"Pealtnägija" | Kelmid petavad Eestis välistudengeid üürikorteritega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: "Pealtnägija"

Petised üürivad Eestis välisüliõpilastele väljamõeldud kortereid, kasutades fabritseeritud identiteete, aadresse ja muid jänesehaake. Politsei on nende vastu pea võimetu ja saab kutsuda vaid valvsusele, sest skeem ületab riigipiire mitmes suunas, selgub ETV saates "Pealtnägija".

"Kõik oli väga hästi. Näitasin leitud korteri pilte juba perele ja sõpradele. Olin õnnelik ega osanud ettegi kujutada, mis edasi juhtub," meenutas Prantsusmaalt Tallinna vahetusüliõpilaseks tulnud Manon Caplier.

Bangladeshist pärit Ibrahim Aum, kelle abikaasa Tallinna Ülikoolis õpib, rääkis, et sai korteri omanikult e-kirja, milles jagati korteri infot, näiteks pilte. "Ta ütles, et pole Tallinnas, sest teeb mingit uurimistööd. Aga et tuleb nelja, viie päeva pärast tagasi, et tuleb varsti tagasi," sõnas Ibrahim.

Prantslanna Manon ja Bangladeshist pärit Ibrahim on vaid kaks näidet Eestisse õppima saabunud välismaalastest, kes langesid üüripettuse ohvriks.

Uus Maa Kadrioru büroo juht ja kutseline maakler Margit Sild nentis, et skeem pole uus: "Paraku seda juhtub, et igal aktiivsel üürihooajal, igal sügisel, on mingid juhtumid kõlanud. Ja ma olen isegi kuulnud juhtumist, kus Eesti inimene läks Soome, ta läks Erasmuse programmi kaudu, ja langes samasuguse skeemi ohvriks. Ja seal taga oli mingi rahvusvaheline kurjategijate võrgustik või midagi sellist."

Kelmus algab Facebookist

20-aastane Manon kavatseb sooritada juuraõpingute kolmanda kursuse Tallinna Tehnikaülikoolis ja asus Eesti pealinnas üüripinda otsima juunis ehk veel siis, kui ta viibis Prantsusmaa kodulinnas, Lille'is.

30-aastane Ibrahim elab juba kolmandat aastat Eestis ja kaitses kevadel Tartu Ülikoolis magistrikraadi. Et tema abikaasa pidi septembrist asuma magistriõppesse Tallinna Ülikoolis, hakkas pere augustis otsima uut üürikodu. Nii Manon kui Ibrahim postitasid korterisoovi muu hulgas haridusprogrammi Erasmus Tallinna Facebooki gruppi.

Manon rääkis, et esmalt sai ta teate neiult, kes ütles, et teab Tallinnas korteriomanikku, kelle korter võiks talle huvi pakkuda. "Ta andis mulle ühe e-posti aadressi ja hakkasin sellelt vastanud mehega kirjalikult suhtlema. Ta saatis mulle korteri kirjelduse, asukoha ja fotod. Kõik oli mulle sobiv, asi edenes kiiresti ja viisakalt. Sain lepingu ja maksin tema pangakontole ühe kuu üüri ulatuses deposiidi. Pidime uuesti suhtlema augustis, et valmistuda mu saabumiseks."

Ibrahim sai sarnaselt Manonile e-sõnumeid, et on vaba korter. "Vastasin ühele neist. Kuna mul oli kiire, ei lugenud ma iga detaili. Mul ei olnud piisavalt aega, et uurida inimeste kohta, kes mulle korterit soovitasid. Lisaks, eelmine kord sama asi toimis: postitasin oma soovi, sain pakkumise, käisin kohta vaatamas ja üürisin. Seekord sain ühelt isikult omaniku e-maili aadressi ja kirjutasin talle, et mul on vaja korterit ja kui teil on vaba korter, võiksite saata infot, maksumuse jm," meenutas ta.

Mõlemal juhul väitis korteri üürileandja, et on ise samuti välismaalane ega viibi alaliselt Eestis, mis selgitab asjaajamist elektroonilisi kanaleid pidi. Ibrahimile pakkus korterit justkui serblane Nikola Simic, Manonile sakslane Hans Wilke – mõlema levinud nimega leiab internetis sadu vasteid. Kusjuures Saksa noormehe puhul saadeti usalduse äratamiseks isegi dokumendi koopia, mis on suure tõenäosusega saadud mõnelt varasemalt petetult. Nimelt oli üks petiste taktika ka Eestis meelitada ohvritelt kiiresti välja dokumendikoopiad.

Maakler Margit Silla hinnangul on selline ühenduse võtmine läbi mingite Facebooki gruppide ja Messengeri kaudu juba ohu märk. "Ja ikkagi, kui inimene ei ole korterit ise näinud, kohtunud reaalselt omanikuga ja talt küsitakse ettemaksu, siis on see väga kahtlane," toonitab ta.

Korter olematus majas

Omaette ooper ongi konkreetsed korterid. Manonile pakuti üürile tuba viie magamistoaga korteris aadressil Sakala 13. Sellise numbriga maja tegelikult ei eksisteerigi. Ibrahimile aga pakuti korterit majas Koidu 83. Mõistagi ei kuulu sel Tallinna kesklinna magusal aadressil korter viidatud sakslasele.

Kui Manonile üüriti korterit Sakala tänaval olematus majas, siis Koidu tänaval parseldati Ibrahimile korterit, mis tegelikult kuulub 69-aastasele võrdlemisi tuntud ekspoliitikule ja ettevõtjale, kes kinnitas "Pealtnägijale", et tal polnud õrna aimugi, et tema vara kusagil skeemis õhulossina pakutakse. Loomulikult ei kujutanud ka libakuulutuse juures olnud pildid tema korterit, vaid pärinevad tont teab, kust.

Usutavuse lisamiseks saadeti ohvritele isegi ingliskeelsed üürilepingud, mis on äravahetamiseni sarnased ja mida eristasid üksteisest vaid sinna toksitud osapoolte andmed. Väidetav rendileandja teatas nii Manonile kui Ibrahimile koguni, et tehinguga tegeleb tema advokaat. Kui Manoni puhul jäi viide advokaadile põgusaks, siis Ibrahim asus libaadvokaadiga kirjavahetusse ja kandis lõpuks raha enda arvates tema kontole.

"Nii korteri omanik kui ka advokaat lubasid, et kui tasun deposiidi, hoitakse korter mulle. Uurisin, kuidas saan maksta ja sain Eesti pangakonto andmed. Olin kindel, et kuna tegemist on Eesti pangakontoga ja maksekorraldus on deposiidi eest, siis midagi kahtlast pole," sõnas Ibrahim.

Ühine joon – ja kogu pettuse iva – ongi, et korteri reserveerimiseks küsitakse ettemaksu ühe kuu ulatuses. Manon maksis 350 kellegi sakslase arvele Hollandi pangas ja Ibrahim 400 eurot libaadvokaadi kontole siinses Swedbankis.

Skeemi kisti bitcoinidega kauplev eestlane

Ibrahimi puhul võttis lugu eriti üllatava vindi, kui petised mängisid jultunud topeltmängu. Nimelt esitleti Ibrahimile, et korteriomaniku advokaat on justkui eestlane Kaspar, kes tegelikult on IT-taustaga väikeettevõtja. Kasparile aga teatati omakorda, et Ibrahim tahab temalt bitcoine osta. Mehed viidi nii kaugele, et kui Ibrahim kandis Kasparile üle 400 eurot, siis – kuigi makse põhjusena oli kirjas "korteri deposiit", mis võinuks tekitada küsimusi – kandis Kaspar selle summa väärtuses bitcoine edasi juba skeemimeistrite kontrolli all kontole.

Ibrahim meenutas, et kui nägi üürilepingut, oli see tema jaoks tavatu. Nimelt, kui varasematel lepingutel on olnud üürileandja isikukood, kuid sellel ei olnud. "Olin kahtlustav. Näitasin lepingut oma endisele üürileandjale ja kuigi talle paistis leping normaalne, ütles ta, et kontrollib asja. Ta võttis eestlasest pangakonto omanikuga ühendust ja selgus, et too ei teadnud midagi mingist üüritehingust. See eestlane väitis hoopis, et mina ostsin temalt selle raha eest bitcoine. Olin šokis selle väite peale."

Kaspar, kes ei soovinud kaamera ette tulla, kinnitas "Pealtnägijale" telefonitsi, et pole petistega mestis, vaid ka tema identiteeti kuritarvitati: "Selles mõttes jah, meelega ei ole mingit jama nagu korraldanud kunagi elus mitte kellelegi üheski juhtumis. Et kahju, et niimoodi läinud on."

Suvalised maksete selgitused pole Kaspari sõnul bitcoini-tehingutes tavatud – kaubitsejatel on jälgede segamiseks erinevad motiivid. Kuivõrd me ei tea, kas eestlane on ise heauskne ohver või osales skeemis teadlikult, ei avalda "Pealtnägija" tema täisnime.

"Korteriomanik" haihtub pärast ettemaksu saamist

Teise ohvri, Manoni puhul oli lõppmäng pärast deposiidi ülekandmist kiire – korteriomanik lihtsalt haihtus.

"Kui üritasin temaga augustis suhelda, ta ei vastanud. Alguses mõtlesin, et ta on hõivatud või puhkusel, kuid pärast ühte-kahte nädalat muutusin kahtlustavaks," rääkis Manon ja jätkas, et tuli ideele, et üks tema sõber, kes oli juba Tallinnas, võiks käia lepingus oleval aadressil vaatamas, kas seal ikka päriselt on korter. "Püüdsin seda ise tuvastada Google Mapsi abil, kuid tulutult. Ka mu sõber ei leidnud sealt kohapealt kirjeldusele vastavat korterit. Lepingus oleva numbriga maja ei olnudki. Siis sain aru, et olen pettuse ohver. Olin nii pettunud."

Sama pettuse ohvreid on paraku Tallinnas veel. Kui Ibrahim taipas, et sai tüssata, postitas ta augusti lõpus oma kogemuse ka Erasmuse Facebooki gruppi, kust kõik algas. Seepeale ilmus esiteks välja mitu saatusekaaslast: üks neist oli lisaks deposiidile kaotanud juba ka esimese kuu üüriraha, teine saanud Ibrahimiga identse pakkumise, kuid pääses tänu balngladeshlase hoiatusele. Teiseks aga jätkus kurioossel kombel grupis õngitsevatel petturitel jultumust Ibrahimi tema postituse peale veel ähvardada.

"Kui postitasin Facebooki, et minuga nii juhtus, sain libaadvokaadilt kirja, et kui ma ei vabanda ja Facebookist postitust ei eemalda, kaeban su kohtusse ja sind saadetakse maalt välja, kuna mul on sinu ja su naise ID-d. Nii et ma olin väga šokis, et mind ähvardab advokaat, kes on tegelikult libaadvokaat. See oli väga huvitav," muigab Ibrahim.

Politsei käed võivad jääda lühikeseks

Ibrahim tegi kuriteoteate politseisse, Manon kavatseb sama teha. Paraku – kuna kelmid kasutavad hulgaliselt variidentiteete ja muid jänesehaake läbi paljude riikide, peavad Ibrahim ja Manon ilmselt valmistuma järgmiseks pettumuseks. Varaste tabamine – eriti, kui kahjud on suhteliselt pisikesed – on asjatundjate sõnul pigem perspektiivitu.

Politsei peamine nõuanne ongi suunatud ennetusele – ära maksa raha enne taustatööd ja ära jaga võõrastele oma dokumentide andmeid, mida võidakse omakorda kasutada järgmiste petmiseks.

Petetutel tuli sedapuhku õppida enese vigadest. "Minu jaoks oli see väga hea, ma õppisin sellest. Ükskõik, kui kiire sul on, ära usalda kedagi pimesi. Enne kellelegi maksmist tuleb astuda samme. Kui ma tulevikus korterit üürin, pean seda kohapeal nägema. Kui saan võtmed kätte, siis maksan, muidu mitte," ütles Ibrahim.

Manon nentis, et kui on plaanis kolida uude riiki, on mõistlik võtta esialgu ajutine majutuskoht, et saaks ise kohapeal kortereid vaatamas käia. "Nii tegin lõpuks ka ise, kui Tallinna saabusin ja leidsin oma praeguse üürikorteri väga toreda ja päris omanikuga. Nii on parem."

Politsei nõuanded netikelmuste ohvriks langemise vastu:

Kui sulle saabub pakkumine, mis lubab kiiresti suurt tulu või pakutakse müügiks toodet, mis on raskesti kättesaadav, siis suhtu sellesse ettevaatlikult. Kui pakkuja on tundmatu, tagant kiirustav, tundub liiga hea, et olla tõsi, siis enamasti ongi tegemist pettusega. Oluline on säilitada rahu ja võtta endale aega mõtlemiseks.

Ära jaga võõrastele andmeid oma ID-kaardist, PIN-koodidest, infot muudest isikut tõendavatest dokumentidest, fotosid krediitkaardist jms. Ära sisesta kergekäeliselt oma krediitkaardi numbrit/panga paroole, kui sult neid küsitakse. Pank ei küsi neid sinult kunagi e-maili teel - tal on need tavaliselt olemas. Kui kahtled, helista oma panka ja küsi, kas nad koguvad e-mailide teel krediitkaardi numbreid/paroole.

Ära tee ülekannet enne, kui oled kontrollinud konkreetse ettevõtte tausta. Enne, kui hakkad kas reaal- või virtuaalkekskonnas rahalist tehingut sooritama, otsi interneti otsingumootoreid (nt Google, Neti) kasutades tehingu teise osapoole kohta infot. Tihti võib sealt leida varem petta saanud inimeste kommentaare ja vihjeid. Kui leidub viiteid, et tehingu teise poolega on varem olnud probleeme, peata tehing ning teavita isiku tegevusest politseid ja portaali haldajat. Alati tuleb olla ettevaatlik, kui kaupleja palub raha kanda eraisiku kontole.

Ära lae tundmatu inimese palvel oma arvutisse programme, mis lubavad tal võtta üle pilti sinu arvutist – TeamViewer või AnyDesk.

Kui saad kahtlase kõne, lõpeta kõne kohe, blokeeri number ja anna sellisest kõnest teada PPA infoliinile 612 3000.

Kindlasti ei tohi alluda kelmide poolt sageli kasutatavale võttele, mil küsitakse mingil põhjusel (näiteks "kaup läks kallimaks" vms) raha juurde.

Kui oled saanud kahju, pöördu politseisse.

Virtuaalkeskkonnas toimunud kelmuse korral teavita sellest kohe ka portaali pidajat. Kui sa ei ole kelmile veel raha välja maksnud või on raha nn vahekontol (s.o broneeritud) ja väljamakset ei ole veel tehtud, teavita probleemist kohe deposiidi hoidjat (panka, väljamakse teostajat). Küberkuritegude teadet saab edastada siin: https://cyber.politsei.ee/.

(Allikas: PPA)

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: