Raul Rebane: diktaatori draama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Eesti peaks alati olema selle rahva poolel, kes diktatuuri vastu võitleb. Tuletagem meelde, kui oluline meie vabadusvõitluses oli välismaailma mõistmine, arusaamine ja abi, sedastab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Viimane nädal on paljudel, ka minul, kulgenud Valgevene sündmusi erinevatest kanalitest jälgides. Jagan oma muljeid ka teiega.

Baltikumi kõrval Leedu naabri juures on käimas rahvarevolutsioon, mida mõnikord nimetatakse ka "diktaatori draamaks". Valgevene presidendi Aleksander Lukašenko, rahvasuus "Lukacescu", lahkumist nõuab nüüd kogu riigi ajaloo suurim rahvahulk. Pühapäeval oli tänavatel sadu tuhandeid inimesi, midagi sellist pole seal kunagi nähtud.

Lukašenko võitleb raevukalt, on lasknud arreteerida seitse tuhat inimest, neist paar tuhat on kuuldavasti nüüd vabastatud. Ta on pidanud mitmeid kõnesid Vladimir Putiniga, mille sisust on vähe teada. Ta lavastas oma toetajate miitingu, millel pidas värvika kõne, ähvardas ja lubas.

Lukašenko vastas on ärganud rahvas, see on ebatavaline emotsionaalne seisund, mis meile on tuttav iseseisvusvõitluse aegadest. Neil on kõrini Lukašenko 26 aasta pikkusest diktatuurist, valimiste võltsimistest ja ilmsetest kuritegudest, mis sel ajal tehtud on. Väga uhke on vaadata neid inimesi, kellest paljud riskivad oma töö, saatuse ja paljud ka vabadusega, kui Lukašenko peaks oma võimu säilitama.

Praegune protsess on veel väga õpetlik, sest vastamisi on kaks erinevat maailmapilti, erinevad poliitikakultuurid. Sellest saab eriti aru, kui vaadata vene infokanaleid. Lausa pärl sellesse keesse oli Solovjov Live TV intervjuu, mille andis Kremli esipropagandistile Vladimir Solovjovile Liberaaldemokraatliku partei esimees Vladimir Žirinovski.

Žirinovski ütles, et Lukašenko tegi vea, et võltsis endale presidendivalimistel 80-protsendilise toetuse. Oleks pidanud panema 52 protsenti, siis oleks kõik õnnelikud, Lukašenko oleks valimised võitnud, opositsioon oleks rahul oma suure toetusega ja kogu seda jama ei oleks olnud. Teda ei häirinud see, et valimisi võltsiti, vaid see, et võltsiti valesti. Päris uskumatu.

Reast Venemaa saadetest ja paljude kommentaatorite juttudest tuleb välja, et nad ei usu rahva vabaduspüüdlusesse: "Inimesed on kodus ja järsku lähevad tänavale, no ei ole sellist asja, neid keegi õhutab!".

Valgevene protsessile pannakse välismõjupitser ja ega meiegi pole mängust väljas. Laupäeval tundus, et esirinnas on Leedu, mis tahab taastada oma kunagist suurust. Eesti olevat aga valgevene rahvast tänavatele minema õhutanud.

Viimati tõusis Moskva halbade rivis selgelt etteotsa Poola, mis soovib nende arvates taastada omaaegset Poola suurriiki Rzeczpospolitat. Selles, et Valgevene sündmustes nähakse Lääne manipulatsiooni ja otsest juhtimist, ei tundu Moskvas keegi kahtlevat. Räägitakse, et Valgevene saab ju Venemaalt naftat, gaasi ja raha, mida neil veel vaja on? Sama vea, et ei mõisteta rahva vabaduspüüet, tegi Moskva ka 30 aastat tagasi. Tundub olevat mingi impeeriumite kutsehaigus.

Selge arvamuste erinevus Venemaaga pole ainuke konflikt, mille praegune aeg välja tõi. Valgevenes endas on märgatav ealine konflikt, kus paljud vanemaealised toetavad Lukašenkot ja stabiilsust, mis sest, et vabadusi pole.

Üllataval kombel tuli sama asi esile ka meil. Eelmisel nädalal küsiti Vikerraadio eetris arvamust Valgevene kohta, sissehelistajatest oli enamik hääle järgi otsustades vanemad inimesed ja enamik neist toetas, et Valgevene jäetaks rahule, seal on rahu, stabiilsus, puhtad tänavad ja inimesed õnnelikud. Seda ei olnud hea kuulata.

Mis saab edasi? Keegi ei tea. Pühapäeva õhtul jõudis Venemaa tele-eetrisse palju mitmetunnilisi saateid, kus oletati, mis saab. Arvamused olid väga erinevad, kõiki ühendas aga mõte, et Moskva kontroll selle riigi üle peab igal juhul alles jääma. Kas sokutatada Lukašenko järel presidendiks oma inimene, teha liitriik, otsida tuge jõustruktuuridest jne.

Ükskõik milline variant eeldab suuri pingeid lähipäevil. Asja võib tuntavalt komplitseerida võimalik koroonaviiruse olukorra halvemaks muutumine, sest suured massid on seal koos olnud ja näiteks arestikambrites kolmekümnekesi kuuele inimesele mõeldud ruumis. Hirmus mõeldagi.

Üks on selge, ei kujuta hästi ette, kuidas Lukašenko jätkata saaks, protestid on liiga suured. Sel nädalal peaks algama suured streigid, ka televisioonis. On ka aeg, pühapäeval kell 15, kui pool miljonit inimest oli tänavatel, näitas Valgevene televisioon balletti "Romeo ja Julia", ehk vaikis sellest, mis tegelikult toimub.

Meie ajakirjanikele aga üleskutse, et sealseid sündmusi tuleks veel rohkem valgustada. Valgevene võitlus puudutab meid kõiki ja ma arvan, et Eesti peaks alati olema selle rahva poolel, kes diktatuuri vastu võitleb. Tuletagem meelde, kui oluline meie vabadusvõitluses oli välismaailma mõistmine, arusaamine ja abi.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: