suurusjärk on 25-30 protsenti tehtud müügilt. Meil ei ole mitte ühtegi tasu lihtsalt platvormil olemise eest, me võtame ainult vahendustasu müügilt, mille me restorani toome. Mida me vahendustasu eest pakume, see nimekiri teenustest on päris pikk. Ca pool sellest läheb kullerikuludeks, me maksame kulleritele iga tehtud kojuveo pealt, pluss maksame nende eest ka tööjõumaksud. Lisaks me pakume vahendustasu eest reaalajas klientidele eestikeelset klienditeenindust. Meie klienditeeninduse inimesed vastavad ühele päringule keskmiselt 30 sekundi jooksul ehk see koorem on restorani pealt ära võetud, et nad ei pea ise tegelema klientide palvete, soovide, küsimustega.

Lisaks katab see vahendustasu kõik maksetega seotud kulud, me ei küsi täiendavalt mitte ühtegi tasu isegi selle eest, kui maksed on tehtud varastatud krediitkaartidega või on muude maksepettustega tegu. Ka need kulud katame me sama vahendustasuga.

Palju neid ette tuleb?

No ikka tuleb. Virtuaalkrediitkaardi vargused on kasvav trend. Ja need kulud on kaetud.

Lisaks on selle vahendustasu sees ka uute klientide hankimistasu. Me pakume restoranidele turundusabi, nii palju kui võimalik kaasame neid kampaaniatesse. Meie jaoks on väga oluline see, et kasvaks restoraniklientide arv, sest kui meie restoranidel läheb hästi, siis läheb ka meil hästi. Saadud vahendustasud investeerime tagasi, et kasvatada klientide andmebaasi. Ja siis lisaks platvormi haldamise kulud.

Kas teil on vahe ka tasu osas, et kas inimene teeb oma tööd jalgratta või auto abil?

Kullerite tasu mõttes ei ole. Kullerid saavad vabalt valida, kas nad kasutavad ratast, autot, motorollerit. See on nende endi vaba valik.

Palju ta ühe tellimuse pealt teenib?

Keskmine tasu jääb kuskil 4,50 euro kanti ja see siis taandub kuskil 11-12-euroseks tunnitasuks. Minu käest on küsitud, et kas seda on liiga palju, kas seda on liiga vähe. Kulleri tasu määramisel oleme me võtnud aluseks selle, et nad peavad saama väärikat tasu, kuna töö ei ole lihtne.

Kullerid, kes töötavad 40 tundi nädalas, nende tasu peab olema kõrgem, kui on meie keskmise töötaja tasu, kes istub kesklinna kontoris arvuti taga soojas kohas. Kulleritöö on keeruline, kohati ebamugav, ja selle eest peab saama väärikat tasu.

Palju teil on neid kullereid, kes 40 tundi nädalas ehk siis täistöökohaga teile panustavad?

Neid ei ole palju, osakaal on ca 18-20 protsenti, sõltuvalt nädalast, sõltuvalt kuust, kuna kõik kullerid on vabad tegema nii palju või vähe kui võimalik. Suurem osa on neid, kes soovivad teha seda õhtuti, pärast oma päevatööd või kaks nädalat kuus siis, kui nad on mere pealt maale tulnud. Seltskond on väga kirju.

Palju teil üldse kullereid on?

Eestis on meil aktiivseid kullereid, kellel on kehtiv leping, suurusjärgus kuskil 2400-2500.

Kas neile kõigile tööd ka jagub nii palju, kui nad tahaksid teha?

See on üks asi, millega me näeme vaeva igapäevaselt, sellepärast et me oleme võtnud endale moraalse kohustuse, et kui sõlmime kellegagi koostöölepingu, siis me ka pakume partnerile tööd, see käib nii meie kullerpartnerite kui ka restoranipartnerite kohta. Seetõttu me ka väga intensiivselt tegeleme turundustegevusega, nii klientide korduvate tarbimiste kui ka uute klientide hankimisega. Me peame täitma seda moraalset kohustust, mille me oleme endale võtnud - anname lepingu, anname ka töö.

Palju siis keskmine kuller päevas neid tellimusi täidab?

No see on küsimus Operations Managerile (käitusjuht – toim.), ma ei oskagi seda peast niimoodi öelda.

Kui palju täiskoormusega on võimalik teenida üldse?

Kui me arvutame, et 11 eurot tunnis, 40 tundi nädalas, siis me saame 440 eurot nädalas, korda 4,33... Siis ikka teenib.

Kuidas maksud siit pealt on arvestatud? Mis maksud veel selle 4,50 euro pealt maha arvestatakse – mida te maksate lisaks ja mis läheb selle pealt?

See on brutotasu, töövõtulepingu allusel. Selle pealt maksame meie kõik sotsiaalmaksud – pensioni ja töötuskindlustuse. Ja selle pealt läheb maha siis tulumaks.

Palju keskmine restoran vahendustasudena teile kuus maksab?

Ma ei ole isegi seda välja arvutanud, sest restoranid on erinevad, restoranide hinnakirjad on erinevad, restoranide ostukorvid on erinevad.

Ma isegi pole varem mõelnud selle peale, et meil oleks mõni keskmine restoran, sest ma arvan, et ega ükski restorani omanik ei pea enda restorani keskmiseks. Ja see ongi see, kuidas meie oma restoranipartneritega suhtleme – meil ei ole keskmisi restorane, meil on kõik väga head restoranid.

Me räägime ainult majanduslikus arvestuses keskmisest siin loomulikult.

Me ei arvesta seda.

Te olete öelnud, et te veel kasumini ei ole jõudnud. Millal te ootate, et te võiks kasumini jõuda ja miks te veel kasumini pole jõudnud?

Me ei ole grupina siiamaani kasumis, kuna me oleme pidevalt laiendanud oma tegevust erinevatesse riikidesse. Hiljuti näiteks me lansseerisime Jaapanis. Uuele turule minemine, teenuse pakkuma hakkamine ei ole odav. Ehk siis ikkagi investeeringud on need, mis tänaseks hoiavad meie lõpurea miinuses.

Aga Eesti äri, kas see on kasumisse jõudnud või veel mitte?

Eesti äri on kasumis, aga need marginaalid, millest me räägime, ajaks nii mõnegi ärimehe naerma.

No aga naerutame neid siis natuke. Mis teie eelmise aasta Eesti tulemused olid?

See turg on nii konkurentsitihe, et ma ei saa seda infot jagada – see oleks vesi konkurentide veskile.

Te ei avalda riikide põhiseid tulemusi üldse?

Ei.

(Wolt Eesti viimased andmed on 2018. aasta kohta, mil nende käive oli 1,84 mln eurot ja puhaskasum 47 800 eurot - toim.)

On plaanis, et see kunagi muutub?

Kui me muutume avalikuks ettevõtteks ehk läheme börsile, siis kindlasti.

Millal te börsile lähete?

See on jälle nüüd sama küsimuse osa. Ma hea meelega jagaks seda, aga ma ei saa.

Ma eeldan, et see on lähema kolme aasta perspektiivis?

No loodame, jah. Meil on see nali siin omavahel, et enne 40. eluaastat peaks börsile minema.

Kui vana te olete?

No näed sa, naisterahva käest küsitakse vanust!

Me oleme start-up, nii et kõik start-up'id on ju natukene opakalt ambitsioonikad. Meil on veel nii palju teha. Kategooria enda kasutamine on täna veel Eestis alla 25 protsendi, see tähendab toidu restoranist kohaletoomise turu penetratsioon on alla 25 protsendi. Kui võrdleme nüüd ennast mõne Skandinaavia riigiga – sest seda meile meeldib ju teha –, siis me oleme kümme aastat maas kahjuks.

Kui palju hiljem me alustasime üldse?

Me alustasime ka kümme aastat hiljem, aga eestlastena me oleme ambitsioonikad ja meile meeldib teha asju paremini, et järele võtta. See on minu järgmine väljakutse.

Te juhite Woltis kolme riigi tööd. Kuidas Eesti Läti ja Leedu kõrval on? Kas me oleme nende kõrval nagu Skandinaavia meie kõrval?

Need kolm turgu on sarnased ja samas ka erinevad. Kui Wolti perspektiivist rääkida, siis me avasime Läti ja Leedu aasta pärast seda, kui Eesti oli juba üleval, avatud. Kui nüüd võrrelda restoranimaastikku või tellijate käitumist või kogu turu arengut, siis on huvitav tendents see, et täna on meil leedukad avatumad innovatsioonile või uutele tehnoloogiatele kui lätlased, nad on kiiremini teenuse omaks võtnud.

Kui jälle rääkida toidutrendidest, siis Eesti kindlasti on trendide loomisel esirinnas, kõik uued populaarsed toiduliigid tulevad täna veel Eestist. Samas Lätis on huvitavad toidukohad, kes täna populariseerivad toiduliike, mis meil ei ole kanda kinnitanud.

Kas leedukad on siis meist mööda läinud oma innovatsiooniihalusega? Või oleme Baltikumi võrdluses praegu esirinnas?

Eestlasena tahaks ikka kuulda, et oleme esirinnas, eks. Me oleme suhteliselt samal tasemel täna. Nad on võtnud endale ka riiklikult väga ambitsioonikad eesmärgid, kuhu nad tahavad jõuda oma digiteenustega, mida nad täna juba pakuvad, nii et nad on teinud kick-start'i viimastel aastatel. Nüüd on Leedus tulemas valimised sügisel, vaatame, kuidas need mõjutavad. Need alati mõjutavad üldist arengut.

Kas ma eksin, kui ütlen, et teid on eeskätt vaja alustavatel restoranidel, kellel ei ole veel nime, klientuuri, kes alles kompavad ja otsivad oma kohta turul?

Meid on kõigil vaja, võrdselt. Meid on vaja nii tuntud kiirsöögikettidel kui ka väikestel nišikohtadel. Me toome restoranile uusi kliente, kes võib-olla esialgu tarbivad teenuseid ainult läbi meie rakenduse, aga nad kindlasti lähevad ühel hetkel ka kohale.

Me oleme saanud klientidelt tagasisidet selle kohta, et nad on avastanud läbi meie uusi restorane või restorane, millest nad ei ole midagi teadnud, kuigi need on eksisteerinud juba paarkümmend aastat. Me pakkume ikkagi restoranidele platvormi, kus on täna Eestis üle 100 000 inimese. See on suur-suur kogukond, kus me võime erinevaid restorane tutvustada, nii olemasolevaid vanu pärle kui ka uusi tegijaid. Ma ei teeks siin vahet, kas uus ja väike koht või vana ja väga tugevalt juurdunud.

Kui palju teil fine dining restorane on?

Meil on fine dining restorane suhteliselt palju.

Numbri ma jään võlgu, kuna see on statistika, mida me ei tee, aga esimese hooga mõeldes on meil pea kõik, mis Tallinnas üldse on.

Fine dining restorani minnes ma maksan selle valge tärgeldatud lina, nende valitud nõude, väljapeetud teeninduse ja väga oskuslikult paigutatud kahe kirsi eest selle pardifilee kõrval. Kui ma tellin kulleriga fine dining restoranist koju, siis ma saan selle toidu plastkarbis, kus need kirsid on laiali läinud, ei ole seda tärgeldatud lina ega hõbenõusid. Miks peaks fine dining restoranist teie kaudu tellima ja kui palju üldse seda tehakse?

Ühe vea parandan siin kohe: mitte ükski fine dining restoran ei pane oma toitu plastkarpi. Selleks kasutatakse ökoloogilisi pakendeid, kus saab ka toitu väga ilusti sättida.

Aga see ei ole portselan siiski.

Jaa, see ei ole portselan, tõesti, aga klient ka teab seda, kui tellimust teeb, et toit ei tule portselanist, ei tule koos ettekandjaga, ei tule tärgeldatud valge linaga. Klient tahab ikkagi toitu saada, toiduelamust. Ma arvan, et kõik restoranid ju ka meelitavad kliente toiduga ennekõike.

Aga kas sellest toiduelamusest jääb midagi järele, kui see toit on seal karbis selle transpordi käigus juba suhteliselt segi paisatud?

Toit ei lähe transportides segi. Selle eest me seisame, et ta ei läheks segi, et ta säilitaks oma väljanägemise sellisena, nagu ta restoranist lahkudes oli. Juhul, kui toit ei ole kaubanduslikult kenas välimuses, siis me kutsume üles kõiki kliente koheselt pöörduma meie klienditoe poole, me teeme selle apsaka heaks.

Kui palju teile kaebusi tuleb? Tagasisaatmisi, maksmisest keeldumisi?

See on nüüd see number, mida kõik meie konkurendid tahaksid teada, et ka enda tegevusi optimeerida. Neid tuleb, see number on erinev restoranide lõikes. See sõltub palju sellest, kuidas on toit pakendatud, kas on kasutatud õigeid pakendeid ja nii edasi, ja nii edasi. Sõltub ka sellest, kuidas meie kullerpartnerid on kotiga ümber käinud.

Klientidega on meil aktiivne suhtlus, aga protsentuaalselt ma ei saa öelda, palju on maksmisest keeldumisi.

Kas rohkem on restoranipoolseid eksimusi või kulleripoolseid eksimusi?

Tuleb kõike ette, ei saa kellegi poole näpuga näidata. Inimesed on inimesed, eksimine on inimlik. See on osa meie tööst teha nii, et kliendile osaks saav kogemus oleks võimalikult hea.

Olete te lõpetanud restoranidega omal initsiatiivil ka lepinguid, sest nad ei täida klientide ootusi?

Me ei ole nii mustvalged, me ikkagi esimese hooga üritame restorane aidata – leida neile teistsuguseid pakendeid, aidata menüüd üle vaadata, sest kõik toidud ei kannata hästi transportimist.

Nii et te ei ole pidanud kellegagi koostööd katkestama?

Ei tea küll, tõesti.

Aga kulleritega?

Me oleme lõpetanud kulleritega koostööd, sest meie jaoks on väga oluline see, et nad pakuks teenust sellisena, nagu me oleme neid õpetanud ja nii nagu nad on ka lubaduse andnud. Kui nad ei tee seda, siis sellist teenust me neilt osta ei soovi, sest me vastutame oma klientide ees, oma restoranipartnerite ees ja me oleme andnud neile lubaduse, mida me peame pidama.

Kuidas te üldse restoranidega koostööd teete või tagasisidet saate? Teete te mingeid regulaarseid küsitlusi? Teate te üldse kui rahul või mitterahul nad selle lepingulise suhtega on?

Meil on Eestis neljaliikmeline meeskond, kelle töö ongi igapäevaselt suhelda restoranidega, hallata neid, soovitada neile teha midagi teistmoodi, kui nad näevad, et on võimalus paremini teha. See suhtlus on igapäevane ja pidev. Igapäevane selles mõttes, et seitse päeva nädalas peab seda tegema.

Kas ja kui palju on üldse neid restorane, kes on omal initsiatiivil koostööst loobunud? Teate ka, miks?

Ma ei tea seda numbrit, aga lepingud, mis meil on restoranipartneritega, ei kohusta neid millekski. Meil on restorane, kes on platvormil valitud päevad nädalas, valitud tunnid päevas. Me pakume oma platvormil neile n-ö e-poodi, kus me hoolitseme kõige eest, mis meil seal toimub. Kui nad tahavad oma kaubaga olla turul, siis on seal võimalus. Kui nad soovivad seda mitte teha, siis on see nende vabadus ja õigus.

Me ei sunni kedagi olema platvormil ja tellimusi vastu võtma. Kliendil on õigus iga tellimuse puhul ka keelduda selle vastuvõtmisest. Nii et selles mõttes ma isegi ei tea, palju restoranid siis on online või offline olnud.

Ma pean pigem silmas, et kui sageli teil ette tuleb, et restoran lõpetabki koostöö? Mitte lihtsalt ei lähe offline'i, vaid ei soovigi enam koostööd?

Ma arvan, et pigem mitte. Restoranile ei kaasne kohustusi oma lepinguga ja kuna meie vahendustasu piirdub ainult müügiga, mis me restorani toome, siis ei ole meil fikseeritud kuutasu ega mitte midagi, mis kuidagi seoks või kohustaks neid millekski.

Ja ometi nimetavad restoraniärimehed seda lepingut kuldseteks käeraudadeks: neil on teid vaja, aga need tingimused on ahistavad eriti praegusel raskel ajal, kui nad kõik ei ole saanud oma uksi lahti hoida, mis on nende hapniku pealevoolu suhteliselt kinni keeranud.

See on selles mõttes tõesti huvitav väide, sest pigem on trend olnud viimastel kuudel vastupidine - meile on tulnud sisse rekordarv sooviavaldajaid, kes sooviksid alustada koostööd ja tulnud meie platvormile.

See on arusaadav, neil ei olnud muud võimalust.

Ei saa öelda, et ei ole muud võimalust. Teenusepakkujaid on olemas Eesti turul mitmeid, võin neid ühe käe näppudel juba esimese 30 sekundiga peast üles lugeda.

Samamoodi kõik restoranid võivad ise kojuveoteenusega tegelda, kui nad seda soovivad, ja väga paljud restoranid on seda ka teinud. See ei ole teenus, mis on kohustuslik või sunduslik. Ma ei oska kommenteerida, kust see kuldsete käeraudade väide tuleb.

Te selle n-ö mässualgatajaga kohtusite ka. Kas vaenukirves on maha maetud? Leidsite te mingi ühise arusaamise? Kas see mäss, mis kullerteenuse tingimuste vastu korraldati, on nüüdseks vaibunud?

See mäss kui selline sõna loob sellise pildi, nagu meil oleksid tuhanded inimesed tänavatel ja võitleksid mustade elude eest. Sellist asja kindlasti ei ole olnud. See üks konkreetne restoraniomanik, kes oli teil artiklis, temaga eile (teisipäeval – toim.) kohtus üks meie restoranimeeskonna liikmetest ja selgitas, milleks me oma vahendustasu kasutame. Ta oli arvanud, et see vahendustasu on selle eest, et ta oma restoraniga saaks platvormil olla ja ei kata kõiki neid teenuseid, mida me talle pakume. See oli väärkommunikatsioon.

Nii et see sõjakirves on siis maha maetud?

Sõjakirvest meie poolt ei ole kunagi olnudki. Meile ei ole üle 80 restorani kirjutanud, et soovivad koostööd lõpetada. Me ei näe, et seal taga oleks praegu taga midagi suuremat.

Mis saaks, kui 80 restorani kirjutaks, et soovime koostöö lõpetada? Mida see teie jaoks tähendaks?

Meie jaoks jätkuks kõik samamoodi kui siiamaani.

See ei mõjutaks teid majanduslikult?

Loomulikult on kahju näha, kui meie partnerid lahkuvad. Loomulikult see mõjutab meid emotsionaalselt, aga me jätkame.

Kui siin enamik Eesti ettevõtetest kaotas kriisi ajal käivet, siis teie jaoks oli kriis ilmselt vesi veskile? Kui palju teie äri kasvas?

Kriis oli kriis ka meie jaoks. Need olid väga rasked ajad, kuna me nägime seda, kuidas meie restoranipartnerid on hädas. Tegime omalt poolt kõik, et nii palju kui võimalik säilitada või kasvatada restoranide käivet meie platvormil. Ehk siis me alandasime kojuveo hindu, suurendasime kojukandmispiirkondi, investeerisime kommunikatsiooni, et kliendid teaksid, et restoranid ei ole kinni pandud, kuna levis ka info, et restoranid on kõik kinni. See oli keeruline aeg.

Kasvust rääkides, meil oli teatud kasv, aga me oleme kasvanud kuust kuusse viimased kolm aastat. Ei ole kuud, kus me ei ole kasvanud. Ei saa öelda, et me oleme küpsel turul ja töö on tehtud.

Aga ometi te restoranide vahendustasu allapoole ei lasknud.

Me tegime kalkulatsioonid, et kui me alandame restoranide vahendustasu kümme protsenti, siis sisuliselt see summaliselt võrdub sama, kui me tooksime neile viis lisatellimust. Ehk siis me otsustasime, et me võtame selle vahendustasu ja investeerime selle kõik madalamatesse kojuveohindadesse, kommunikatsioonikampaaniatesse, et kasvatada nende käivet.

Kriisi ajal see sõnum, mis me restoranidelt saime, oli see, et olge lahti, töötame koos, me saame koos üle. Ja seetõttu, kui me oleksime alandanud kõikide restoranide vahendustasusid, oleks see tulnud restoranide käibe arvelt ehk nende käive olnuks selle võrra väiksem. Meie jaoks oli oluline hoida nende käivet nii suurena kui võimalik ja me tegime selle otsuse.

Kas siis kõigil restoranidel tuli piltlikult viis lisatellimust juurde?

Enamusel tuli rohkem.

Nii et inimesed ei lõpetanud restoranidest toidu tellimist olukorras, kus nad on ebakindlad ja võib-olla tasub hoida raha kokku, neil vähendati palku?

Ei, meie käive kasvas endiselt. Ju siis ka restoranidel kasvas tellimuste arv.

Ja ometi nad räägivad, et nad ei tea, kuidas sügiseni vastu pidada. Miks?

Ma arvan, et see on laiem makromajanduslik küsimus. Kui kasvõi täna vaadata siit aknast välja, siis me ei näe tänavatel turiste, kes tavapäraselt sellel aastaajal seal tänaval juba on. Me elame endiselt riiklikus hädaolukorras, kus on sotsiaalse distantsi reeglid väga täpselt paigas, ehk siis nad ei saa ka täna kasutada omaenda restorani ruume maksimaalselt.

Kõik kuus miljonit turisti, kes iga suvi Tallinnasse tulevad, sel aastal tõenäoliselt jätavad tulemata. Siseturism ei saa kompenseerida kuue miljoni inimese tulematajätmist. Need on suuremad, laiemad küsimused.

Kui sageli te ise Wolti kaudu süüa tellite?

Suhteliselt tihti, sest mul on vähe aega ja mu mehele meeldib väga süüa. Mul on väga suur mees.

Ma eeldan, et Wolti juhina olete te vahendustasust vabastatud? Mingid hüved peavad ju ometi olema sellel kohal töötamisel?

Ei, samamoodi maksan nagu lihtsurelik inimene. Meil on töötajatele olemas töötajate allahindlus, aga see ei ole midagi sellist, et tohutud hüved oleksid.

Tagasiteel toimetusse möödun ühest Wolti mustanahalisest rattakullerist. Kuigi tundub, et kulleritena töötavad vaid Tallinnas õppivad kolmandate riikide välistudengid, on see mulje Liis Ristali sõnul ekslik. Tegelikkuses on mustanahalisi välismaalasi nende kulleritest alla viie protsendi, et aga nad kõik teevad oma tööd jalgrattaga, sest neil puudub autojuhiluba, paistavad nad tänavapildis rohkem silma, mis sellist muljet toidab. Rattakullerid moodustavad üldse vaid veerandi kõigist Wolti kulleritest, enamik teeb oma tööd autoga.